See oli 1988. aasta sügis, kui Taisto Liivandi Jõgevale õpetajaks tuli. Õige pea sai temast juba direktor. Kuigi Taisto Liivandi on peaaegu 30 aastat oma elust veetnud Jõgeval, ei tea paljud, kust ta tulnud on ja kuidas siia jõudis. Sest Taisto pole mees, kes endast kuigi meelsasti räägiks. Aga põnevat on tema elus palju olnud.
Juba tema esivanemad on põnevatest suguvõsadest pärit. Isapoolsete esivanemate suguvõsa on pärit Läänemaalt ja selle ühte harusse kuulub ka Šveitsis ja mujal tuntust kogunud lennunduspioneer Alexandre Liwentaal. Kummalisel kombel on sama sõnatüvega nimi ka tema ema emapoolses suguvõsas. See on pärit Alatskivilt ja sellesse kuuluvad ka Liivid. Tõsi küll Eestis üldtuntud sugulased jäävad umbes kuue põlvkonna taha.
Ometi oli ka ema isa poolt suguvõsa väga haridussõbralik. Taisto isa, Herbert kasvas üles 13lapselises peres, seitse neist said kõrgema hariduse. Nagu tol ajal tavaks, poisid. Haridustegelasi nende hulgas küll varem polnud, rohkem ametnikud. Kaua aega oli noor Liivandi oma sugulaste hulgas ainuke kõrghariduseta inimene. Ja suuresti on see vanaema teene, et ta lõpuks siiski õppima minna otsustas.
Taisto huvi oma eelkäijate vastu pole seni kuigi suur olnud, aga nüüd hakkavad need asjad ühe rohkem kõnetama. “Iga asi tuleb õigel ajal,” ütleb ta ise selle kohta, “või natuke hiljem.”
“…ise Herpsi poisid…”
Taisto Liivandi on üles kasvanud Raasikul, kus ta vanemad pärast nõukogude võimu vintsutusi, kuigi mõnes mõttes oli neil ju isegi küllalt hästi läinud, külmale maale ei tulnud vahepeal kolida, paikseks said jääda. Aga tihedasti töökohta valetada, sest nõukogude õpetajale teadagi ei sobinud kulakuvõsuga abielluda või muud säärast, tuli siiski. Et agronoomist isal oli Raasikult tohutu autoriteet, tuli Taistol ja tema vanemal vennal poistena nii mõndagi kanda. Nõudmised olid suured ja neile vastamine polnud kerge.
Taisto Liivandi lõpetas Raasikul kuus klassi ja läks siis, vanema venna nõuande järgi õppima Tallinnasse spordiinternaatkooli. Õpiaastad Raasikul olid keerulised, sageli tuli kuulda “…ise Herpsi poisid…”.
“Igaühel peaks olema vähemalt see üks õpetaja,” meenutab Taisto, kel koolipoisina suhted õpetajatega üldse head ei olnud, kuni selleni välja, et ta selle aja kohta ütleb, et ta ei näinud enam päikest. “Minule oli selleks direktor Linda Otto, kes oli just tulnud meile kirjanduse õpetajaks. Pidin rääkima Jaan Bergmanni ballaadist ja kuidagi väga hästi kukkus välja,” tuletab praegune koolidirektor meelde, “ja siis ta ütles mulle lause, mis kõige rohkem on mind vist mõjutanud elus: “Tegelikult oled Sa tore poiss.” Nii ei olnud mulle veel keegi koolis öelnud!” See lause on jäänud teda saatma siiani ja tundub olevat õpetaja Liivandi peamine juhtmotiiv tema pedagoogilises töös.
Spordikoolis, kuhu ta läks korvpalli õppima, läks juba paremini. Kokku olid saanud kultuurihuvilised noored. “Meie sportlikud saavutused küll eriti suured ei olnud, aga kultuurihuvi oli meeletu. Kooli lõpuks ootasime kõik koos reedeti Sirpi. Käisime võimalikult palju teatris ja kontsertidel. Me ei olnudki nagu sportlased lõpuks enam. Ka püüdsime koolist saada välja nooremate kallal vägivallatsemise kommet ja mingi mõju meie tegutsemisel kindlasti oli.”
Aga ülikooli ei jõudnud praegune koolijuht sugugi kohe. “Ma ei saanud sisse ja läksin Dvigateli tööle.” Dvigateli sellepärast, et see tehas päästis mõneks ajaks armeeteenistusest ja oli igal aastal paarisajale noormehele kohaks, kus aastakese töötades oodata uut võimalust kõrgkooli sisseastumiseks. Taisto tegeles rongide koostamisega. Sõjaväest pääsemine kestis kolm aastat. Ja lõppes, kui ta hakkas tol ajal täiesti seaduslikke vahendeid kasutades nõudma lubatud palka. “Tehases oli konfliktikomisjon, ma ei teadnud niisugusest asjast midagi, aga vene kolleegid rääkisid ja aitasid ka kaebuse valmis kirjutada. Tuli välja, et olin esimene, kes sinna üldse kaebas.” Edasisest tööst seal ei tulnud enam midagi välja ja mõne aja pärast tuli nõukogude armeesse minna. Liivandi sattus Riiga. “Niipalju siis sõjaväest pääsemisest, selles mõttes polnud Dvigatelis töötamisest kasu, aga ma nägin ja kogesin seal elu, mida ma muidu poleks näinud.”
Vastas õpilaste küsimustele MRP kohta
Kui pärast sõjaväge tuli lõpuks otsus minna kõrgkooli, valis ta ajaloo. Mõnevõrra motiveerinuna siiski ka sellest, et end reaalainetes küllalt tugevaks ei pidanud. Juba tudengina leidis, et tollane ajaloo-osakond talle ometi väga sobis. Nimelt olid teaduskonnas, mis pidi justkui õpetama poliitiliselt väga tundlikke aineid, paljud õppejõud siiski väga eestimeelsed. Peamiseks õppematerjaliks oli siis loengukonspekt ja sõltus õppejõu isiklikust vastutusest ja julgusest, mida ta loengus tudengitele rääkis. Kõige enam end mõjutanud õppejõududeks peab Taisto Liivandi tagantjärgi Peeter Tulvistet, kes ajaloolastele luges üldpsühholoogiat ja Jaak Kangilaskit, kes kunstiajaloo õppejõuna suutis kunsti kõrvale pakkuda ulatusliku olustiku ja kultuuriloolist tausta.
Ülikooli aega langes pere loomine.
Taisto Liivandi lõpetas ülikooli kolmekümneaastaselt 1985. aastal. Tööle asus ta Tallinna polütehnikumi. Noor õpetaja sai praeguste arusaamade järgi meeletu koormuse – 32 tundi nädalas. Kolleegid olid suurepärased, väga intelligentsed mehed, kollektiivi ühishobiks oli male, mida Taisto ka täiesti arvestataval tasemel mängis. See ühendas. Õpilased olid peamiselt poisid, vene rühmades oli küll ka tüdrukuid.
Ajaloolase jaoks oli see väga põnev aeg. Kohe hakkas juhtuma asju ja nagu paljud teised ajaloolased sattus ka tema käima rahvakoosolekutel ja oma kooli toimuva kohta teavet tooma. Loomulikult ei kasutanud ta õpetades sel ajal enam punaseid õpikuid.
Oli veel siiski aasta 1988. Muutused olid alles õhus, mitte päriselt kohale jõudnud. Õpetajana oli ta juba jõudnud ehmatada oma kooli direktorit, vana parteilast Tšerkassovit, vastates parteifunktsionäride visiidil Rein Ristlaane küsimusele, et kas õpilased ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajale ka küsimusi esitavad, et loomulikult – nad tahavad teada MRP salaprotokollide kohta.
“Ja siis tuli maidemonstratsioon, kus meie poisid läksid rohelistega. Polütehnikumi kolonnis polnud kedagi. Läksin ka ägedaks ja kaitsesin poiste õigust teha oma valik,” meenutab Taisto. Vaidlus päädis sellega, et parteilasest direktor kuulutas oma suures osas juutidest koosnevale kollektiivile, et meie seas on fašist. “Siis läksidki meie teed lahku.”
Seejärel sattusidki Liivandid Jõgevale. Taisto abikaasa lõpetas siis kooli ja sai siin hoiupanga osakonnajuhatajaks. Üheks argumendiks Jõgeva kasuks oli ilus korter, mis siin ootas. Taisto tuli kooli õigupoolest lapsepuhkusel õpetajat asendama. Esialgu ei tekkinud suurt lähedust ülejäänud kollektiiviga, sest siis oli veel kombeks, et meesõpetajad suurt õpetajate toas ei käinud. “Tulid, panid hästi pika käega klassipäeviku ära ja võtsid uue,” ütleb ta ise selle suhte iseloomustamiseks. Aga 1988. aastal toimusid olümpiamängud, mida õpetajad koos vaatasid. “Need liitsid meid,” räägib Taisto. “Ju nad nägid, et teab ka midagi,” peab ta selle üheks põhjuseks oma sporditeadmisi. Algul oli Taisto ka kooli internaadis kasvataja.
On, mida kuulata
Siis tuli märkamatult kevad. “Ilmar Tupits, kes oli täitevkomitees, tuli rääkima, ütlesin, et ei taha direktoriks. Ta läks ära ja tuli kahe nädala pärast tagasi. Uno Erdman oli veel kavalam, tema ütles: “Te olete noor mees, Liivandi, ongi vara direktoriks saada. Meil on väärikaid kandidaate küll, aga meil on demokraatia aeg, peab olema mitu kandidaati, kandideerige ka!”” Liivandi kandideeriski. Ja läks pärast seda kursusekaaslastega Rocksummerile. Küsis neilt, et kas ta võiks direktoriks sobida, üksmeelne arvamus oli, et see ongi just tema amet. Kursusevend Mart Kalm oli juba varem öelnud, et kujutab Liivandit ette ülikond seljas, lips ees, keskkooli direktorina.
Ja 1989. aasta 19. juunil oli õppenõukogu, mille alguses oli selge, et ülejäänud kandidaadid on end taandanud ja Taisto Liivandi valiti direktoriks häältega 40 poolt ja kolm vastu, kusjuures üks vastuhäältest oli Taisto enda oma. Harjumine võttis aega. Kuigi enne kõrgkooli oli Taisto juba aastaid töötanud ja polnud enam nii väga poisike, nägi ta ikka nii noor välja, et teda direktori asemel korduvalt koolipoisiks peeti ja esialgu ei julgenud ta ise seda viga ka kähku korrigeerima hakata. Leidus mõni vanem kolleeg, kes selle koha peal appi tuli.
Kuigi ülikooli ajal andis ajaloolastele didaktikat ja ajaloo õpetamise metoodikat tuntud hasartne metoodik Hillar Palamets, ei jäänud Taisto Liivandile sealt palju külge, osalt ka sellepärast, et ta nimetatud õppejõu loenguid vältida püüdis. Mis ei ole väga suur ime, sest Palamets oma põhjalikkuses suutis nii mõnegi ajaloolase harja punaseks ajada. Kuigi seltskonnainimese ja ajaloo propageerijana on ta rohkem kui teenekas. Niisiis ütleb Taisto enda tundide kohta, et metoodiliselt nõrk. “Peab hea lugu olema ja hea esitus, et rõhud oleksid paigas.” Ise hindab Taisto väga seda kuidas paralleelid ajaloost aitavad mõista tänapäeva ja mõnikord ka vastupidi. “Küsimus on, kuidas tunnetada aega, minevikku, tänapäeva või vaadata isegi tulevikku…”
Õpilased meenutavad tema tunde sageli, kui väga põnevaid. Selle loo pärast, mis kõnetab, ütleb õpetaja Liivandi ise selle kohta.
Mis haakub suurepäraselt sellega, kuidas direktor ja õpetaja Liivandi inimesed ennast kuulama paneb. Lapsevanemana kooli lastevanemate koosolekutelt mäletan isegi, kuidas saal vaikseks jäi, sest muidu oleks direktori räägitud jutt kuulmata jäänud, ja seda vist ei tahtnud meist keegi. See töötab ka õpilastega ‒ selleks, et kuulda, mida ta ütleb, peab jääma ise vait. Ja nad jäävadki, sest on, mida kuulata.
Kõige enam hindab ta seda, kui klass kaasa mõtleb: “Kui tund kulgeb, sa tajud, et klass kaasa mõtleb, on väga hea tunne klassi ees olla.”
Oma mõtete eest seismine ja seetõttu ka poliitiline tegevus on talle alati südamelähedane olnud. “Olen mõnikord saanud ka kriitikat selle eest, et mu poliitilised vaated minu tundides kohal on. Ja ma mõistan seda, et inimesel, kel teistsugused poliitilised seisukohad on raske taluda, et tema last õpetab aktiivselt võib-olla poliitilisel vastaspoolel tegutsev õpetaja, või on koolidirektor. Ja ma püüdsin siis ka tagasi tõmmata, tõmbasingi.”
Kui küsin õpilaste kohta, kelle õpetamine on meelde jäänud, tõstab Taisto üllatusega kulmud. “Tuleb välja, et olen olnud õpetaja, kes õpilasi väga lähedale endale justkui ei lase. Hiljem olen kuidagi kaude saanud suure üllatusega teada, et ühele või teisele kuidagi mõjunud olen. See on olnud enamasti siiski väga positiivne tagasiside. Ja loomulikult jäävad meelde need väänkaelad, kellega palju muret on olnud. Kui hiljem, aastate pärast kohtudes, selline mees näitab mind oma pojale – see on minu direktor – annab see märku ikka suurest lugupidamisest. Ega palju elusid ei muuda, tal võib isegi see õllepudel näpus olla, see ei sega, aga viis, kuidas ta seda ütleb, on märk austusest. Niisugused poisid on ka ikka kallid. Neid, kellega on vaimuvallas millestki rääkida on siiski ka. Priit Põdra, kelles mäletan juba pisikesest peale mingit vaikset tarkust, Heigo Teder või poisid, kes olid volikogus, poliitikas. Me tegime ühel tasandil samu asju, aga samal ajal kumas läbi austus minu kui õpetaja suhtes. On tohutult meeldiv, ühised probleemiarutelud… Ka mina pean väga lugu neist poistest ja usun, et nad ei tee poliitikas moraalituid tegusid.”
Direktorina kooli juhtimine
“Tähtis on, et Sul oleksid intelligentsed kolleegid. Kool on siiski küllalt närviline keskkond, oluline on vaimsus õpetajate toas, see hoiab taset. Kui me oleme noori kolleege valinud, oleme püüdnud ikkagi sellest lähtuda. Ja ega mul on vedanud ka, mul küll pole meestekollektiivi juhtimise kogemust, aga ma olen oma kollektiiviga väga rahul, nad on lojaalsed ja intelligentsed. Loomulikult võiks koolis olla rohkem mehi, just poiste pärast. Paljudel ei olegi ettekujutust kuidas üks meesterahvas võiks käituda.”
Silja Võsaste, kes õpetab Jõgeva põhikoolis bioloogiat, on väga rahul sellega, et Taisto Liivandi on niisuguste direktorite hulgast, kes usaldab õpetajat kui professionaal. “Aga loomulikult,” ei kujuta Taisto teisiti ettegi. “Loomulikult on õpetaja professionaal, ma ei hakka talle ette kirjutama, kuidas oma tööd teha. Kui on vaja saab ju alati end edasi koolitada. Aga õpetaja peab saama ka direktorit usaldada. Kui on probleemid, siis loomulikult ei saa õpetajat üksi jätta.”
“Ikka tuleb ka vigu ette, see teeb haiget veel tagantjärgi,” ütleb Taisto. “Vahel, sest nendele ei tohi keskenduda.”
“Eesti koolis peaks rohkem nalja olema, intelligentset nalja,” arvab direktor Liivandi, kui küsin lustakate juhtumiste kohta. Ega ta selline mees ole, kes kuigi sageli kõva häälega naeraks, pigem muheleb või muigab. “Ma olen ise rohkem musta huumori sõber,” ütleb ta selgituseks. Kunagi oli Jõgeva gümnaasiumis õpetajaks Hillar Ümar, kellega Taisto naljasoon enam-vähem sama koha peal oli. “Hoopis teine tunne oli päeva alustada koos Hillariga õpetajate toas. Ehmatasime vahel nii mõnegi kolleegi ära.”
Taisto Liivandi viimane tööpäev Jõgeva põhikooli direktorina on 31. oktoobril.
Õpetaja suure algustähega
Praegune Jõgevamaa Gümnaasiumi direktor, kunagine Taisto Liivandi õpilane Priit Põdra meenutab oma esimest kohtumist Taisto Liivandiga: “Taisto Liivandi on üks neid inimesi, kelle kohta võib öelda ja kirjutada Õpetaja. Huvitav on see, et mõne inimesega esimene kohtumine ja kokku puutumine jääb meelde. Alatiseks. Eriti, kui see on õppetund. Olin kolmanda klassi poiss ja just tulnud lasteaed-algkoolist Karikakar õppima Rohu tänavale. Septembrikuisel soojal vahetunnil istusin pingil koolimaja ees. Ikka nii nagu poisikesed lahedaks peavad – jalad pingi peal. Mäletan, et direktor tuli minu suunas ja ulatas sõnatult lapi. Sama sõnatult tegin tehtu korda ja viisin puhastusvahendi südame värisedes tagasi, sest ei teadnud, mis veel järgneb. Igal juhul ei midagi noomivat ega moraalitsevat. Võib olla ei lausunud kumbki sõnagi. Vähesega palju öelda on oskus, mida jätkuvalt imetlen.”
Kõnesid tasub alati kuulata
Jõgeva Põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Viktor Nõmm ütles, et nad tulid samal ajal tööle. “Mäletan teda esimesest õppenõukogust, aga Taisto ütles, et me olime juba sel ajal kohtunud, kui tema polütehnikumis õpetas. Taisto avalikke kõnesid tasub alati kuulata, tal on tohutu silmaring ja eruditsioon. Aga ma mäletan teda väga hästi ka hoopis teistsugustest olukordadest. Kui tööõpetuse maja põles, jäime peale kustutamist valvesse, et keegi veel alles jäänud koolivara laiali ei tassiks, või rikuks. Pool ööd mina ja teine pool Taisto. Samuti likvideerisime kahekesi pahkluuni vees uputust, kui hambaarstikabinetis teisel korrusel boiler lõhkes. Töötasime kahekesi kausside ja prügikühvlitega, et kahjud võimalikult väikesed oleksid.”
ANDRA KIRNA
