Kui enamike väikeste tüdrukute unistuseks on suureks saades hakata kas siis poemüüjaks, juuksuriks või lasteaiakasvatajaks, siis Erika Mesteljainen tunnistab, et tema lapsepõlvesooviks oli saada traktoristiks. Selle ameti juurde ta ka aastaid hiljem lõpuks jõudis. Väga erinevate masinatega on ta enam kui seitsmeteistkümne aasta jooksul teinud kõikvõimalikke töid nii põllul, metsas kui ka laudas.
“See oli tore, lõbus ja huvitav aeg, kõige ilusam mu elus,” kinnitab Erika nüüd, mil ta juba neliteist aastat enam selles ametis pole olnud. Ent iga kord, kui ta oma kodu lähedal põldudel mõnd traktorit mürisemas kuuleb, läheb ta tingimata õue vaatama ja tunneb, et süda hakkaks nagu kiiremini lööma. Siis tuleb tahtmine jälle ise seal traktorikabiinis olla. “Kevadine mullalõhn ja heinalõhn suvel – need tekitavad erilise tunde, mille vastu kohe kuidagi ei saa,” ütleb Erika.
Tervist kahjustav töö
Kui Erika tervis lubaks, siis ta ilmselt läheks ja küsikski praegustelt AS Perevara ülemustelt tööd, prooviks ära, kas ta saaks ka nende uute ja uhkete Lääne masinatega hakkama. Ent alates 1994. aastast on Erikal kutsehaiguse tõttu invaliidsusgrupp ja endist ametit meenutab talle vaid kodus olev isiklik traktor, millega ta oma maalapikest harib.
Nii, nagu tööaastatel eelmise päeva raskus ja väsimus järgmiseks hommikuks ära ununesid, nii meenub Erikale praegu vaid traktoristitöö ilusam pool, kuigi tegelikult oli see amet tol ajal ränkraske ja võttis tervise. Muidu oleks ta ehk praegugi masina peal, sest vanaduspensionini on veel pisut aega.
Kui Erika 1976. aastal traktoristipaberid sai, anti talle tolleaegses Saare kolhoosis kätte traktor T-16, millega tuli külvata väetist ja teha mitmesuguseid transporditöid. Järgnes töö metskonnas T-25 peal peamiselt heina niites ning selle järel kaheksa kuud metsaveo linttraktoril. “No see oli ikka ränk traktor ühele algajale naistraktoristile. Sellele pidid vahel viis-kuus korda päeva jooksul kändude vahel linte peale tõmbama,“ meenutab Erika. Veel tuleb meelde, kuidas kord üks suur palk läbi kabiini vajus.
Saarel oli Erika kokku vaid vähem kui neli aastat ja läks siis Jõgevale vanematekoju tagasi, kust ta ei pärast ega enne seda tegelikult rohkem pole enam ära olnudki.
Kõik peale kombaini
Tollases Jõgeva näidissovhoosi Võidu osakonnas anti Erika käsutusse kõigepealt lühikeseks ajaks T-40, siis T-16, edasi MTZ-10 ja hiljem MTZ-80. Nende masinatega sai tehtud igasuguseid töid alates heinaniitmisest, kivide koristamisest, põldude kultiveerimisest, rullimisest, kevad- ja sügiskünnist, väetisekülvist, põhupallide veost kuni sõnnikulaotuseni. Vahepeal muutus näidissovhoos riigimajandiks ning selle Ellakvere osakonnas olid endistviisi Erika ja teiste traktoristide hooleks põhiliselt needsamad tööd. Hiljem saadeti Erika lauta karjak-traktoristiks, kus tuli loomi sööta ja sõnnik välja lükata. See tervisele ilmselt kõige enam saatuslikuks saigi. “Kui traktoritel T-16 ja T-25 kopaga töötada, on raskus esiratastel ja kasutada tuli käte jõudu,“ räägib Erika tollest ajast, mis kätele ja liigestele oma jälje jättis.
Ühtekokku töötas Erika erinevate masinatega ja tegi kõikvõimalikke töid, mis majandis üldse teha tahtsid. “Ainult kombainiga pole töötanud,” ütleb ta.
Meestega võrdselt
Omal ajal oli tollane Saare kolhoosi esimees Endel Kivi, kes Erikat traktoristi kursustele minema ärgitas, lugenud üles eelised, mis siis selles ametis kehtisid. Olulisemad olid õigus 50-aastaselt pensionile saada ja naistel meestega võrreldes 10 protsenti väiksem töönorm. Et Erikal oli traktoristiks saamise soov endalgi jätkuvalt hinges, siis väga veenda polnudki teda tarvis. “Mõtlesin, et ikkagi katus pea kohal ka, saab vihmaga varjus olla ja selline omaette töö.”
Kursused korraldati Tormas selleaegse sovhoosi keskuses. Esimene ehmatus oli suur, kui selgus, et koos olid puha mehed, kelle seas Erika oli ainus naine. Neljanda liigi load käes, õnnestus paari kuu pärast liiki tõsta ja saada kolmas liik. Edaspidi käis Erika veel kahel korral Põltsamaal liiki tõstmas, kuni esimese kätte sai. See andis palgalisa. Põllumeeste päevadel anti ka preemiat ning aasta lõpus staažitasu.
Kui mujal selleaegse Jõgeva riigimajandi osakondades ja kuuldavasti ka teistes majandites naistraktoriste ikka oli, siis oma ümbruskonnas oli Erika ainus masinanaine. “Ei tundnud, et mingit vahet oleks tehtud või tögatud. Ühed ametikaaslased kõik. Pauside ajal rääkisid mehed anekdoote ja oli päris lõbus,“ räägib Erika.
Vaid ühel korral oli ta ülemustele oma pahameelt tunnistanud ja öelnud, et kui ikka mehi saata ei ole, siis ärgu temale enam nii rasket ülesannet antagu. “Seekord saadeti Toomale aiaposte tooma. Kärde mägi oli kiilasjääs, katsu sealt koormaga alla sõita. Higi tilkus ikka igalt poolt, kui kohale sain. No mehed olid ju kavalad, ega nad sinna just eriti ei kippunudki.”
Raskustest saab üle
Muret tekitas muidugi remont. Ega alati ei tihanud ka meestelt kohe abi küsima minna, kuigi töökaaslased olid Erika sõnul abivalmis ja toredad. Kui aga masin põllul juhtus üles ütlema, polnud abi kusagilt võtta ja tuli endal hakkama saada. “Eriti hull oli asi, kui sõnnikulaoturi transportööri kett katki läks. Palju kordi sai käsitsi pool koormat sõnnikut enne maha aetud, et katkisele kohale ligi pääseda,“ meenutab Erika. “Üks raskemaid töid oli pärast sõnniku laotamist õhtul hasplite nööridest puhtaks raiumine. Just raiumine, sest nööre oli seal ikka meeletult, kilode kaupa. Heina- ja põhupallidel olid ju nöörid ja ega neid siis ära ei võetud, need kõik jäid sõnniku sisse.”
Edaspidi, kui Erika masinameestele korraldatud õppuste käigus oma viimase abikaasaga tutvus, kes samuti oli traktorist, oli masina remontija juba omast kodust. Siis oli elu lihtsam. Heinaajal olid aga mõlema tööpäevad nii pikad, et koju saadi alles ööseks. Lõunasöögiga oli, nagu oli. Paremaks läks siis, kui põllule hakati juba sooja toitu tooma. Keerulisem oli kaupluses käimisega. Ega need siis nii hilisel ajal lahti ei olnud kui praegu ja muidugi oli sel ajal poode ka tunduvalt vähem. Õnneks tulid ülemused vastu ja lubasid lõuna ajal poes ära käia. Oma loomadele sai aga kodus heina tehtud vahel kella ühe ajal öösel.
Asjad, mis raskused üles kaaluvad
Üks eeliseid, mis aja möödudes kehtivuse kaotas, oli võimalus 50-aastaselt pensionile saada. “Kui viiekümneseks olin saanud, siis seda tööd enam tervistkahjustavaks ei peetud. Öeldi, et ise olete selle ameti valinud,“ räägib Erika.
Enne traktoristiks hakkamist oli Erika proovinud mõnda aega ka teisi ameteid, olnud lüpsja, kirjakandja, põllutööline, kontoritöötaja, aga ta ütleb, et traktoristiamet on olnud kõigele vaatamata neist kõikidest kindlalt parim ja ilusaim. “On ikkagi palju asju, mis raskused üles on kaalunud. Ju see ikka mu kutsumus oli,“ leiab ta.
VAIKE KÄOSAAR
