Tänapäeval reisivad paljud eestlased mööda maailma ning neile ei peaks jääma märkamata, kui erinev on teistes maades kultuur, mis puudutab sisejulgeoleku tagamist. Võime nimetada seda ka politseikultuuriks.
On riike, kuhu reisides meid juba varakult hoiatatakse, et selles või teises riigis kehtivad teistsugused keelud ja asju, mis meil kodus jäävad kõik veel lubatu või isegi tavalise käitumise raamesse, seal ei taluta. Seni pole meie ajakirjandusse jõudnud uudiseid, kus me saaks teada, et meie kaasmaalased oleksid väga tihti niisuguste reeglite rikkujad. Sel kevadtalvel ilmus küll noorte daamide poolt kirjapandud lugu Indiast, kus rohkete värvifotodega oli illustreeritud sealse ühe piirkonna kombeid, kus ka just naiste avalik piitsutamine teatud kombereeglite rikkumise eest on peaaegu igapäevane.
Selle kauge sissejuhatusega tahan öelda, et ka meie noorema põlvkonna esindajad tajuvad tegelikult kultuurilisi erinevusi, mis maailmas valitsevad. Reisides mööda maailma, saadakse aru, et kultuuriliste normide arvestamine külaliste poolt on arukas. Tulles tagasi meile lähematesse riikidesse, tuleb tunnistada, et ka Prantsusmaal ja Saksamaal on paljus erinev politseikultuur. Kahe naabermaa ja tänase Euroopa kultuuri tugevalt mõjutavad lähtekontseptsioonid on sedavõrd erinevad.
Reeglid on täitmiseks, kõikidele
Prantsusmaal ja eriti selle pealinnas Pariisis nähtav sisejulgeoleku tagamise viis on kindlasti macholik, sisejulgeolekujõud ei lase tekkida mingit kahtlust, kelle käes on siin riigis jõud. Oma relvastatud kohalolekut tuletatakse pidevalt meelde ja see on signaal, et kui riigi poolt kehestatud piire soovitakse rikkuda, siis tuleb kindlasti arvestada jõulise sekkumisega.
Veidi teise varjundiga tugevat politseid tajusin Austraalias ja siin on selge, et selle mandri valgete ajalugu on selle politseikultuuri sünnitanud. Austraalias ei pruugi sul politseid pidevalt silme ees olla, kuid eksisteerib üldine teadmine, et kui sul tekib mingi konflikt politseiga, ei pruugi see sinu jaoks just meeldiv olla. Piir lubatu ja mittelubatu vahel on seatud sedasi, et kui sa jääd riigis kehtestatud reeglitega kooskõlla, siis saad sa politseilt heatahtliku suhtumise või jääd politsei vaateväljast välja, kuid reeglite rikkumise korral, ei hakka Austraalia politsei aega raiskama ja rakendab kohe jõudu, et kõigile oleks selge, sellel maal tuleb riigi poolt kehtestatud reegleid täita.
Eesti politsei taassündis 1990ndate algul ja seetõttu ei saa ja ega avalikkus ei nimetagi, meie politseid miilitsa järglaseks. Eesti politsei sündis esiteks viitega teise maailmasõja eelsele politseile, kes nõukogude võimude poolt repressioonide käigus suuresti füüsiliselt hävitati. Kuid Eesti Politsei sündis taas ka laulva revolutsiooni ja rahvusliku taasärkamise ajal ning sellesse organisatsioonikultuuri on sisse pandud väga kindel kultuuriline kood. Eesti politsei on kindlasti Saksamaa politseisüsteemist eeskuju võtnud, aga samas ehk sarnasem Soome ning Skandinaavia kogukonnalähedasemale politseile. Ta ei sekku asjata, aga ta on siiski meile lähedal, teda pole vaja karta ning vaadates neid päris ilusates vormides mehi-naisi, tekib kodanikel tunne, et see on meie endi lastest koosnev sisejulgeoleku jõud.
Eesti Politsei on oma koosseisult selline, et meie politseiks ei loe meie sisejulgeolekuametnikke kindlasti ainult eestlased, sest politseiharidussüsteem on enda hulka kutsunud alati ka teiste rahvuste esindajaid. Nendegi vanemad, vennad-õed, sugulased vaatavad neid politseinikke kui oma politseid. Seega, tegelikult on meil olemas head eeldused rahulikuks riigiks.
Lahinguristsetest tuldi auga välja
Meie politsei sai kümme aastat tagasi väga tõsised lahinguristsed ja tuli sellest katsest auga välja. Mulle on aga arusamaatu, et meie ajakirjandus pole viimase kümnendiga sisejulgeoleku teemade kajastamisel eriti targemaks saanud. Mul on vahel tunne, et ajakirjanike noorem põlvkond teeb teatud poliitikutele kohe päris labasel kombel mingit teenustööd. Millal küll meie noorema põlvkonna ajakirjanikud saavad kord sisejulgeoleku kajastamise maailmatasemel koolituse? Kogu maailmas saavad targad ajakirjanikud saavad aru, et sisejulgeoleku teemade kajastamine pole sama, kui kollase pressi uudiste treimine.
Aprillis 2017 otsustasid mõned Brüsselis resideerivad poliitikud teha endale reklaami kümne aasta taguste sündmuste meenutamisega. Kuid nad unustasid ära ja ajakirjanikud ei soovinudki analüüsida, et meie politsei (koos abipolitseiga) ja Kaitseliidu liikmed näitasid selles kriisis üles vaprust, mis tunnustamist väärt. Poliitikutel pole mingit alust end tagantjärgi kangelasteks maalida, sest taolise sisejulgeolekukriisi tekitamine oli kindlasti juhtimisviga. Nüüd, kümme aastat hiljem, tahetakse unustada, et tollased sündmused mõjutavad meie elu tänaseni, sest see on ikka veel ettekäändeks transiidiblokaadis jm. Meie poliitiline kultuur peaks olema küps, et ära hoida skeeme, kus mida kaugemale jäävad tõelised lahingud, seda enam kasvab kangelaste hulk (kes olid ämma sünnipäeval või üldse kuskil eemal), kes esitlevad teatud sündmuste kangelastena.
“Räuskav vähemus” nõuab tähelepanu
Väärastunud tähelepanuvajadus viib paraku kohe taoliste eeskujude järgimiseni, sest juba märgivad ka ajakirjanikud, et meil on tekkimas ühiskonnas nähtus, mida võiks nimetada “räuskavaks vähemuseks”, see tähendab on saanud moodsaks end määratleda mingi vähemusena (mis tahes mõttes) ja siis hakata agressiivselt endale tähelepanu ja erikohtlemist nõudma.
Taoline räuskav vähemus tõmbab endale tähelepanu ka sellega, et on agressiivselt “kõige vastu”, mida ühiskonnas teha tahetakse, samas pakkumata ise midagi alternatiivset. Tänavune kevad pani meie liiklejad suure surve alla, sest kõik riigi reeglid, millal vahetada ohutuse mõttes talverehvid suverehvide vastu, olid tühja jooksnud, sest ikka tuli taevast veel lund ja lörtsi alla. Taolises olukorras oli segadus tekkinud ka mõnede mootorratturite peades. Omamoodi proovikiviks nii politseile, ühiskonnale kui ajakirjandusele sai noormees, kes otsustas narrida politseid, eirates korduvaid peatumismärguandeid ja kihutades koos oma noore kaaslannaga linnas koguni 200 kilomeetrise tunnikiirusega.
Politsei oli pandud keerulisse olukorda, sest mootorratturi hullumeelne käitumine, tuli kuidagi lõpetada.
Politsei võttis selles olukorras riski enda peale, sekkus jõuliselt sündmustesse ja sai olukorra tõsidust arvestades hästi hakkama.
Kuid just siis andis ajakirjandus “võrdse kohtlemise ettekäändel” kõik meediakanalid kätte sellele räuskavale vähemusele, kes, tunnistades enda rikkumisi – püüdis süüdlaseks teha ikkagi politseid.
Politsei ja sisejulgeolekujõud on ühiskonnaga pidevas dialoogis ja siin oluline, et meie ajakirjanikeni jõuaks lõpuks arusaamine, et ka neil on kohustus sellele dialoogile kaasa aidata. Kümme aastat tagasi andis meie politsei vaatamata sellele, et sel ajal oli raskete olukordade jaoks mõndagi puudu, nii seaduste toest kui tehnikast ja taktikalistest oskustest, riigi siseselt kui välismaale tugeva signaali, et Eesti politsei saab kriitilistes olukordades.
Meie ühiskonnale tervikuna on see sündmus haavaks, mida ajakirjandusel ei tasuks igal kevadel meediaklikkide nimel meenutada, sest see püsib inimestel veel kaua meeles ka ilma selleta. Pidev negatiivse mälestuse kordamine oleks sama, kui mõne noore ajakirjaniku kodus meenutataks näiteks kümne aasta möödumist sellest, kui poiss-tüdruk sai oma puberteediaja esimeselt suurelt joomingult koju jõudes isalt kõva keretäie. Kindlasti on taoline kogemus noorele inimesele õpetlik, aga kas sama ajakirjanik tahaks iga viie aasta järel pidulauas seda meenutada? Politsei teeb oma tööd ja selles töös peab tegema vahel raskeid otsuseid, on võimalus eksida ja saada ise karistada. Tahaks loota, et ühe “rullnoka” jõulisel peatamisel, mille meedia suureks sündmuseks puhus, on siiski meie politseikultuurile positiivne mõju. Tahaks loota, et noored inimesed, kes autorooli istuvad, tegelikult mäletavad, et Eestis kehtib reegel, mis loeb korrektseks politsei peatumismärguandeid täita. Samuti aitab mõista, et Eesti riik on varustanud meie politsei autode ja mootorratastega, millega politseinikud suudavad võrdselt liikluses liikuda ja politsei eest põgenemine pole siin tark tegu. Samas tahaks politseinikele panna südamele, et meie ühiskonna üldiselt positiivne suhtumine meie sisejulgeolekujõududesse on omaette väärtus, mida tuleb ka väga hoida, sest rahva poolehoid on suur energialaeng, mis aitab meie politseinikel seda rasket ametit väärikalt kanda.
PEETER JÄRVELAID, sisekaitseakadeemia rektor 2003-2005
