Tuleval esmaspäeval, 19. juulil jõuab oma traditsioonilise suvetuuri käigus Põltsamaale pianist ja helilooja Rein Rannap, kellele tänavustel kontsertidel on klaverimängupartneriks Mihkel Mattisen. Ehkki viimase 13 aasta jooksul toimunud tuurid, mis kannavad ühist koondpealkirja “Klaver tuleb külla”, on Rannapile kui pianistile ja heliloojale suurt rõõmu pakkunud, tunnistas ta siiski, et tänavune tuur jääb ilmselt viimaseks.
Rein Rannap, seekord lähete tuurile koos Mihkel Mattiseniga, kes on laiemale publikule tuntud kunagisest poistebändist Jam ja telesaatest “Tähed muusikas”, ent kes omab ka klassikalist pianistiharidust. Kui nüüd natuke tögada, siis kas olete juba nii vanaks ja viletsaks jäänud, et üksi mängida ei jaksa ja peate noorema mehe appi võtma?
Jaksan ikka, aga publikule ja iseendale vahelduse pakkumiseks olen püüdnud teha nii, et iga järgmine tuur eelmistest millegi poolest selgelt eristuks. Kord on kontserdikavasse kaasatud orel, kord lauljad jne. Seekord mängime siis Mihkel Mattiseniga kahekesi neljal käel ühel klaveril. See oli hea valik, sest nii sain ühest küljest truuks jääda korralikule klaverimängule, selle asemel et kellegi saatjaks taanduda, teisalt saan aga kogeda teise interpreediga koos musitseerimise rõõmu, mis kindlasti jõuab ka publikuni.
Ajame juttu hetkel, mil esitluskontsert Tallinnas ja viis tuurikontserti on juba toimunud. Kuidas koostöö Mihkel Mattiseniga on sujunud? Kas te kontsertide ajal klaveriklahvide pärast riidu pole läinud?
Riidu pole me läinud ei kontsertide ega ka neile eelnenud proovide ajal, aga ärritanud on see mõnikord küll, et mõned noodid on nii kirjutatud, et ükskõik kuidas sa ka püüad, ei jõua sa kätt eest ära võtta ning see põrkub ansamblikaaslase omaga või haakub, nii et tema sõrm jääb sinu oma taha kinni. Kui harjutamise ajal õnnestub käed veel tugevasti keskendudes niimoodi “balletti tantsima” panna, et nad üksteist ei sega, siis kontserdil oled emotsionaalsemas seisundis ja tahaksid suurema hooga mängida, aga partner jääb ette või tõukab sind, sest seade on lihtsalt niimoodi tehtud.
Pean tunnistama, et isegi mu enda kirjutatud palu mängides tuleb teatavat tõuklemist ette. Kirjutades tundus, et selliseid noodikäike peaks olema võimalik mängida nii, et pianistide käed üksteisele ette ei jää, aga mängima hakates selgus ikka, sõrmed mahuksid klahvidele ära küll, aga käelabad, mis on tunduvalt laiemad, ei taha klaviatuuri kohale mahtuda. Aga need on siiski tehnilised pisiasjad.
Mis põhimõttel valisite tänavuse tuuri repertuaari?
Kava on kantud rõõmsast ja helgest meeleolust ning koosneb eriilmelistest lühipaladest, mis pärinevad Mozarti, Schuberti, Brahmsi, Debussy, Dvořáki, Tšaikovski, Fauré ja minu sulest. Palu valida on tänapäeval kõige lihtsam YouTube’i abil. Seal saad neid kuulata ja kui mõni asi imelik tundub, siis võtad sadadest eri esitustest mõne normaalsema variandi. YouTube’ist näed ka seda, missugused lood kõnetavad tänapäeva inimesi ja missugused mitte. Populaarsemaid lugusid on üles riputatud sadades erinevates esitustes, vähem populaarseid aga vaid paaris variandis. Ka videolõikude vaatamiskordade arv näitab, kuidas üks või teine lugu tänapäeva kuulaja peal töötab. Niimoodi internetis surfates ma kava koostasingi.
Nii et kava koosneb põhiliselt hittidest?
Jah. Tõsi, Mozarti C-duur sonaadi puhul, millest me ühe osa esitame, on see hitistaatus ehk vaieldav, see-eest on aga helilooja ise tõeline staar. Mozarti sonaat on ainus XVIII sajandist pärit pala meie kavas, suurem osa paladest on kirjutatud XIX sajandil, kolmandik lugudest on aga minu enda omad ja pärinevad kogumikust “Laulud klaveril”.
Teie selle tuuri paladest “Kosmoseturisti blogi”, “Naiselik pool” jt ei tule ilmselt selliseid hitte nagu aastakümneid tagasi kirjutatud lauludest “Raagus sõnad” või “Nii vaikseks kõik on jäänud“. Miks te oma noorusaegade laulukirjutamisedu hiljem päris samal tasemel korrata pole suutnud?
Tegelikult olen ma laule kogu aeg ühtemoodi kirjutanud, ainult et viimasel ajal pole mul olnud enam motivatsiooni pähe tulnud viisijuppidest korralikke laule välja arendada, sest neile pole väljundit: pole lauluvõistlusi ega oma ansamblit, kes laule esitaks. Eesti lauljad aga ei taha viimasel ajal uusi ja tundmatuid laule laulda võtta, vaid eelistavad juba tuntuks laulduid. Ning kui nad uusi laule kavva võtavad, siis ainult selliseid, mis on nende endi või nende ihuprodutsentide kirjutatud.
Tegelikult mängib laulude hitiks saamisel suurt rolli ajafaktor. Minu hittlaulude fenomen seisnebki põhiliselt selles, et nad on aastakümnete jooksul nii palju kõlanud ning iga korraga tunduvad need kuulajale üha õigemad ja veenvamad. Kui ma need omal ajal kirjutasin, ei pööranud neile keegi erilist tähelepanu. “Raagus sõnad” jäi lauluvõistlusel näiteks viimasele kohale. Osa Rujale kirjutatud laule said küll kohe hittideks, aga see oli tingitud sellest, et ansambel oli kuulsuse tipul ja andis palju kontserte.
Kui oleksin oma uuemaid laule järjekindlalt ise oma kulu ja kirjadega salvestanud ning hoolitsenud selle eest, et need võimalikult palju raadios kõlaksid, oleks kindlasti ka minu uuematest lauludest hitte tulnud.
Seekord kasutate kontserdil videoekraani, mis näitab lähivaates pianistide käsi. Milleks sellise tehnilise uuenduse tegite?
See oli mu ammune unistus. Ekraan teeb inimestele asja huvitavamaks ja viib suuremasse vastavusse selle, mida me teeme ja neile pakkuda tahame, ning selle, mida nad suudavad sellest kätte saada ja vastu võtta. Pianistide käte ja sõrmede “koreograafiat” jälgides tajuvad nad ehk paremini seda, mida nad helis kuulevad, ning saavad tänu sellele suurema elamuse. Tänapäeva inimene ongi ju tegelikult harjunud kõike, ka muusikat visuaalselt, st nägemismeelt kaasates vastu võtma. Sellel põhineb ka YouTube’i ja muusikavideoid näitavate telekanalite edu.
Miks käite üldse tuuridel mööda Eesti väiksemaid ja vaiksemaid linnu ja maakohti? Kas enda, publiku või hoopis klaveri pärast? Viimasele näib viitavat teie tuuri pealkiri: klaver tuleb külla, mitte Rannap?
Mul on elu aeg olnud soov muusikat propageerida, viia seda laia kuulajaskonnani ja võtta inimestelt ära hirm, et klassikaline muusika on midagi keerulist, millest nad aru ei saa. Ma olen püüdnud aidata inimestel kontsertidele ligi pääseda sellega, et olen toonud neile koju kätte hea muusika, hea klaveri ja hea esituse. Aga paraku on ka minu võimetel piirid: kui inimesed kontserte kuulama ei tule, siis selle vastu ei saa ma midagi teha.
Tuurid ongi viimasel ajal nii läinud, et pean neile ise peale maksma. Meil Eestis on ju kujunenud olukord, et suurem osa hindu on meil Lääne-Euroopa tasemel, väiksem osa aga Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi tasemel. Kui mõne inimese elus sellest konflikti ei teki, siis minul tekib küll. Reklaami, tuuriaegse ööbimise ja toitlustamise, klaveri transportimise, kirikute üürimise ja muu eest pean ma enam-vähem igal pool maksma Lääne-Euroopaga võrdse hinnakirja alusel, piletite eest saan aga küsida nõukogude aegsel tasemel hinda.
Viimase tilga karikasse lisas riik kontserdipiletitele kahekümneprotsendilist käibemaksu kehtestades. Jäänuks see 40 krooni, mis igalt pääsmelt nüüd riigile läheb, mulle, saanuks ma ka mingit tasu selle eest, et ma kuus kuud järjest paralleelselt kahe inimese elu elan: interpreedi oma, kes tuuri kava koostab ja valitud palasid harjutab, ning produtsendi oma, kes tuuri korraldusliku poole eest hoolitseb. Nüüd aga tunnen, et mul kistakse tool alt ära ja ma kukun sügavikku, sest piletiraha on mu ainus tulu, mitte nii nagu Eesti Kontserdil, kes saab riigilt aastas enam kui sada miljonit toetust ja võib korraldada ka kontserte, kus pole ühtegi kuulajat.
Nii kogengi tuuridel suurt vastuolu: interpreedi ja heliloojana saan väikeste paikade tänulikult publikult tagasisidet, mis mu väga õnnelikuks teeb ja mille nimel ma olengi elu aeg õppinud, harjutanud ja tegutsenud, tuuri korraldajana tunnen aga, et pean alt ära hüppama, sest samal viisil edasi tegutseda ma enam ei jaksa.
Teie olete tuuridelt saanud positiivseid elamusi, aga kuidas need on “meeldinud” Teie klaverile, mis Teiega koos reisib?
Klaveri korpus saab arvukate kolimiste käigus küll vahel mõne müksu ja kriimustuse ning kõigi nende aastate jooksul on korra ka juhtunud, et klaver poodiumilt maha libiseb, aga klaveri sisemus peab rändamisele päris hästi vastu. Klaveri mehhanism on konstrueeritud ju umbes 1750. aasta paiku, nii et hi-tec elemente seal kasutatud pole, vaid ainult lihtsat puitu ja metalli. Et klaverit enne iga kontserti mitu tundi häälestada tuleb, see on aga paratamatu ja loomulik. Oma häälestajat mul kaasas pole, vaid kutsun kohale spetsialisti, kellel vastavasse paika kõige lähem tulla.
Nii et tunnete kõiki Eesti klaverihäälestajaid?
Olen neid, jah, enam kui kümne aasta jooksul päris hästi tundma õppinud.
Kas Teie klassikalisest viiuldajast ja viiulipedagoogist ema pole Teiega pahandanud sellepärast, et Te pole keskendunud tõsisele klassikalise pianisti karjäärile, vaid rabelnud kusagil klassikalise ja kerge muusika piirimail?
Popmuusika kirjutamise eest ma emalt pahandada pole saanud. Kui ma omal ajal laule kirjutama hakkasin, olid need küll oma olemuselt poplaulud, aga et tekstid olid lastepärased, siis mahtusid need kenasti lastelaulude mõiste alla ning lastelaulud on selline omapärane valdkond, kus klassikaline ja popmuusika sõbralikult koos eksisteerivad. Kui hiljem tulid täiskasvanulike tekstidega tõelised poplaulud, oli ema mu laulukirjutamise stiiliga juba harjunud.
Klaverimänguga oli pisut teisiti. Kui ma hakkasin improviseerima ja kasutama selle juures kerge muusika elemente, siis nimetati seda klaveri kolistamiseks ja seda mul kodus teha ei lubatud. Nii et mõnda aega pidin ma muusikakoolis vabu klasse otsima, kui improviseerida tahtsin. Praeguseks on ema aga vist leppinud, et ma teen erinevas stiilis muusikat. Minu meelest leiab ta piisavalt asju, mille üle nende kahe erineva stiili sees nuriseda, nii et ta ei pea hakkama diskuteerima selle üle, kumb stiil on olulisem.
On Teil ka mingi isiklik suhe Põltsamaa linnasse?
Jah, Põltsamaal andsin ma 13-aastaselt oma elu esimese soolokontserdi. Ma valmistusin üle-eestiliseks pianistide konkursiks ja mu klaveriõpetaja leppis selle kontserdi kokku, et saaksin oma kava enne konkurssi publiku peal proovida. See kontsert toimus 1967. aastal.
Ajal, mil toimub teie Põltsamaa kontsert, on see linn tegelikult otsast otsani puhkpillimuusikat täis, sest seal toimub üle-eestiline noorte puhkpillimängijate suvekool. Kuidas Teie puhkpillimuusikasse suhtute?
Puhkpillimuusikasse suhtun ma väga hästi. Mult on sügiseks isegi üks puhkpilliorkestrile mõeldud teos tellitud. Suvekoolis osalevad noored muusikud aga leiavad loodetavasti tee ka meie kontserdile. Usun, et neil oleks tore kuulata meie kavas olevat rõõmsat ja helget muusikat ning innustav näha meie koostööd ansamblis ja rõõmu ühisest musitseerimisest, mis peaks välja paistma meie nägudelt ja kehakeelest.
RIINA MÄGI
