Venemaal oli Saksa parlamendilt ja kantsler Angela Merkeli Kristlik-Demokraatlikult Liidult (CDU) varastatud suure koguse meilide ja dokumentide kujul olemas kogu vajalik laskemoon kantsleri ründamiseks.
Valikuliselt toimetatuna ja lekitatuna näitaksid nad poliitikuid tegelemas poliitikaga: intriige punumas, hämamas ja tagaselja halvustamas. See mõjuks valijatele šokeerivalt. Sarnased paljastused purustasid Hillary Clintoni lootused Donald Trumpi vastu, kuid vaikus Saksamaa rindel oli kõrvulukustav. Kreml ei avanud tuld. Miks?
Üks põhjus oli see, et eelmised katsed USA-s ja Prantsusmaal ei toiminud. Enamgi veel, täiemahuline rünnak proua Merkeli vastu oleks tõenäoliselt osutunud viljatuks. Ta oleks niikuinii võitnud: küsimus oli selles, missugustel tingimustel moodustab ta koalitsioonivalitsuse. Täiemahuline rünnak võinuks avada Saksa avalikkuse silmad Venemaalt lähtuva ohu suhtes.
Valijate enamikule ei meeldi idee vastasseisust Kremliga ja nad lükkavad jutu Venemaa sekkumisest kõrvale kui lihtsalt natuke teistlaadi propaganda. Nad on isegi vastu sõjalise abi andmisele juhul, kui Venemaa ründab Saksamaa liitlasi NATO-s. Jultunud sekkumine Saksamaa poliitikasse oleks sellist rahvuslikku naiivsust murendanud.
Selle asemel töötles Kreml poliitilise süsteemi teisi osi, kasutades kommunismiperioodist säilinud luurevõrgustikke, mida ta on viimastel aastakümnetel kultiveerinud ja laiendanud.
Ta kasutas ärisidemete präänikut ärisõbralike parteide, eriti Merkeli Baierimaa liitlase Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CSU) meelitamiseks, ning kombinatsiooni propagandast ja õõnestustegevusest, et agiteerida nelja miljonit Vene päritolu Saksa kodanikku, kes on olnud varem CDU ustavad toetajad, kuid liikunud nüüd paremäärmusliku (ja Vene-sõbraliku) partei Alternatiiv Saksamaale (Aternative für Deutschland – AfD) toetajate sekka selle sotsiaalse konservatismi ja islamikriitilisuse tõttu.
See tasus end suurepäraselt ära. Nende valimiste suur lugu ei ole mitte proua Merkeli tagasihoidlik võit, vaid AfD silmapaistev pääs parlamenti. Koos üha pehmemate sotsiaaldemokraatide ja varjamatult Kremli-meelse Vasakparteiga on Venemaal tulevikus kasutamiseks kolm poliitilist sillapead – isegi neli, kui lugeda nende sekka Vabad Demokraadid, kes näivad olevat valmis aktsepteerima Krimmi annekteerimist.
Kõik see on lihtsam jälestuse tõttu, mida paljud sakslased Trumpi valitsuse vastu tunnevad. Proua Merkeli kannatlik pragmatism on tegelikult õige lähenemine: USA on Saksamaa kõige tähtsam liitlane sõltumata sellest, kes istub Valges Majas. Poliitiliselt on aga lihtsam odava antiamerikanismiga suurustleda.
Venemaa peenemaid taktikaid saatis edu ning ta on alustanud poliitilise maastiku muutmist Saksamaal. Ida-Euroopa eesliiniriikide väljavaated paistavad äkitselt oodatust süngemad. Kaitsekulutuste NATO nõutud tasemele kaks protsenti SKP-st tõstmise šansid näivad olevat vähenenud. Proua Merkeli isiklik autoriteet oma erakonnas on nõrgenenud. Tema lahkumine võimutüüri juurest tundub praegu juhtuvat pigem varem kui hiljem. Tema järglane võib olla vähem atlantitsistlik ning Venemaa suhtes leebem, peegeldades midagi, mis paistavad olevat idast puhuvad uued tuuled.
Mäng ei ole siiski veel läbi. Läänemere ja Musta mere vahel asuvate eesliiniriikide pakiline prioriteet on praegu tõhustada oma sõnumi edastamist Saksamaal. See tähendab saatkondade tugevdamist Berliinis, kuid ka tööd Saksa detsentraliseeritud poliitilise süsteemi teiste osadega. Solidaarsuse, imperialismivastasuse ja ajaloolise õigluse sõnum peaks õiglastele sakslastele hästi peale minema, aga vaid juhul, kui selle edastamisega vaeva nähakse. Viimase 25 aasta jooksul pole Venemaale tõsist konkurentsi pakutud.
Õppetund teistele riikidele on selge: Venemaa suurim eelis on see, et ta mängib pikka mängu, vaadates aastaid ette ja kohandades oma taktikaid vastavalt nende edukusele ja nurjumisele. Meie kaitsesüsteemid kipuvad seevastu olema jäigad ja tagasivaatavad ning seda siis, kui me oleme nad üldse tööle pannud.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
EDWARD LUCAS
