Viivika Annuk, perenaine Assikverest:
Pole kunagi kasutanud, ja kui lapsed veel koolis käisid, keelasin ka neil võõra autosse mineku. Põhiliselt sõidan autoga ja tuttava inimese võtan ikka peale, vaatamata sellele, kas ta hääletab või mitte. Pimedal ajal ja üksi sõites ei julge ma võõrast inimest küll peale võtta, meesterahvast ammugi mitte.
Mihkel Maarand, autoremondilukksepp Jõunest:
Vahel, kui ei viitsinud koolibussi ära oodata, hääletasin põhikooli ajal. Ega tattnokka hästi peale võtta tahetudki, sõitma võtsid vaid oma küla tuttavad inimesed. Oma sõitudel ma kuigipalju hääletajaid ei kohta, aga kui on valida, siis eelistan sõidukaaslaseks naisterahvast.
Liis Nurme, õpilane Mustveest:
Kui ei viitsi bussi oodata või pole raha, sõidan küllaltki tihti “häälega”. Tavaliselt võtab iga kolmas auto peale. Jõgeva ja Mustvee vahel ei karda ma üksinda hääletada, kuid pikemaid sõite on julgem teha koos sõbrannaga. Meie noored rändavad pöidlaküüdiga ka mööda Euroopat, see oleks mullegi päris huvitav.
Merili Sarrik, tartlane:
Viimased paar kuud olen Jõgevalt pöidlaküüdiga koju sõitnud. Pimedal ajal ei taha ma hääletada, valges on julgem. Oodata ei tulegi eriti kaua — kümnest autost üks võtab ikka peale. Enne peab aga vaatama, igasse autosse ei tasu ikka istuda. Kord oli juhus: auto pidas kinni, kuid märkasin, et roolis istub üleni paljas mees ja sinna ma ei läinud.
Tiia Pärtelpoeg, kultuuritöötaja Maarja-Magdaleenast:
Pigem käin jalgsi, kuid hääletamiseks kätt ei tõsta ning võõra autosse ei istu. Liinibusse käib nüüd vähe ja pilet on kallis, seepärast on teeservas ka pöidlatõstjaid rohkem. Kui näen, et teel on üksik, naissoost inimene, siis võtan ta auto peale.
Küsitles ARDI KIVIMETS
