Vanapaganaga seotud legendid on pärit Põltsamaa kihelkonnast 18. sajandist ja kuuldud 1966. aastal Puurmanis.
Järg 3. juulil ilmunud loole
Soldnasaare naised, kes olid marjul, rääkinud, kuidas üks tõld, mustad täkud ees, peatunud maasikavälul. Kutsar, noor tõmmu mees, hüüdnud: “On siin soldatite naisi või pruute? Tulge peale, saate oma armsamaid näha!” Ja tõesti leidunud neli-viis noort naist, kes lausa lendasid tõlda.
Pärast räägitud külas, kuidas läikivad mustad hobused tuhatnelja Pilistvere suunas kihutanud, kus Kabala- Kurlas pidi asuma põrgu suu. Naisi oli käidud ka sealtkandist otsimas, kuid tulemusteta. Kergeusklikke naisi pole raske petta, kui tahtmisest nende taevariik saab.
Kirik vanakurjale pinnuks silmas
Kamari rahvas hakanud kord Kõrgessaarde puust kirikut ehitama. Olnud juba seinad katuse all ja torngi püsti. Hakatud torni tippu kukke upitama, kui ühel mehel käsi vääratanud. Kukkusid koos teise mehega surnuks, ka kukk pihuks ja põrmuks. Samal ööl oli äike puust hoone põlema löönud.
Otsustatud siis ehitada kivist jumalakoda. Torni tippu tahetud panna rist. Kui see juba peaaegu paigal, puhkenud tugev torm, mis mehed koos ristiga õhku paisanud. Rist leitud hiljem Pilistverest, sealt, kus praegu kirik seisab, mehi aga mitte kusagilt. Eks seda kõike korraldas saatan ja küllap vajas temagi endale abilisteks hakkajaid mehi.
Peagi lahvatanud seegi kirik äikesest põlema. Kamari targalt Manguselt kuuldud seletust: “Siin ise näete selgelt, kuis kurat peab võitlust jumalaga, aga rahvas kannatab. Teie usk on nõrk, tehke see tugevaks. Asutage siia klooster, sellest saatan jagu ei saa.”
Aga kloostrit ei tahetud, mehed olevat hakanud hoopis jooma. Algul tõtati pärast päevatööd Kamarisse Liivaoja kõrtsi, aga kui asi hakkas meeldima, joodi mitu päeva järjest, kuni naised neile halastasid ja vankrites koju vedasid. Oli tegemist, et meestele eluvaim sisse jääks. Süüdi oli kuradikoda ehk kõrts ja selle peamees — Põrguvürst ise.
Neiurööv jõuluõhtul
Kord jõuluõhtul kadunud Kaitsusaarel ära neli noort neitsit. Neiud pesid ja leilitasid end saunas, kuivatasid ja kammisid hoolega juukseid ja panid end soojalt riidesse, sest väljas paukus pakane. Ema ruttas neile suurrättidega sauna juurde vastu, väljas astus aga nende sekka pikk ja sile noormees, kes kallistas memme ja suudles põsele. Seejärel andis naisele peotäie kuldraha, mille pisarateni heldinud ema körditaskusse pani. Kohe tuli veel kolm kena pikka meest, kes ema kallistasid ja suudlesid ja talle kuldraha andsid.
Ema ei jõudnud sedagi öelda, et pühadetoit toas laual on ja kohe sööma hakatakse. Noormehed haarasid kiiruga igaüks ühe tüdruku sülle ja tormasid tuulehoona saanide poole, mille ees olid hobused, mis kuupaistel valged tundusid.
Tütred polnud kisagi tõstnud, kuulda oli vaid nende naerukihinat.
Kohkunud ema nägi vaid, kuidas saanid härmas puude taha kadusid.
Ema hakkas mõtlema, et need mustades vammustes tumedate nägudega mehed võisid olla põrgust pärit.
Ta ruttas naabertalusse õe juurde, sest ainult temale söandas ta juhtunust rääkida. Selle peale ütles õde, et mõne aja eest käis ka tema majas tumeda näoga noormees, kes päris, kas tütred on kodus. Ta ehmunud ja vastanud, et lapsed on väikesed ja kõik kodus. Õed arutasid omavahel, et endale naise tõmmanud noored mehed olid kuradid. See on vanast ajast teada, et Põrguvürst oma poegadele jõuluööl noorikuid otsib. Seda lugu kuulis kodus nüüd ka tütarde isa, kes koos nooremate lastega pereema juurde tuli. Uudis jahmatas kõiki. Peremees arvas, et ega tütreid enam tagasi saa — mis hundi käpas, see ka hundi mokas.
(Järgneb)
i
Kirja pannud
KALEPH JÕULU
