Käe- või seljakott on eelkõige tarbeese. Ent see võib olla ka aksessuaar, mis toob välja kandja isikupära ja iseloomu. Just selliseid kotte pakkus hiljutisel Suurel Paunvere Väljanäitusel ja Laadal Pärnumaa väikeettevõtja Merike Varendi.
Paunvere väljanäitusel oli ühtekokku umbes tuhat kauplejat ja sellise massi sees polnud lihtne silma torgata. Merike Varendi kottidele jäi vähemasti siinkirjutaja pilk aga küll kohe peale ning silmad läksid neid vaadates üpris suureks ja ümmarguseks. Olete te näiteks enne näinud ümarat karvast õlakotti, millele väikesed kassikõrvad ja pikk vöödiline saba külge tehtud? Või sarnast kotti, ainult et pikkade jänkukõrvade ja tuttsabaga?
Lustakate meeleolukottide kõrval võis Pärnumaa ettevõtja letilt leida ka “asjalikumaid” ja mahukamaid kotte, millele pehme küülikunahk siiski eriomase ilme andis. Väikesed raha- ja telefonikotid jäid mul aga nägemata, sest need olid hetkeks, mil mina kohale jõudsin, juba ära ostetud.
Merike Varendi elab Audru vallas Liu külas ja peab seal küülikufarmi. Sellele pani ta aluse viis aastat tagasi. Taotletud maaelutoetusega ostis ta ühe isase ja neli emast tõuküülikut. Praegu kasvab tema küülikukari paljunemishooajal kuni 120 pealiseks. Farmi põhitoodang on liha, aga tänu farmipidaja leidlikkusele saavad ära kasutatud ka nahad.
Küsimusele, miks ta just küülikuid otsustas pidama hakata, vastas Merike Varendi muiates:
“Aga keegi peab ju muru ära sööma. Tänu küülikutele pole mul muruniitmise muret. Küülikusõnnikuga väetan aga oma maasikakasvandust. Ning marjad kasvavad väga hästi.”
Küülikute kasvatamiseks oli vaja ka teadmisi. Neid läks Merike Varendi omandama Järvamaa kutsehariduskeskuse Särevere õppekohta. See, et ta küülikunahkadest just kotte tegema hakkas, tulenes osalt ühest kooli ajal õpingukaaslastele antud lubadusest.
“Mul läks kooli ajal tuttuuel kotil lukk katki. Siis lubasin teistele, et ei osta poest enam ühtki kotti, vaid teen need edaspidi endale ise. Nii käisingi aastase kursuse lõpuni katkise kotiga, aga kui oma farmist esimesed nahad sain, õmblesin neist endale uue,” meenutas Merike Varendi.
On disainerisoont
Küülikunahast kottide meisterdamine tundus olevat üsna originaalne mõte. Tavaliselt tehakse sellisest nahast ju ikka mütse, veste või kasukaid. Praegu saab nutikas kotimeister nahku ka teistelt küülikukasvatajatelt: paljud, kes küülikuid lihaks kasvatavad, ei oska ise nahkadega midagi peale hakata. Nahad pargib Merike ise. Sellegi töö õppis ta selgeks Säreveres.
Koti kõiki osi karusnahast teha ei saa. Sangad ja mõned muud detailid peavad ikka siledast nahast olema. Sellist nahka hangib Merike taaskasutuspoodidest: sealt leiab ikka moest läinud tegumoega, aga materjali poolest täitsa korralikke nahktagisid. Neist annab väga edukalt kotidetaile lõigata.
Kottide ideedest Merikesel puudust ei tule ja tema toodete kvaliteet on laitmatu. Pole ka ime, sest ta on omal ajal õppinud õmblustoodete tehnoloogiks. Ja disainerisoont on tal samuti. Tema omanäolisi aksessuaare on näidatud mitmel moešõulgi.
Karusnahast kottide valmistamine on päris töö- ja ajamahukas ettevõtmine.
“Kui tahaksin normaalset kasumit saada, peaksin koti hinnale ühe või koguni kahe ette kirjutama. Praegu müün neid praktiliselt materjali hinna eest. Ma ei taha kotte ka lattu toota. Tahan, et minu kotid leiaksid omaniku,” ütles Merike Varendi.
Kaht täpselt ühtmoodi kotti tema toodangu hulgast ei leia, sest ka iga küülikunahk on pisut isemoodi.
“Vaatan nahale kõigepealt otsa ja küll ta siis ise ütleb mulle, milleks ta saada tahab,” ütles Merike Varendi ja lisas, et karusnahkadest aksessuaaride loomine on nagu põnev mäng, mida ta harrastab enda lõbuks ja teiste rõõmuks.
Otsivad “oma inimest”
Võiks arvata, et karusnahksed kotid on ainult talvekaup, aga Merike Varendi kinnitas, et tema käib sellise kotiga aasta ringi. Küülikunahk ei määrdu tema sõnul kuigi kergesti, isegi valge nahk mitte. Kui just suisa ketšupit või majoneesi peale läheb, siis tuleb koti puhtaks saamisega muidugi natuke vaeva näha. Põhimõte on sama, mis juuste pesemisel: pesta lahjendatud šampooniga, loputada, kuivatada ja kammida.
“Karusnahk tahabki õhuvahetust, nii et karvast kotti tuleks kammida ja sellega jalutamas käia. Nii et see on peaaegu nagu lemmikloom, ainult süüa ei küsi. Nii et karusnahkse koti ostmist võib käsitleda ka kui ettevalmistust lemmiklooma võtmiseks: kui kotiga juba kenasti hakkama saad, võid kassi või koera võtta,” sõnas Merike Varendi.
Paunvere väljanäitusel läks tal täitsa hästi. Ta tundis, et see uus elu, mida tema farmi jänkud nüüd elavad, pakub inimestele samuti toredaid emotsioone.
Samas teame, et on inimesi, kes karusnahksete kehakatete ja aksessuaaride kandmist ebaeetiliseks peavad.
“Mina leian, et ma näitan küülikunahkadest kotte tehes just üles austust oma loomade vastu,” ütles Merike Varendi. “Me kasvatame neid ju liha saamiseks, nagu kasvatatakse mitmeid teisigi põllumajandusloomi. Küülikute nahad on lihatootmise seisukohalt tootmisjääk, millega ei osata pahatihti midagi peale hakata. Mina teen neist kotte ja väärindan nad sel viisil lõpuni.”
Merike Varendi arvates ei tasuks uisapäisa ära visata ka vana kasukat või karusnahkset kraed. Neilegi saab uue elu anda. Taaskasutusfännina korraldab Merike Varendi isegi sedalaadi töötube.
Merike Varendi usub, et tema kotid kannavad positiivset energiat.
“Mõne inimesega hakkab selline kott rääkima, mõne inimesega mitte. Minu küülikunahksed kotid ootavadki letil “oma inimest”, kes nende “hinge” mõistaks,” ütles Merike Varendi.
RIINA MÄGI
