Millegipärast on meie igapäevaelu truuks kaaslaseks soov midagi muuta. Ei mõista tavakodanik iga uue aktsiooni puhul alati otsustada, kas seda muutmisepalavikku kütab üles tõsimeelne soov asju paremini laabuma saada… või ongi mõnel puhul põhjust meenutada vanameister Krõlovi igitabavat valmi “Kvartett”.
Nüüd käib siis taas trall laste kooliaasta pikkuse üle; et õppetöö peaks ikka vähemalt pooles augustis algama; et talvel võiks see-eest pikemalt ja sagedamini puhata ja teist-kolmat moodi.
Vanematelegi tüliks
Loomulikult saavadki arutlejad-otsustajad selle eest palka, et nad arutlevad ja otsustavad. Kui targalt ja läbimõeldult, selgub enamasti tükk aega hiljem, aga kui mõned lapsevanemadki laste suvepuhkuse lühendamise jutule järele kiitma hakkasid, siis… tekkis mõte, et kas nüüd ongi üles kasvanud selline põlvkond emasid-isasid, kes leiavad, et nende võsukestega peaks hiljemalt pärast titeaega tegelema keegi teine?
Tõepoolest avaldasid sel suvel juba nii mõnedki lapsevanemad arvamust, et lapsed võiksid juba poolest augustist (meie kliimas poolest suvest) koolipinki kobida, sest… neil pole midagi kodus teha ja vanemad ei saa aidata nende vaba aega sisustada, sest käivad ju tööl. Selliste mõtterännakute kaudu võime ju lõpuks välja jõuda selleni, et kuna paljudes asutustes antakse tööinimestele suvel puhkust vaid paar nädalat, siis võiksid lapsedki soojal ajal vaid nii kauaks koolist vabaks pääseda, sest kes nendega muidu tegeleb…
Ehk läheks siis üldse üle internaatkoolidele, kust õpilased vaid suurteks pühadeks koju käima lastakse? Mõru nali muidugi.
Harjutused iseseisvaks eluks
Paljud vanavanemad on veel suhteliselt noored ja käivad praegu tööl, aga seda tegusamad on sellistes peredes järelikult vanavanavanemad, mõned (vana)tädid, suuremad õed-vennad. Lahenduse leiab, aga kes seda otsima vaevub. Praegused vanaemad-vanaisad mäletavad aga loodetavasti veel hästi, kuidas nende pikk koolivaheaeg kulges. Hommikul sai kaua magada. Kui ühtki suurt ja tarka kodus polnud, oli ärkajale jäetud kiri, mida süüa, millised kodused talitused päeva jooksul ära teha. Välja mängima minnes tuli toavõti kokku lepitud peidikusse panna, paelaga kaelas või lukuga taskus kaasas kanda.
Kui lehm karjamaal alamõõdulise lüpsja eest ära astus, aitas naabritüdruk tõrksat sarvekandjat taltsutada, kui tuli suveköögi pliidi all kuidagi hoogu ei tahtnud võtta, tuli samuti abi nõutada või seni proovida, kuni õnnestus. Need olid esimesed harjutused iseseisvaks eluks.
Et praegu pole enam koduloomi ega suurt majapidamist? No kui ka peenramaad pole, kus iga päev pool tundigi rakkes olla, siis tube kraamida, nõusid pesta, poes käia, ehk ka õhtusöögiks kartuleid valmis koorida on ikka tarvis. Nii linnastunud me ometi ei ole, isegi pealinnas mitte, et söök koju tellitakse ja kodutöid teeb palgaline? Telefon, see poolsajandi tagune imeasi, on nüüd igaühel käepärast, et päeva jooksul sidet hoida. Ah et esimese klassi juntsu ei tohiks kodus pliiti ega veekannu tarvitada, platsnoast teravamat tööriista käsitseda? Hoidku küll, kus me elame ja kas olemegi euronõuete täitmisega liiale läinud? Sel juhul ei tohiks laps ju ka arvuti ligi minna, üksipäini televiisorit vaadata ja nii edasi. Kuulame loenguid turvalisusest, aga kuueaastasele põnnile põranda pühkimist ei õpeta, temaga tasahilju õuna koorimist ei harjuta. Tõsi, ise saab kiiremini tehtud, aga tagajärjed?
Juba tunnistavadki loodusretkede juhid, et on sattunud tegelema lastegruppidega, kes ei söanda metsas noaga seentki lõigata, okste murdmisest ja tuletegemisest rääkimata. Ja ainus mure on retkelistel teinekord see, kas “nutikal” ikka netiühendus on.
Kadaklus ei jäta maha
Eeldatavasti teatakse veel, miks meil mõnda sorti rahvast mõisate ajal kadakasakslasteks kutsuti. Soov suuremalt riigilt (ja rahvuselt) eeskuju võtta, teinekord ka pimesi, pole meid siiani maha jätnud.
Meile tundub, et Soomes toimitakse meist targemini, sest see riik on suurem. Soomlased aga, eriti just eakam rahvas, on löödud, et neil võetakse sageli eeskuju Rootsist kui veel suuremast ja järelikult targemast riigist. Paljudes Soome koolides alustati tänavu õppetööd juba augusti teisel nädalal. Vihm ja jahedus olid just mõneks ajaks kaugemale sõudnud ja palavusega asendunud, aga mis teha… Ja kõik pikemad perereisid tuli planeerida juulikuusse, mis tähendas seda, et töökohtadeski oli löömist, kes millal puhkusele pääseb.
Kõik mujalt laenatud muutused ei ole alati head kaasa toonud, aga seadusi tagasi pöörata ei ole teatavasti põrmugi lihtne, seda on korduvalt kogetud ka meist suuremates riikides.
KAIE NÕLVAK
