(Algus 26. augusti Vooremaas)
Saanud emeriitdotsendiks, polnud tal ülikoolis enam loengukohustusi ning käis seepärast seal harva. Muus osas jätkas ta vanas harjumuspärases rütmis: pidas loenguid erinevais õppeasutusis, ostis ja luges raamatuid ning käis reisimas.
Pärast Tuneesias käimist näitas ta kaameli seljas sadulas tehtud uhket pilti, kus ratsanik meenutas (küll natuke kartliku näoga) idamaa isandat. Kahe küüruga kaameli kondisel seljal oli ta Kesk-Aasias ületanud mägijõe küll juba sügisel 1962, kuid siis tuli kogu aeg olla pingul, et mitte maha kukkuda. Uudole ei meeldinud lennureisid, sest nendega kaasnes teda närviliseks teinud turvaväravate läbimine. Nii võttis ta viimaseil aastail ette lühemaid bussi- ja laevareise Euroopa maadesse, kutsudes kord mind kaasa Bornholmile. Ojamaal ehk Gotlandil (Uudo kasutas ikka ametlikku nime) oli ta koos Kajaga juba varem käinud. Et mul aga polnud võimalik nii järsku oma kavu muuta, tuli tal üksi reisides maksta kahe inimese kajuti ja toa eest.
Viimased aastad
Novembris 2011 tähistas Uudo oma 70. sünnipäeva. Selle saabudes teatas ta, et on juba vanem Katariina Suurest. Tal oli hea meel, et mõistuse defitsiidi tingimustes, nii nagu ta enda kohta irooniliselt armastas öelda, oli õnnestunud nii vanaks saada.
Kasvanud kehvades oludes, haaras ta veel pensionieaski kinni talle pakutud tööotstest, pidades mitmel pool tasulisi loenguid. Kui ma kord küsisin, miks ta nii rabeleb, sain vastuseks: elatustase ei tohi langeda! Teenitud raha kulutas ta kas oma viiele lapselapsele, kelle üle oli tal väga hea meel, või siis raamatute ostmiseks ja reisimiseks.
Igapäevase tarbimise suhtes oli ta vähenõudlik, kuid head leiba ja vist midagi leivakõrvastki käis ta ostmas turult. Märkasin, et pensionipõlves hakkas ta hindama head napsi. Viimaseil aastail kohtusime kas Ropkamõisa bussipeatuses või mõnes Tartu linnaliini bussis. Mind ära tundes oli Uudo näos kui mitte naeratus, siis vähemalt heatahtlik muie. Ta sõitis bussiga kas turule või kirikusse, kusjuures kirikusse läks ta ikka korralikus ülikonnas ja lipsuga, sest toimis seal alates 1997. aastast õpetaja abilise ehk vöörmündrina. Jõulude ajal ja sünnipäevadel vahetasime sõnumeid, kuid tema detsembri lõpus 2014 läkitatud uusaastasoovidele jäi mul küll vastamata.
Viimane kord nägin Uudot augustis 2015 Pauluse surnuaia juures üle tee hästi pika sammuga ja tõsise näoga astumas. Lootsin, et näeme veel ja ajame pisut juttu, kuid seda aega ei tulnudki. Saanud Endel Varepi 100. sünniaastapäeva konverentsil teada tema raskest haigusest, saatsin talle e-kirja, milles kirjeldasin konverentsil toimunut ja andsin teada, keda meie ülikoolikaaslasist seal nägin. Pärast sain Kajalt teada, et Uudo oli mu kirja lugenud. Uudo lahkumisest sain teada Madridis. Sõitnud pärast seda läbi Extremadura, kust olid pärit mitmed Uudole hästi tuntud maadeuurijad, hakkasin kirjutama temast mälestuslugu, mis siis jäi rappuvas bussis pooleli, kuid on siinsete ridade näol nüüd tehtud.
Unelmad ja tegelikkus
Uudo Pragi pidas lugu omaaegsete kuulsate tšehhi maailmarändurite Jiří Hanzelka (1920-2003) ja Miroslav Zikmundi (1919) reisiraamatuist, püüdes veel paar aastat enne siit ilmast lahkumist endale soetada nende täiskomplekti. Ühe nende, meile kättesaadaval olnud vene ja saksa (1956) ning siis eesti keeles (1958) ilmunud kolmeköitelise raamatu pealkiri on “Aafrika unelmad ja tegelikkus”. Ka Uudol olid noorpõlves oma unelmad. Osa neist täitus, osa mitte. Pikka aega töölt vallandamise hirmus elanud noor Pragi püüdis mõnikord näidata oma natuuri tugevaid külgi ning tõsta need uhkelt ja otsekoheselt esile. Põhjusi selliseiks aeg-ajalt väljendunud lennukusiks andis tema mälutüüp, mis salvestas kiiresti ja suures mahus raamatutarkust, samuti võime konstrueerida abstraktseid mudeleid. Rakendades neid erakordseid vaimuomadusi, mis kolleegidel puudusid, lootis ta saavutada laiemat, kas siis nõukogudeliidulist või koguni üleilmset tuntust. Tõenäoliselt aitas sellisele ajuti väljendunud kõrgendatud enesehinnangule kaasa ka lapsepõlves kuuldud jutud, et Pragid põlvnevad kuulsa ja andeka Brahe suguvõsa Eesti harust. Nii arvaski Uudo noorena, et tulevikus seisab teatmeteostes tema nimi Vene mullageograafi Leonid Prassolovi ees. Selles eksis ta küll vaid natuke, sest Uudo Pragi nimi on tõepoolest jäädvustatud Eesti entsüklopeedia 14. ehk elulugude köites, kuigi seal on tema kõrval eestlased: ees haridustegelane Karl Praakli ja järel loomaarstiteadlane Jaan Praks.
Kogenud, et teaduse valdkonnas polegi parnassile pääsemine nii kerge, arvas mitmes keeles hästi orienteeruv Uudo, et suudab end jäädvustada rootsi keelest ilukirjanduse tõlkijana ning ta võetakse selle eest ka Eesti Kirjanike Liitu. Kahjuks jäi tema tõlketöö küll vaid käsikirja. Ometigi pole Uudo Pragi nimi tõlkijana tundmatu – temast sai ühe hispaaniakeelse teatmeteose tõlkija. Muidu Uudo koostöö eestikeelsete teatmeteoste toimetajatega eriti ei laabunud ning tema panus entsüklopeediliste teadmiste edasiandmisel jäi sporaadiliseks.
Kõige paremini õnnestus tal uurimis- ja õppetööväline tegevus venekeelses väljaandes ”Реферативный журнал. География”, mille jaoks Uudo Pragi koostas referaate tervelt 17 aastat. Soodsamais kohalikes oludes võinuks ta oma sellekohast tegevust jätkata kauemgi. Sellega seoses märkigem, et koostöö Moskvas ilmunud referaatmikuga sai alguse sellest, et Uudo esitas toimetusele kokkuvõtte ühest oma artiklist.
Uudo Pragile jätkus eluaastaid umbes sama palju kui ta isale ja emale kokku. Oma andeid ja töövõimet jõudis Uudo elu jooksul rakendada nii matemaatiliste meetodite kui ka paljude geograafiliste kursuste õpetamisel ning õpikute kirjutamisel. Kui varem pakkus Eesti talle huvi eelkõige mõne teoreetilise seisukoha näitena või illustratsioonina, siis uuel Eesti ajal pöördus ta näoga täielikult kodumaa poole, õppis seda põhjalikumalt tundma ning andis Eesti majandus- ja sotsiaalgeograafia õpetamisega oma teadmised edasi nii ülikooli kui teiste kõrgkoolide üliõpilasile. Vöörmündrina oli ta abiks Tartu Pauluse koguduse liikmeile. Tõelise kristlasena ei kandnud Uudo Pragi viha teda kunagi nöökinud või talle halba soovinud inimeste peale.
Ott Kurs (1939) on õppinud TÜ-s 1957-1963 majandusteadust, geograafiat ja ida keeli ning 1992-93 kultuuriantropoloogiat, olnud 1965-66 stažöör Aserbaidžaani ülikooli idateaduskonnas. TÜ-s on ta töötanud alates 1966, sh 1997-2004 korralise ja 2004-07 osaajalise erakorralise professorina; olnud 1990 teadur Joensuu ja 1993 Stockholmi ülikoolis, pidanud loenguid Helsingi (HÜ), Turu, Tampere ja Granada ülikoolis ning tegutsenud 1991 õppejõuna Joensuu ülikoolis. Ta on HÜ audoktor ja TÜ emeriitprofessor.
OTT KURS
