Järg 26. juunil ilmunud osale
Nüüd on ka saekaater töös ja Karjalast tulevad vagunid palkidega. Neid tuleb ka Siberi poolt. Palkide saematerjaliks lõikamise arvestus pandi ka minu peale.
Oli aprillikuu viimane päev, laupäev. Väeosa korrapidaja läks kasarmute juurde roodu üles rivistama, kui lähenes äikesepilv. Langesid mõned jämedad piisad, kui käis tohutu kärakas. Tõmbasin ehmatusega küüru selga, nagu see midagi aitaks. Vaatasin oma ladude poole, sest olin kindel, et kuhugi lõi nüüd välk sisse. Ladude poolt ei paistnud midagi, aga ühe kütusehoidla tuulutusklapi juurest paistis leek. Nüüd tõusis hoidla katus ning paks tule- ja suitsulont kerkis taeva poole. Hoidla kaas oli serviti järve kaldas, pool vee peal nagu Türgi lipp. Lukustasin kiiresti lao. Signaali lastes jõudis kohale tuletõrjerong. Tuli ka tuletõrjeautosid, mis teisi kütusehoidlaid kastsid. Minu ladu tuli ei ohustanud ja läksin sealt ära. Pealegi sadas tahmast vihma.
Esimesel mail kõik veel tossas, aga tuld enam ei olnud. Selline oli selle aasta maituli, aga ega siin maitulest midagi teata.
Sain isalt kirja. Tema töö on metsas vaigu korjamine. Kirjutas, et kui tervis vastu peab, jõuab end ehk kuidagi ära toita. On hea, et ema saab talle toitu saata, tema omakorda püüab emale raha saata. Õnnitles mind ka peatse sünnipäeva puhul.
Kirjutasin isale, et kui sõjaväest vabanen, sõidan teda vaatama, sest ta ei ole meie väeosast kaugel. Isa vastas, et rõõmustaks muidugi mind nähes, kuid samas avaldas kahtlust, et see reis on keeruline, sest raudtee tema asukoha lähedale välja ei jõua.
Rääkis et lisaks sääskedele on välja ilmunud ka väikesed putukad, keda kutsutakse moškadeks. Neid on palju, poevad riiete alla ja kust söövad, sealt paistetab ja sügeleb koledasti.
Isa kirjeldas asulat, kust tööl käib. Seal on tema sõnul üle saja maja, mis kuuluvad ettevõttele Him Les Hoza. Seal võivat maja nii odavalt osta kui ehitada. Kui osta 50 rubla eest palke, jätkub sellest maja ehitamiseks. Isa kirjeldas ka igaks juhuks, kuidas tema juurde sõita, kui mul peaks see võimalus olema.
Isa on optimistlik, loodab, et jõuab kord koju ja ehitab kodumaja korralikuks.
Volga ääres kalal
Käisin hiljuti ühe majandusrühma poisiga kalal. Temal on Volga ääres pruut, kellega kavatseb pärast sõjaväge abielluda. Kevadel jätab Volga suurvee järel väikesi järvekesi, kuhu jäävad kalad, keda meiegi püüdma läksime. Kohale sõitsime rongiga, aga selleks ei pidanud jaama minema. Kohalikud rongid sõidavad siin nii aeglaselt, et on võimalik sõidu pealt peale minna ja ka maha hüpata. Külast poisi pruudi juurest võtsime liivi. Ka viinapudel oli meil külmarohuks kaasa ostetud. Alustasime väikestes järvedes traalimist. Kohati oli seal üsna sügav. Varsti oli kaelakott kalu täis, aga mis kalad need olid, seda ma ei tea. Ei tundnud kodumaalgi kõiki kalu, ammugi siis siin. Meenutasid väljanägemiselt särge. Ööseks jõudsime sõbramehe pruudi juurde, vahetasime seal kuivad riided selga, jätsime osa kalu pererahvale ja läksime rongi peale. Sain vaid pisut tukastada, siis tuli minna ja ladu lahti teha.
Kella kümneks kutsuti mind pidulikule söömingule, kokk oli kalad ära praadinud. Tõtt-öelda olid need parajad kassi kalad.
Käskkiri ilmus!
6. september 1955. Täna on ülev päev. Anti välja käskkiri minu aastakäigu soldatite kojulaskmiseks. Nelja aasta asemel pääsen siiski kolmega.
Ettepanekule üleajateenijaks jääda ütlesin uuesti konkreetse ei, kuigi lubati 600 rubla palka kuus, mis olevat hea teenistus.
Minu asemele tuleb lattu praegune ekspediitor Grigorjev, kes hakkab oktoobris minu juures ametit õppima. Talle peaks töö sobima, sest need materjalid, mis on laos, ongi enamasti tema kohale toonud. Grigorjev jääb üleajateenijaks, ka tema naine sõitis siia. Neil on ka kolmeaastane laps, kes esialgu vanaema hoolde jääb. Minu arvates on tema naine päris sümpaatne inimene.
Transpordiroodus on üks eestlane nimega Maasaar. Tal on raskusi vene keelega ja ta loodab koos minuga koju sõita. Ma pole julgenud talle veel öelda, et ma ehk ei sõidagi otse koju, vaid hoopis Siberisse. Ega ma pole talle ka öelnud, et mu isa Siberis on.
Minu ülemus Hajarov saadeti ka miilitsatööle tagasi. Viimasel ajal ainult jõi. Praegu olen laos päris üksi, eks pärast antakse Grigorjevile keegi appi. Minule see Hajarovi lahtilaskmine eriti ei meeldi, see võib takistada minu kojusõitu. Mõnda poissi on pool aastat kauem kinni peetud, aga mina tahan vaid koju.
Oktoober hakkab lõppema. Olen viimasel ajal end lõdvemaks lasknud, las Grigorjev töötab. Iga päev on oodata noori ja Meštšorkin lubas, et mind kinni ei peeta.
i
1. november 1955. Hajarovi vallandamine teeb mulle ikka tuska. Vanemleitnant Mesštšorkin oli staabis kuulnud, et mind ei saa sellel aastal koju lasta, vaid mul tuleb jaanuarini siia jääda. Rääkisin Grigorjeviga, ta lubas koos Meštšorkiniga staapi pataljoni komandöri juurde minna. Ta ütles, et võib laos ka üksi olla, sest mina olin seni ka praktiliselt üksi, kui Hajarov jõi.
Pühapäeval käisin reisijaamas sõiduplaani ja piletihindu uurimas. Kavatsen võtta sõduripileti Tabivereni, Kuibõševist Kanskini ostan ise. Sain jaamast teda, et sõita tuleb kas üldvagunis või platskaardiga vagunis ilma kohanumbrita, mis tähendab magamist kolmandal, pakiriiulil. Selle ringsõidu pikkus võib olla paar nädalat.
14. november 1955. Kõik on korras, sõidan ära. 15. novembril lõpeb minu teenistusaeg. Ametiks märgitakse insenertehnilise teedeehituse ja lennuväljade ehitusväeosade spetsialist.
PAUL TOOTS
