Arvo Pärt kuulub nende kaasaegsete heliloojate sekka, kes on ülistanud vaikust. Tänases üha globaliseerunumas maailmas öeldakse, et suurimaks konfliktiks on kujunemas kultuurikonflikt. Kui me tahame seda kultuurikonflikti taustu enam avada, siis on võimalik välja tuua kultuurikonflikti, mis on taandatav vaikuse tajumise ja vaikuse vajaduse tunnetamise vajadusele ühes või teises kultuuris.
Olen ise end tabanud vahel mõttelt, et on rahvaid, kes harjunud eluga metsas ja neil eriline oskus liikuda looduses võimalikult vähe omapoolset heli tekitades. Ka jahimees oskab liikuda looduses oma jahilooma jahtides võimalikult vaikselt või siis oskab jahiloomale läheneda sedasi, et tuul kannaks jahimehe tekitatud helid loomast hoopis eemale ja ei võimenda liikumisega paratamatult tekitatud helisid. Taoline oskus looduses liikuda vaikselt ja looduse hääli kuulates eeldab inimese enda oskust pidada sisedialooge, kus inimene räägib omaette, kus tema kõne on sissepoole suunatud.
Suurlinna inimestele on mürataust harjumuslik
Vastandiks on siin sageli suur-linnades elamisega harjunud inimesed, kelle jaoks tugev mürataust on aastatega muutunud sedavõrd harjumuslikuks, et nad ei oska sageli ilma selleta end rahulikult tunda. On inimesi, kes tekitavad ise enda tegevusega küllalt palju helisid ümbritsevasse keskkonda kui ka neid kes isegi nagu vajavad teatud müratausta, et tegutseda rahulikult nagu oma tuttavas keskkonnas.
Kui soovime tulevikus meie riigi pealinna Tallinnat kujundada roheliseks pealinnaks, mis vastaks ka innovaatilistele võimalustele end selles linnas hästi tunda erineva loodustunnetuse-kultuuriga elanikkonna rühmadel, siis peame kindlasti tähelepanu pöörama vaikuse- ja vaikimise kultuurile erinevates elanikkonnarühmades, kes meie riigis juba elavad ja kes võivad siia lähiaastatel asuda elama. Kui oleme endale selgeks teinud, et vaikuse aktsepteerimine on ka kultuuriline nähtus, oleks vaja seda teemat selgitada ka meie poliitilisele eliidile.
Eestis kasutusel olev peavoolu poliitiline tehnoloogia on kahjuks aasta-aastalt muutumas üha agressiivsemaks ja mürarikkamaks. Vahel on avaldatud arvamust, et meie erakondadele tasu eest PR-teenust müüvad firmad teevad poliitilist reklaami küllalt lihtsakoeliste USAst pärinevate PR-õpikute järgi, mis loomulikult ei saagi ertiti arvestada meie ühiskonna ajaloolis-kultuurilist ja ka looduslikust üldfoonist tulenevat üldist mürataluvust.
Agressiivne-räuskav retoorika tekitab stressi
Tahan väita, et Eesti looduse- ja kliimaga kohanenud inimesed, kui nad pole just meie jaoks väga kaugetest kultuuridest, on sageli omandanud aastate-aastakümnetega juba meile sarnase kultuuritaju. See aga tähendab seda, et agressiivne-räuskav poliitiline retoorika, mida veelgi võimendavad meediavahendid, on sellele osale mitte ainult raskelt vastuvõetav, vaid see lausa tekitab oma agressiivsusega inimestes lausa liigset stressi. Eesti ühiskond on juba paljudel objektiivsetel põhjustel inimeste jaoks küllalt suurt stressi tekitav ja kui inimesed ei oska selles kliimas-kultuuris näha neid positiivseid motiive (kaunis loodus, parasvöötme kliima rõõmud jne), mis meie stressitaset ise osaliselt kahandavad, on seda olukorda kunstliku lisastressi loomisega ühiskonna jaoks raske mõista.
Tähelepanu saab võita ka vaikimisega
Tahaks siin võrdluseks tuua olukorda koolis, kus kasvueas laste mängulust ja füüsilise liikumise vajadus, tekitab paratamatult suhteliselt suure mürafooni. Selles koolikeskkonnas käituvad pedagoogid sageli täiesti erinevalt, On pedagooge, kes püüavad kõrge mürataustaga keskkonnas kehtestada sedasi, et püüavad üle karjuda, tekitades sellega veelgi suurema müra, mis taolise keskkonnaga vähemharjunutel tekitab juba reaktsioone, mis vajavad hiljem spetsialistide abi.
Teised pedagoogid, keda õpilased aastate järel sageli armastusega enda õpetajateks nimetavad, ei tiku selles laste jaoks loomulikult kõrgema müraga keskkonnas end kehtestama valjusti rääkimisega, nad sageli jäävad tähelepanu võitmiseks hoopis päris vait.
Ja kuigi seltskonda ülekarjuvad kolleegid sageli ei märka seda võtet – on just vaikimine suure mürataustaga keskkonnas endale tähelepanu võitmisel tegelikult metoodina efektiivsem, kui enda kehtestamine järjest valjemat häält tehes. See kahe koolmeistri tüübi teema võiks leida tähelepanu meie tänases poliitilise reklaami tegemise kultuuris.
Meie poliitilise elu “müümine valimiste perioodil“ on juba ammu läinud “mürafooni“ ja hakanud kasutama retoorikat, mis ei sobi kokku meie üldise kultuuriga. Agressiivne konkurentide sõimamine erakonna juhi poolt sai hiljuti saatuslikuks meie võrkpalliföderatsioonile, kes mingil põhjusel on samuti oma spordiala föderatsiooni juhiks valinud ühe meie tänase opositsioonierakonna juhi. Kui aga valimiste eelsesse aega sisenenud poliitikutel hakkavad tekkima oma agressiivse retoorika tõttu vastulöögid nende muude tegemiste suhtes, mida nad vähemalt enda väitel teevad vaid huvist antud spordiala vastu.
Teatud riikide poliitilise PR-õpikute triviaalmeetodite eeskujudel tehtaval reklaamil ei peaks olema ka lõputult kohta meie ühiskonna poliitilises kultuuris. Taolise agressiivse ajupesu-reklaami vastu on meediaajastul olemas päris tõhusad vahendid. Meie ühiskonna noorem põlvkond on sageli oma kodud kujundanud sedasi, et neis puudub televiisor. Teatud meediapealetungi vastu on tõhusaks vahendiks meediasurve väljalülitamine või viis, kus varjatakse oma kõrvad kõrvaklappidega – nautides pealetükkiva propaganda vastu hoopis meeldivamat metsakohinat või linnulaulu.
Kuid poliitlises elus aktiivsetel inimestel tasuks teada, et ühiskonnal laiemalt olemas veelgi radikaalsemad kaitsevahgendid, kus räige-räuskava poliitipropaganda suhtes vastuvahendina, lõpetab ühiskonna arukam osa verbaalse dialoogi taolise poliitiliste erakondadega, eelistades vaikimist.
Aga see oleks poliitilise eliidi jaoks suhteliselt sama tunne nagu tuntud lasteraamatu poisil Pellel, kes nägi küll vaid und, et ühel päeval oli ta jäänud siia maailma vaid üksi…. ja nagu õpetlik lasteraamat laste jaoks lihtsalt selgeks tegi, on üksi jäämine (kui ühiskonna arukam osa ei räägi enam poliitlise eliidiga kaasa ja ei anna tagasisidet) on üks päris võimas ja valus vasturelv, mida iga poliitik peaks endale targu teadvustama, et mitte oma väljakutsuva käitumisega ühiskonna kannatust päriselt proovile panna.
PEETER JÄRVELAID
