Seda, et ühes peres on suisa kaks koolidirektorit, tuleb suhteliselt harva ette. Veel harvemini juhtub, et abikaasad juhivad sarnase nimega koole. Aga Pataste lähedal elavad Ariana ja Jaanus Rooba on mõlemad just nimelt Maarja kooli direktorid: esimene juhib Maarja-Magdaleenas tegutsevat J. V. Veski nimelist Maarja põhikooli, teine Tartu Maarja kooli.
Kummalisel kombel on mõlemas Maarja koolis praegu 66 õpilast. Aga kuna õpilased on väga erinevad, on seda ka koolid. Maarja-Magdaleenas tegutsevas Maarja koolis õpivad tavalised põhikooliõpilased, siis Tartu Maarja koolis intellektipuudega lapsed, kes saavad toimetuleku- ja hooldusõpet. Seepärast ei maksa imestada, et Tartu Maarja kooli personal on ligemale kaks korda suurem kui Maarja-Magdaleena Maarja kooli oma.
Teineteise tööasjadega on Ariana ja Jaanus teatud määral kursis.
“Ikka küsime vahel, et kuule, mul on selline probleem üleval, mida sina teeksid. Aga otsused teeb kumbki loomulikult ise. Ei ole nii, et mina tükiksin Ariana kooli juhtima või vastupidi,” kinnitas Jaanus.
Ariana teekond kooli on vaid seitse, Jaanuse oma 25 kilomeetrit pikk. Ka koolijuhi kogemuse pikkus on abikaasadel üsna erinev: Ariana alustas augustis kolmandat direktoriaastat, Jaanus kahekümnendat.
Jaanusest sai Maarja kooli direktor tänu oma esimesest abielust sündinud intellektipuudega pojale. Kui poeg Maarja kooli läks, sai Jaanusest algul kooli Lapsevanemate Ühenduse ja siis hoolekogu liige. Siis läksid asjad aga nii, et Anne Daniel-Karlsen, kes Maarja kooli 1994. aastal asutas ja esimesed neli aastat ka juhtis, abiellus ja asus elama Norrasse. Ning uue direktorina sooviti näha just Jaanust, kelle töö oli senini hoopis raudteega seotud, ent kes oli värskelt lõpetanud Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna. Nüüd on Jaanuse poeg Maarja kooli ammu lõpetanud, aga Jaanus endiselt direktori ametis. Lisaks sellele tegutseb ta praegu Sihtasutuse Maarja Päikesekodu nõukogu liikmena selle nimel, et ka Maarja kooli juba lõpetanud noored, kes muidu kas koju nelja seina vahele jääksid või hooldekodusse satuksid, saaksid vanematekodust väljaspool nn toetatud elamise võimaluse.
“Üks maja on meil selle tarvis juba ostetud ja neli uut maja projekteerimisel. Ka euroraha nende ehitamiseks on juba eraldatud. Tulevikus püüame luua neile noortele ka töökohad,” ütles Jaanus.
Vahetud ja siirad
Kui enamik kõrvaltvaatajaid eeldab, et intellektipuudega laste kooli juhtimine tekitab depressiooni, siis Jaanus nii ei arva.
“Möödunud nädalal külastas meie kooli Kurt Eschmann, kes on koos mõttekaaslastega loonud Põhja-Saksamaale Wennigseni linna sotsiaalteraapilise asutuse neljakümnele erivajadusega täiskasvanule,” ütles Jaanus. “Tema nimetas intellektipuudega inimesi intellektuaalselt tagasihoidlikeks, n-ö tavainimesi aga intellektuaalselt arrogantseteks, oma tarkuse üle upsakateks. Intellektuaalselt tagasihoidlikud inimesed on vahetud ja siirad, neis pole salakavalust ega eelarvamusi. Nad õpetavad meile, kuidas olla parem inimene.”
Jaanuse sõnul võib mõni hariduseta inimene intellektipuudega noortega paremini hakkama saada kui kahe magistrikraadiga inimene, sest südameharidus on selle juures tihti tähtsam kui kooliharidus.
Ariana ja Jaanus said tuttavaks aastaid tagasi Tartu Maarja kooli suvelaagris: Ariana oli seal kasvataja ning Jaanus laagrivanem ja projektijuht. Jaanus oli pärast lahutust aasta üksi olnud ja ka Ariana vajas sel hetkel kedagi enda kõrvale. Nii nad teineteist leidsidki.
“Mulle avaldas kõigepealt muljet see, kui hästi Ariana minu poja ja teiste puudega noortega kontakti saavutas,” tunnistas Jaanus. “See pole väga tavaline. Sain aru, et ta on mõnus ja eelarvamustevaba inimene.”
Jaanuse vanim poeg, kes saab peatselt 25 aastaseks, käib praegugi isal tihti nädalavahetuseti külas. Kui ta end seal halvasti tunneks, ta ei tuleks. Jaanusel on hea meel selle üle, et tema puudega pojal on tänu tubli juhendaja olemasolule võimalus töötada Tartus Dorpati hotellis puhastusteenindajana ning endale ise ülalpidamist teenida.
“Suhtumises puudega inimestesse on meil veel arenguruumi, aga me vähemasti liigume õiges suunas,” ütles Jaanus.
Kodune kool
Oma praeguses kodus, Sepa-Tõnu talus (see asub Jõgeva maakonna Tartumaa poolse piiri lähedal, Kaitsemõisa külas) elavad Roobad kolmeteistkümnendat aastat. Ariana ja Jaanuse esimene ühine kodu oli Tartus ülikooli kohviku vastasmajas. Kui nende esimene poeg Uku-Mart sündis, sai Arianal lapse ja lapsevankri kitsast ja järsku treppi mööda alla ja üles tassimisest üsna ruttu villand ja nad otsustasid koos Jaanusega, et lapsed võiksid ikka maal kasvada. Sepa-Tõnu talu leidsid nad kinnisvaramaakleri kaudu. Ega sealgi alguses lihtne olnud. Peatselt sündis Henn-Jaagup ja Arianal tuli kahe pisipõnniga enamasti üksi hakkama saada, sest Jaanuse tööpäevad venisid pikaks.
“Ainus inimene, keda peale oma laste päeva jooksul nägin, oli postiljon,” meenutas Ariana.
Aga siis tegi ta kahe väikese lapse kõrvalt läbi autokooli ja läks Tallinna ülikooli Rakvere kolledžisse alushariduse pedagoogiks õppima. Kui lapsed juba Maarja lasteaeda olid läinud, kutsuti ta Maarja kooli õpilaskodusse tööle. Algul oli ta seal kasvataja, siis aga juhataja. Lühikest aega jõudis ta teha ka huvijuhi tööd ja siis vabanes kooli direktori koht. Arianal endal poleks võib-olla kandideerimiseks julgust jätkunud, sest ta kahtles, kas ta hakkama saab, aga kolleegid uskusid temasse ja õhutasid kandideerima. Praegu õpib ta Tartu ülikoolis koolijuhi suunal hariduskorraldust.
“Täiskohaga töö ja pere kõrvalt pole üldse lihtne õppida,” tõdes Ariana.
Maarja põhikool on tema sõnul mõnus kodune kool, kus kõik tunnevad kõiki.
“Lapsel on hea suureks kasvada, kui tema ümber on soe ja toetav võrgustik,” ütles Jaanus. “Väikeses koolis saavad kõik tunnis sõna ja koolipeol esineda.”
Ariana lisas, et väikese kooli turvalises keskkonnas julgeb laps ka riskida ja eksida. Ning tänu sellele ei kasva temast hall hiireke, kes oma arvamust avaldada ei julge.
Maarja koolil on ka pikad traditsioonid: seal on 337 aastat haridust antud. Eriti hästi läheb selle kooli õpilastel kirjanduskonkurssidel, etlusvõistlustel ja kooliteatrifestivalidel, sest neil on head juhendajad. Ka võõrkeeleoskuse eest on Maarja lapsed palju kiita saanud. Tänu Erasmus+ programmist rahastatud projektidele saavad lapsed nii keelepraktikat kui ka ilma näha.
“Meie õpetajate keskmine vanus on vaid 34,8 aastat, ent õnneks on noorte õpetajate hulgas ka kogenumaid, traditsioonide kandjaid. Meie koolis on väga mõnus õhkkond,” kinnitas Ariana.
Tema sõnul on kooliperele abiks ääretult toetav kogukond. Lapsevanemad tegid ühiselt korda koolimaja vana osa fassaadi ja ka Teeme Ära talgutel on vanemad alati kohal.
Peatselt aset leidev valdade ühinemine tekitab muidugi väikest hirmu kooli kadumise ees. “Kooli lõhkuda on lihtne, aga ligemale kolme ja poole sajandi pikkust traditsiooni uuesti tekitada palju raskem. Mina usun, et meie kool jääb siiski püsima. Meil räägitakse ju hariduslikust mitmekesisusest ning kaasamisest ja personaalsest haridusest, aga väikeste koolideta on neid raske tekitada. Ka neid lapsi, kes tulevad meie kooli õpilaskodu pärast, on päris palju,” ütles Ariana.
Ka Uku-Mart ja Henn-Jaagup käivad Maarja koolis, ehkki isaga oleks neil igal hommikul võimalik Tartusse kooli saada.
“Õppida saab igal pool, kui laps ise tahab. Tartu vahet jõuavad nad gümnaasiumi ajal sõita küll ja küll,” arvas Ariana.
Kaks päeva Krosnos
Tema ja Jaanus tunnevad end n-ö 24/7 koolijuhina. Poegade harrastused ei tee nende elu sugugi lihtsamaks. Neljateistaastane Uku-Mart käib Tartus korvpallitrennis ja kaheteistaastane Henn-Jaagup samas võistlustantsutrennis. See tähendab Arianale pidevat nuputamist, kuidas Henn, kellel on trenn peaaegu iga päev, või mõlemad poisid õigeks ajaks Tartusse saada. Kord viib ta nad ise kohale, kord saadab ära mõne Tartust Maarjasse tööle käiva õpetajaga, kord paneb bussi peale. On ka selline variant, et tema stardib koos poistega Maarjast ja Jaanus samal ajal Tartust ning Aoveres istuvad poisid ema autost isa omasse ümber.
Ka võistlustel tuleb Hennuga kaasas käia, aga võistluste geograafia on kaheksa aastat võistlustantsu harrastanud noormehel juba väga lai. Kaugeim tantsureis on tehtud Saksamaale Stuttgarti. Vahel on Ariana ja Jaanus mõelnud, et poeg võiks tantsimisest juba ära tüdineda, aga kuni poisil silm särab ja tulemusedki pole lahjad, tuleb ka vanematel omalt poolt pingutada.
Igapäevapingeid aitab Arianal ja Jaanusel maandada kodutalu ümbritsev loodus. Jaanus armastab vahel oma mõtteid luulevormi valada, laule luua ja neid kitarri saatel laulda. Teda paelub ka filosoofia ning Tartu Waldorfgümnaasiumi noortele filosoofiatundide andmine on rohkem nauding kui töö. Ariana on Naiskodukaitse Maarja jaoskonna aseesimees ja kogenud välikokk: koos kahe kaaslasega sada inimest ära toitlustada on tema käes naljaasi.
Et Arianal ja Jaanusel poegade jaoks vähe aega jääb, on nood pidanud üsna ruttu iseseisvaks saama. Talvise koosolemise aja nappust kompenseerivad Roobad igal suvel ette võetavate ühiste reisidega.
“Me pole puhkuse-, vaid seiklusturistid,” märkis Ariana.
See tähendab, et reisimarsruut planeeritakse ise, eelistades seejuures suurlinnadele väiksemaid ja ehedamaid paiku, ning ühest paigast teise kulgetakse oma autoga. Tänavu käidi näiteks Musta ja Vahemere ääres ning läbiti tosina päevaga 5700 kilomeetrit. Õigupoolest pidi reis olema kümnepäevane, ent purunenud rehvi tõttu tuli Roobadel paariks päevaks Poola väikelinna Krosnosse “ankrusse” jääda. Selgus nimelt, et nad sattusid sinna katoliiklaste suure püha – Maarja taevaminemise püha – eelõhtul ja järgmisel päeval ei lennanud tervel Poolamaal, piltlikult öeldes, lindki, rehviparandustöökodade tegutsemisest rääkimata.
“Ja nii me, kaks Maarja kooli direktorit, pidasimegi siis Krosno linnas, mille nimegi me varem polnud kuulnud, Maarja taevaminemise püha, kuulates kirikus Pärdi ja Sisaski muusikat. Ega meil selleks Eestis ju aega ei ole!” märkis Ariana mõnusa irooniaga.
Kui ta sõpru sotsiaalmeedia kaudu teavitas, et nad sunnitud reisipausi tõttu hiljem koju saabuvad, ei tundud neile kaasa mitte keegi. Kõik ütlesid hoopis: vaat kui tore, saategi teie, rööprähklejad, ka paar päeva “sundkorras” puhata.
Ka Ariana ja Jaanus leidsid, et ju need kaks päeva Krosnos olid neile “kõrgemalt poolt” määratud. Näinud lähedalt poolakate usulist pühendumust, hakkasid nad neisse ja nende riiki hoopis teistmoodi suhtuma.
Ühised reisid mõjuvad perele kui meeskonnatöö koolitus: neli inimest on ühes autos koos ning peavad kõik probleemid ühiselt lahendama ja otsused ühiselt vastu võtma.
“Reisid on head ka selles mõttes, et meile töömured sinna kaasa ei tule, poisid saavad aga ilma näha ja võõrkeelt harjutada,” ütlesid Ariana ja Jaanus.
Esimene koolinädal on nüüdseks läbi ja kahe Maarja kooli direktori “oravarattad” taas täiel tuuril käivitunud. Aga teineteise toel on lihtsam pingete ja kiiruse kiuste inimeseks jääda.
Ariana Rooba elukäik
* Sündinud 15. septembril 1980 Pärnumaal
* Lõpetanud 1996 Tali põhikooli, 2001 Tihemetsa põllumajandustehnikumi raamatupidamise erialal ning 2008 Tallinna ülikooli Rakvere kolledži alushariduse pedagoogika erialal
* 1996-2007 Tartu Maarja kooli suvelaagri kasvataja
* 1999-2002 Tartu laste turvakodu kasvataja
* 2008-2015 Maarja põhikooli õpilaskodu kasvataja, 2011. aastast ka õpilaskodu juhataja
* 2015 Maarja põhikooli huvijuht
* Aastast 2015 Maarja põhikooli direktor
Jaanus Rooba elukäik
* Sündinud 20. detsembril 1968 Tapal
* Lõpetanud 1987 Tapa 1. keskkooli, 1990 Riia Raudteeinstituudi defektoskoopia erialal ja 1998 Tartu ülikooli sotsiaaltöö erialal; lisaks omandanud Tartu ülikooli avatud ülikoolis koolijuhi kvalifikatsiooni ja läbinud Tartu õppekeskuses eripedagoogika kursuse
* 1987-1989 teenis aega Nõukogude Armees, 1990-1998 oli Tapa raudteejaoskonna defektivankri operaator
* Aastast 1998 Tartu Maarja kooli direktor
RIINA MÄGI
