Eelmise aasta augustis kolis YFU rahvusvahelise õpilasvahetuse programmi raames peaaegu aastaks Palamusele elama 17-aastane Elena Marcu Moldovast, kes toona oskas kõnelda vaid oma emakeeles ja vene keeles. Praeguseks räägib neiu kenasti eesti keelt ning on selgeks saanud ka inglise keele.
Õpilasvahetuse programmis otsustas Elena osaleda eelmise aasta kevadel. Esialgu oli tal plaan minna Saksamaale, kuid siis selgus, et sinna minek on liialt kallis. Siis pakuti talle kohta Eestis. “Kui mulle öeldi Eesti, siis minu esimene küsimus oli, et kus see asub. Ma ei teadnud Eestist mitte midagi,” meenutas Elena.
Elena sattus Palamusel elama Janne ja Üllar Karu juurde, kus tal on ka 12-aastane kasuvend Sander. Janne sai YFU õpilasvahetuse projektist teada YFU Tartu koordinaatori kaudu. “Ma lugesin selle projekti kohta ja tahtsin kohe ära proovida,” rääkis Elena eesti ema Janne Karu, kes tunnistas, et momendist, mil ta Elena pilti ja iseloomustust nägi, teadis ta, et tahab seda tüdrukut enda juurde. “Sellest iseloomustusest tundsin ma ära iseenda,” kinnitas Janne.
Peaaegu terveks aastaks Eestisse tuleku ees Elena enda sõnul suurt hirmu ei tundnud. Esimesed päevad siin veetis ta koos teiste vahetusõpilastega ühislaagris, pärast seda kohtus oma uue perega.
Esimesed pinged ja kohmetuse võttis maha otsekohene ja siiras pereema Janne, kes kohe tütarlast kallistas ning vabalt suhtlema hakkas.
Mingit keelebarjääri pere ja Elena vahel nende endi sõnul ei tekkinud. “Minu abikaasa vene keele oskus on küll oluliselt parem kui minu oma, aga tänu Elenale sain ma ka ise vene keelt uuesti praktiseerima hakata,” rääkis Janne.
Kodus tehti Elenale keele õppimine võimalikult lihtsaks, esemetele pandi nii vene-, moldova- kui ka eestikeelsed sildid, öeldi sõnu ja lauseid algul vene ja siis eesti keeles. Elena sai eestikeelsest jutust aru juba mõne kuu pärast, kuid iga päev hakkas ta meie riigikeeles rääkima umbes pool aastat pärast Palamusele tulekut. Janne sõnutsi aitas palju kaasa jõuluvaheaeg, kui pere rohkem aega koos veetis.
Koolis “neljad“ ja “viied“
Palamuse Gümnaasiumi 10. klassi õppima asus Elena eelmise aasta septembris. “Alguses oli mul koolis väga igav,” tunnistas neiu, kes toona ei rääkinud praktiliselt sõnagi eesti keelt. Keeruline oli ka klassikaaslastega suhtlemine, kuna eesti lapsed räägivad võõrkeelena peaasjalikult inglise keelt. Elena oskas lisaks oma emakeelele veel vene ja prantsuse keelt, seega ei tekkinud tal koolis ka kiiresti sõpru, kellega suhelda.
Elena on väga tänulik oma Palamuse kooli õpetajatele, kes terve õppeaasta jooksul väga abivalmid olid. Kodus aitasid Elenal õppida kasuema Janne, kes tema tööde õigekirja parandas ning ülesandeid selgitas.
Kevadel lõpetas Elena kümnenda klassi väga edukalt. Hinnet ei pandud talle välja vaid eesti keeles, keemias, geograafias ja inglise keeles., sest keemias ja geograafias on väga palju keerulisi ja spetsiifilisi termineid ning inglise keelt polnud ta kunagi varem õppinud. Kuigi inglise keele hinnet talle tunnistusele välja ei pandud, sai Elena suhtlustasandil ka selle keele Eestis olles selgeks.
Kõikides teistes ainetes, mida Elena õppis samamoodi nagu tema klassikaaslased, sai ta aasta lõpuks hinded ja need olid vaid “neljad“ ja “viied“. Ka uurimustöö eestlastest ja venelastest, mille kirjaliku osa tegi neiu vene keeles, kokkuvõtte eesti, vene ja moldova keeles ning mida ta kaitses eesti keeles, sai tunnustatud hindega “viis“.
Meie talv suur katsumus
Esimene tõsine katsumus tuli Elenal siin ette meie talvega. Erakordselt külm ja lumerohke talv oli väljakutseks ka kohalikele, rääkimata Musta mere äärest pärit Elenale. Sedavõrd suurt hulka lund nägi neiu elus esimest korda ja ka paarkümmend külmakraadi oli talle pisut liiast.
“Kui väljas oli pakane, siis üle poole tunni toast väljas ei tahtnud küll olla,” rääkis Elena. Teine talvine väljakutse oli Elenale verivorsti söömine jõulude ajal. See meie toit ei meeldinud talle sugugi ja ega teda pärast esimest proovimist seda sööma sunnitudki. Siiski leidis Elena siit ka nii mõndagi sümpaatset, nimelt meeldivad talle väga eesti kommid ja šokolaad.
Juba järgmisel nädalal sõidab Elena Berliini YFU rahvusvahelisse laagrisse ning sealt edasi kodumaale.
“Eks ma ole oma perekonda juba igatsenud ka, kuid ma olen emaga Skype vahendusel palju suhelnud,” sõnas Elena. Kasuema Janne tunnistas, et tal on kahju, et Elena lahkub, ja et ta peab sellega harjuma.
Kuid juba oktoobris sõidab Janne koos perega Elenale Moldovasse külla. Ka Elenal on kindel plaan kunagi Eestisse tagasi tulla. Kui mitte enne, siis pärast gümnaasiumi lõpetamist tahab ta jätkata õpinguid Tartu Ülikoolis.
i
EILI KOITLA
