Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Jõgevamaa Ühenduse esimees Arnold Kull mobiliseeriti Saksa sõjaväkke otse koolipingist, tema noorus möödus vangilaagris ja tööpataljonis ning ülejäänud elu tuli varjata oma minevikku ja olla vait.
Arnold Kull on sündinud 1926. aastal Pihlaka talus Tõivere külas Pajusi vallas, mis tollal Viljandimaa koosseisu kuulus.
“Lapsepõlvekodu oli tore. Mul oli viis aastat noorem õde, isa ja ema tegelesid põllumajanduse ja karjakasvatusega. Kui juba suuremaks saime, pühkisime iga nädal õue, puhastasime aiateid rohust, rohisime lillepeenraid, see oli laste töö,” meenutas Kull oma lapsepõlve vabas Eestis.
Tapiku Algkoolis oli Arnoldi õpetajaks Linda Vahemaa, kes oli klassijuhataja ja andis ka kõiki teisi aineid. “Vahemaa oli väga isamaaline inimene ja meid kasvatati eesti vaimus nii koolis kui kodus,” meenutas Arnold Kull, kes oli noorkotkas ja keda kasvatus hiljem ei lubanud metsa minna, vaid innustas Eesti eest võitlema.
Lootsime, et saame Eesti tagasi
Algkooli lõpetamise järel, kuni sõjaväkke mobiliseerimiseni 1944. aasta augustis õppis Arnold Kull Põltsamaa Gümnaasiumis.
“Eesti aega oli sellest vaid üksainus aasta,” rääkis Kull. “Kui venelased sisse tulid, siis alguses me nagu ei märganudki midagi erilist. Põltsamaale ehitati lennuvälja, talumehed tulid appi, hobustega veeti mulda, et maapinda tasandada. Hiljem, juba 1940. aasta sügisel, algas aga hirmuaeg: mustad limusiinid tulid õhtul taludesse ja järgmisel hommikul oli teada, et peremees oli ära viidud. Meie kandist viidi niimoodi kaks meest ära. Järgmine etapp oli 1941. aasta küüditamine — see ajas hirmu nahka.”
Oli aeg, mil mõned inimesed muutusid üleöö. Nii näiteks koolijuhataja Karl Ronk, kes enne oli paistnud tore mees, läks nüüd kommunismiga kaasa ja edutati Viljandi haridusosakonna juhatajaks.
Kannatusteaasta viis eestlaste meeleolu arusaadavalt nii maadligi, et sõda, mis normaalse elu puhul kedagi poleks rõõmustanud, tundus nüüd päästerõngana.
“Kui sõda algas, olime joovastunud! Siis oli hea tunne, lootsime, et saame jälle Eesti Vabariigi tagasi,” meenutas Arnold Kull.
“1941 läksid juba mõned mehed, kes hoidsid kõrvale Vene sõjaväest, metsa. Eriti põnev oli 1941. aasta suvi, kui venelased olid juba sees, aga kohalikud kommunistid kadusid. Metsavennad olid venelaste käest ühe auto ära võtnud, sellel oli Eesti lipp peal ja mehed sõitsid külas uhkelt ringi, meil oli nagu oma vabariik. Tõivere küla on ju metsade ääres, Endla järve rabad on seal ümberringi.”
1944. aasta suvel sai Arnold Kull 18-aastaseks ja käis Põltsamaa kirikus leeris.
Augustis kuulutati välja mobilisatsioon 1926. aastakäigu poistele.
“Tulime Põltsamaale arstlikku komisjoni, meid kõiki võeti vastu. Meile tehti Põltsamaal nädal aega väljaõpet, siis viidi Emajõe äärde rindele. Olime seal kolm nädalat, kaevasime kaevikuid ja ootasime venelast. Venelane tuligi. Üks öö juba kuulsime, et teisel pool jõge põõsastes käis liikumine. Ega me kedagi veel ei näinud, aga juba hakkasid ka mürsud tulema meie poole. Seal oli pehme turbamaa ja mürsud läksid maa sisse, ei lõhkenud.”
Sõda pärast Eestist lahkumist
Nüüd tungisid punased peale igal pool, saksa sõdurid taganesid.
“Paldiskisse oli 30 km, meid käsutati jala sinna. Kes tahtis, sai tee pealt ära metsa hüpata, aga meie, omakandipoisid, otsustasime koos, et koju küll ei lähe. Kartsime venelast, et viib meid ja me vanemaid siis nagunii ära Siberisse. Meie läksime ikka Saksamaale, jõudsime sinna ka õnneks välja.”
Laevaga “Bolkuberg” jõudis Arnold Kull Danzigisse 22. septembril, päeval, mil Tallinn okupeeriti. Kolm nädalat olid poisid Ida-Preisimaal talutöödel abiks. “Me käisime põllutöödel abiks, meile anti küll sõjaväeports toitu, aga perenaine oli väga lahke ja andis lisatoitu,” jutustas Kull.
Oktoobri keskel koondati kõik Eesti diviisi sõdurid Neuhammerisse. Seal oli kokku umbes 10 000 eestlast, diviisi ülem oli sakslane Augsberger, rügemendiülemad Harad Riipalu ja Alfons Rebane. Alates 1945. aasta jaanuarist läks diviis rindele Opelni all.
Arnold Kull sattus koos teiste keskkoolipoistega pioneerpataljoni koosseisu. Nad olid eriväljaõppel Tšehhimaal Brunslau õppelaagris, mis asus 30 kilomeetri kaugusel Prahast. Eriväljaõpe kestis jaanuarist 20. aprillini, siis viidi pataljon Saksamaale rinde tagalasse tagavaraliine ehitama.
“Meie ülesanne oli teha miiniväljasid vahetult rinde ääres ja nende kaarte. Ka pidime ehitama sildu. Kui sild oli lõhutud, siis tehti kohe uus, et väeosa saaks üle minna. Nii aeti meid öösel üles, tegime sildu üle kärestike, see oli väga raske. Tuli ka leegiheitjatega punkreid vallutada. Meil oli raske väljaõpe ja mõelda midagi muud ei jõudnud, kui et saaks puhata ja süüa.”
Tagavaraväeosas oli Arnoldi juhtida 30 saksa Folksturmi meest, vanad mehed, sõjainvaliidid ühe jala või käega, nendega hakati tagavaraliini ja kaevikuid ehitama.
“Magasime saksa taludes sulepatjade ja suletekkide vahel, küll oli pehme! Keldris oli moosid — elasime ju majades, kust inimesed olid sõja eest põgenenud. Kaose tunne oli, aga propaganda mõjus ka, loodeti veel kohe-kohe valmivale imerelvale,” rääkis Kull.
Vangielu Tšehhi punapõrgus
Lõplik taandumine algas 8. mail läbi Hirschbergi – linnast olid järel vaid varemed, nagu meie Narva. Tulime üle Riesengebirge mägede, eesmärgiks jõuda Ameerika tsooni.
“Põgenevad inimesed meenutasid lahtilastud loomakarja. Kellel oli jõud, sellel oli õigus, sõideti tanki või autoga üle taluvankrite ja lükati nad kõrvale.
Hommikul olime Tšehhi piiril, aga siis tulid veel Vene lennukid seda voori pommitama ja enam polnud mägesid, oli lauskmaa. Kõik põgenesid nagu lambakari.
Nägin veel Rebast, ta koondas oma mehi ja suundus paremale metsa. Ta oli ju väejuht ja tal olid kaardid, kõik, kes temaga kaasa läksid, pääsesid Ameerika tsooni. Äkki tulid meile tšehhi triibulised mehed vastu – kommunistid olid just vangist lahti saanud. Nad käskisid meil kõik relvad maha panna, autod olid ees, meid lubati Ameerika tsooni üle viia. Prahani oli jäänud 30 km ja teisel pool Prahat olid ameeriklased. Niimoodi võeti meilt relvad ära ja viidi autoga vana viinavabriku hoovi, kus olimegi juba 9. mai õhtul vangid.
Algas vangielu Tšehhi põrgus. Meid viidi külast külla ja algas mahalaskmine. Tšehhid olid kole julmad. Kõigepealt hakati ohvitsere välja otsima ja vaadati veregrupimärki. Tšehhid arvasid, et see on SS-i märk, aga tegelikult tehti see ju kõikidele sõduritele.
Meid oli seal kokku tuhandeid: sakslased, rumeenlased, ungarlased ja teised. Kõigini ei jõutud, kuid kes eespool olid, kontrollidele lähemal, need viidi aia taha ja lasti maha. Nii mõrvasid punatšehhid ka Paul Maitla, Harald Nugiseksil aga oli õnne ja ta pääses.
Mahalaskmine käis igal öösel, järgmine päev aeti meid jälle rivisse ja viidi järgmisse paika. Kõige hullem oli läbi Tšehhi külade minna, sest tšehhid olid kaigastega tee ääres ja viskasid meile solki kaela.”
Siberi hundid sõid surnud sõdureid
Pärast Tšehhi põrgut tundus eestlastele vene sõjaväe kätte vangi andmine, nagu oleks külma käest sooja saanud. Enam polnud peksmisi ja külades mõnitamisi, sest nüüd oldi jälle Saksamaal, kus pered tõid vangidele toitu tee äärde.
“Marssimine ühest linnast teise oli kurnav, pealegi polnud aru saada, milleks seda vaja on. Loodus oli täies õies, kui meie vangi langesime, ja kurb oli mõtelda selle peale. Venelased vedasid meid ühest linnast teise, meid kuulati üle, niipalju kui meil rääkida oli. Kõige hullem oli see, et tõlgid olid Setumaa mehed. Nemad hakkasid ennast venelastele kuidagi külge pookima ja tõlkisid nii, kuidas tahtsid,” tunnistas Kull.
Kuu aega elati vangidena Mühlbergi linnas, teisel pool oli Ameerika tsoon, aga mingit võimalust polnud üle minna. Vastupidi aga küll: valjuhääldajad kisasid kogu aeg vene keeles, et tulge üle. “Kui mõni sealtpoolt tuligi, siis tehti ta paljaks ja mõisteti tribunali, sai kohe 25,” teab Kull.
1945. aasta septembris tuubiti mehed trellitatud loomavagunitesse. Sõit Vorkutasse kestis 68 päeva, pooled mehed surid teel ja laibad loobiti lihtsalt tee äärde lumme, huntide söödaks.
“Ei osanudki mõelda enam. Alguses oli ikka tunne, et võib-olla viiaksegi kodumaale, aga kui olime juba Gomelist läbi ja sõit hakkas Moskva peale minema, siis oli kõik selge. Oli nälg ja omavahel rääkisime põhiliselt sellest, kuidas keegi kodus süüa tegi. Igal öösel kloppisid valvurid vaguneid puunuiadega, et kontrollida, ega kuskilt pole lauad lahti lõigatud, et keegi ei saaks põgenema. Hakkasid tulema täid ja peagi jäid mehed juba tüüfusse. Kirovi ja Vorkuta vahel olid suured lumehanged, vaguniuks tehti lahti ja öeldi: nüüd surnud välja. Siberi hundid sõid ära meie surnud sõdurid. Meid oli alguses 1500 selles ešelonis, järele jäid pooled. Me teadsime küll surnute nimesid, aga mingit jälge ei jäänud, ei olnud ju võimalust üles märkida. Pealegi olid kõik mehed meeleheitel. Hommikul oli sul surnud sõber kõrval…
Kui Vorkutasse saime, olid narid kõik juba kütteks lõhutud, olime põrandal. Nii külm oli, juua ega süüa ei antud, mina kaalusin 42 kilo. Meile tehti külma veega sauna, riided lasti läbi täipõrgu, siis tuli arstlik komisjon, venitati käe pealt nahka ja otsustati, et sobin tööle. Kaks nädalat korjasin kivisöest kive välja, kuni käed paistetasid üles ja sain kuuks kosumislaagrisse.
Edasi olin ehituslaagris, tegime barakke. Seal oli külmanud maa, aga öösel kivisüsi põles ja maa sulas, siis sai auku kaevata. Posti, mis läks maa sisse, oleks pidanud betooniga kinni valama, aga kuna seda ei olnud, siis kallati vett ja post jäi püsti, sest vesi külmus,” jutustas palju näinud mees.
Elu Vorkutas oli eriti raske seetõttu, et sõjavange ei koheldud poliitvangidena, vaid pandi kokku röövlite ja pättidega.
Sillamäel uraanitehast ehitamas
1946. aasta alguses leiti Nõukogude Liidus, et Ameerikal on aatomipomm olemas, vaja ka ruttu teha, ja Eestis Sillamäel olevat uraani.
“Anti välja määrus, mille järgi kõik Balti riikide sõdurid ja sõjavangid vabaks lasti ja saadeti Sillamäele aatomitööstuse kompleksi kuuluvat uraanitehast ehitama. Septembris toodi meid Narva. 1922-1927 aastakäikude mehi koju ei lastud, Sillamäel olin tööpataljonis 1946. aasta oktoobrist kuni 1951. aasta kevadeni,” rääkis Kull, tunnistades tagantjärele, et kõige hullem oli Tšehhi põrgu, Vorkuta surmasõit ja ka Vorkuta vangilaager. Sillamäe oli selle kõrval juba lihtsam.
“Kõige hullem oli, et kartsime oma kodude ja vanemate pärast. Perega saime suhelda juba siis, kui 1946. aastal n-ö vabaks saime. Siis sain saata kolmnurkse kirja koju, mis läks ka kohale. Ma sain esimesed kirjad vastu, mulle saadeti ka raha. Sain osta leivapätsi, mis oli tohutu kallis. Sillamäel käisid kodused juba külas, aga puhkust meile ei antud.”
Balti riikide sõdurid ehitasid sõja võitjale uraanitehase ja terve Sillamäe linna üles, siis aga toodi sinna tööle Venemaalt 13-15-aastased lastekodukasvandikud, kasvatatud ehtsas kommunismi vaimus. Baltlasi enam vabriku väravast sisse ei lastud. Kui uraani hakati kaevandama, selgus, et see polnudki nii kvaliteetne. Seda hakati Tšehhoslovakkiast rongidega sisse vedama, Sillamäel töödeldi ainult ümber.
Tagasi kodus, hiirvait
Sillamäelt sunnitöölt vabanedes tuli Arnold Kull tagasi kodukanti.
“Inimesed olid muutunud. Eks nad olid kannatanud selle tõttu, et võeti ära kõik nende vara. Kolhoosi esimees oli venelane, omad kommunistid tõusid ka esile, need olid ametnikud vallas ja igal pool, siis aga hakati parteid looma,” mäletab Kull. Terve Vene okupatsiooniaja tuli temasugustel meestel elada hiirvaikselt, keegi ei rääkinud oma saatusest. “Oli hirm, mis edasi tuleb. Meie poisse võeti ka uuesti kinni. Me omavahel isegi ei rääkinud sõjast, aga tundsime üksteist.”
1955. aastal leidis Arnold endale abikaasaks Helju. 1957. aastal hakati koos Põltsamaale maja ehitama. “Minusugusele ei antud ju korterit, aga maatükk anti,” selgitas tänavu 55. pulma-aastapäeva tähistav endine sõjamees. Koos tööka ja hoolitseva abikaasaga elab Arnold Kull omas kaunis majas tänaseni.
Viimased kaks aastat on Kull juhtinud Eesti Vabadusvõitlejate Jõgevamaa Ühendust, olles selle esimees. Ühing tähistab tänavu oma 15. aastapäeva, kuigi üleriigiline vabadusvõitlejate organisatsioon on vanem. Esimesed neli aastat kuulusid Jõgevamaa mehed Tartumaa ja Viljandimaa ühendustesse, mis asutati juba 1991. aastal. Jõgevamaa ühenduse hiilgeaegadel kuulus nende ridadesse 90 meest, nüüd on aga järele jäänud vaid kolmandik.
Arnold Kulli elukäik
Sündinud 12. juunil 1926
1934-1939 Tapiku Algkool
1939-1944 Põltsamaa Gümnaasium
16. august 1944 – 9. mai 1945 Saksa relvagrenader
9. mai – 15. september 1945 sõjavang Euroopa pinnal
Kuni 25. sept. 1946 vang Vorkutas
20. oktoobrist 1946 kuni 10. märtsini 1951 Sillamäe tööpataljonis
Märtsist 1951 kuni märtsini 1953 Tapiku 7-klassilise kooli majandusala juhataja
1953-1963 Põltsamaa rajooni rahandusosakonna eelarveinspektor
1963- 2000 Põltsamaa Ühisgümnaasiumi direktori asetäitja majanduse alal
1970 – 2000 Automi Põltsamaa Liiklusklubi esimees
Aiandusseltsi Põltsamaa osakonna liige,
Looduskaitseseltsi Põltsamaa osakonna liige,
Jõgevamaa Vabadusvõitlejate Ühenduse esimees
i
JAANIKA KRESSA