Järg 19. juunil ilmunud osale
<p />
18. jaanuar kell 5 hommikul. Olen Moskvas, kuid et Tallinna rong käib ülepäeviti, tuleks seda 30 tundi oodata. Komposteerisin pileti Bologojeni Leningradi raudteel. Üks soldat kuulis mööda minnes, et nimetasin Tabivere jaama, ja küsis, kas olen eestlane. Ka tema võttis pileti Bologojeni, sealt läks kahe tunni pärast Pihkva rong ja Pihkvast saime õhtul juba Tallinna rongile. Pihkvas jalutades ostsime pudeli ka, et tee peal igav ei hakkaks. Tartus läks reisikaaslane maha, mina sõitsin Tabivere jaamani.
Astusin piki raudteed Tormi metsani ja sealt pöörasin kinni tuisanud maanteele.
Olukord kodus oli masendav. Kütta sai ainult pliiti, sest ahi oli sisse varisenud. Ema oli oma voodi kööki toonud, kus oli soojem.
Puhkuse ajal parandasin kodus, mis võimalik. Ka korstna pühkisin ära, sest pliit ka ei tõmmanud. Tuba oli vingu ja suitsu täis ja külm. Paistis, et kolhoosis on pärisorjusse tagasi jõutud. Ihunuhtluse asemel on Siberi-hirm, ära tuleb elada sellest, mida saadakse lehmalt ja poolehektariselt aiamaalt.
Ema rääkis, et kartis, et hundid mind ründavad, kui rongilt tulen. Neid olevat siiakanti palju siginenud ja peaaegu kõik küla koerad olevat juba maha murtud. Vanasti öeldi, et kui inimestel on rasked ajad, sigineb ka hunte palju.
Palju oli kodukandis selle aja jooksul muutunud, kui ära olin. Ka paar aastat enne sõjaväge olin siit ära Tartus koolis. Inimesed olid vahepeal vanemaks jäänud, lapsed suureks kasvanud.
Käisin ka Tartus vanu tuttavaid vaatamas. Veljo Meos ja Heldur Suup, kes olid koolinoorte vastupanuliikumise organisatsiooni liikmed, olid koju lastud, sest olid süüteo toimepanemise ajal alaealised. Veel mõned neist olevat koju saanud. Käisin ka VI keskkoolis, kus enne sõjaväkke minekut õppisin. Mind ikka mäletati veel, kuid pikemale jutule kellegagi ei saanud, nagu kardeti minuga rääkida. Juhtusin nägema ka kooli komsomolisekretäri Maametsa, tema ehmatas mind nähes päris ära. Vanasõna ütleb: “Ära s… puutu, hakkab haisema.”
Ilmad läksid jaanuaris lausa sulale, ladistas vihma.
Jõuan õigeaegselt tagasi
31. jaanuari hommikul alustasin tagasisõitu, jälle ümberistumisega Bologojes. 3. veebruari hommikul kell kolm päeval olin jälle Kinelis.
Kuulsin, et minu õnnetu staršina oli metsikut vaeva näinud selle nimel, et mind puhkusele ei lastaks. Ta kartis, et jaanuari laoaruanne tuleb temal teha, aga sellest ei ole tal ju õrna aimugi. Meštšorkin oli lubanud ise aruande ära teha, kui mina õigeks ajaks tagasi ei jõua.
Jõudsin õigel ajal ja istusin kohe paberite taha. Hajarov leegib mööda ladusid, käib aeg-ajalt ainult küsimas, kust midagi leida.
Sõdur Paul Toots oma valdustes — ehitusmaterjalide lao ees.
Elu kulgeb siin stepis üksluiselt edasi. Võtan vastu saabuvaid vaguneid, loen kauba üle, lasen lattu tassida.
Nüüd on ka saekaater töös ja Karjalast tulevad vagunid palkidega. Neid tuleb ka Siberi poolt. Palkide saematerjaliks lõikamise arvestus pandi ka minu peale.
Oli aprillikuu viimane päev, laupäev. Väeosa korrapidaja läks kasarmute juurde roodu üles rivistama, kui lähenes äikesepilv. Langesid mõned jämedad piisad, kui käis tohutu kärakas. Tõmbasin ehmatusega küüru selga, nagu see midagi aitaks. Vaatasin oma ladude poole, sest olin kindel, et kuhugi lõi nüüd välk sisse. Ladude poolt ei paistnud midagi, aga ühe kütusehoidla tuulutusklapi juurest paistis leek. Nüüd tõusis hoidla katus ning paks tule- ja suitsulont tõusis taeva poole. Hoidla kaas oli serviti järve kaldas, pool vee peal nagu Türgi lipp. Lukustasin kiiresti lao. Signaali lastes jõudis kohale tuletõrjerong. Tuli ka tuletõrjeautosid, mis teisi kütusehoidlaid kastsid. Minu ladu tuli ei ohustanud ja läksin sealt ära. Pealegi sadas tahmast vihma.
Esimesel mail kõik veel tossas, aga tuld enam ei olnud. Selline oli selle aasta maituli, aga ega siin maitulest midagi teata.
Sain isalt kirja. Tema töö on metsas vaigu korjamine. Kirjutas, et kui tervis vastu peab, jõuab end ehk kuidagi ära toita. On hea, et ema saab talle toitu saata, tema omakorda püüab emale raha saata. Õnnitles mind ka peatse sünnipäeva puhul.
Kirjutasin isale, et kui sõjaväest vabanen, sõidan teda vaatama, sest ta ei ole meie väeosast kaugel. Isa vastas, et rõõmustaks muidugi mind nähes, kuid samas avaldas kahtlust, et see reis on keeruline, sest raudtee tema asukoha lähedale välja ei jõua.
Rääkis et lisaks sääskedele on välja ilmunud ka väikesed putukad, keda kutsutakse moškadeks. Neid on palju, poevad riiete alla ja kust söövad, sealt paistetab ja sügeleb koledasti.
Isa kirjeldas asulat, kust tööl käib. Seal on tema sõnul üle saja maja, mis kuuluvad ettevõttele Him Les Hoza. Seal võivat maja nii odavalt osta kui ehitada. Kui osta 50 rubla eest palke, jätkub sellest maja ehitamiseks. Isa kirjeldas ka igaks juhuks, kuidas tema juurde sõita, kui mul peaks see võimalus olema.
Isa on optimistlik, loodab, et jõuab kord koju ja ehitab kodumaja korralikuks.
Volga ääres kalal
Käisin hiljuti ühe majandusrühma poisiga kalal. Temal on Volga ääres pruut, kellega kavatseb pärast sõjaväge abielluda. Kevadel jätab Volga suurvee järel väikesi järvekesi, kuhu jäävad kalad, keda meiegi püüdma läksime. Kohale sõitsime rongiga, aga selleks ei pidanud jaama minema. Kohalikud rongid sõidavad siin nii aeglaselt, et on võimalik sõidu pealt peale minna ja ka maha hüpata. Külast poisi pruudi juurest võtsime liivi. Ka viinapudel oli meil külmarohuks kaasa ostetud. Alustasime väikestes järvedes traalimist. Kohati oli seal üsna sügav. Varsti oli kaelakott kalu täis, aga mis kalad need olid, seda ma ei tea. Ei tundnud kodumaalgi kõiki kalu, ammugi siis siin. Meenutasid väljanägemiselt särge. Ööseks jõudsime sõbramehe pruudi juurde, vahetasime seal kuivad riided selga, jätsime osa kalu pererahvale ja läksime rongi peale. Sain vaid pisut tukastada, siis tuli minna ja ladu lahti teha.
Kella kümneks kutsuti mind pidulikule söömingule, kokk oli kalad ära praadinud. Tõtt-öelda olid need parajad kassi kalad.
Käskkiri ilmus!
6. september 1955. Täna on ülev päev. Anti välja käskkiri minu aastakäigu soldatite kojulaskmiseks. Nelja aasta asemel pääsen siiski kolmega.
Ettepanekule üleajateenijaks jääda ütlesin uuesti konkreetse ei, kuigi lubati 600 rubla palka kuus, mis olevat hea teenistus.
(Järgneb)
i
PAUL TOOTS
