Päev enne võidupüha esitleb Viljandi Muuseumi juht Jaak Pihlak Lätimaal Cesises raamatut “Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad”, mis annab ülevaate kahe naabri vabadusvõitluse eest omistatud autasude — Läti Karutapja ordeni ja Eesti Vabaduse Risti — ajaloost ning kasutamisest.
Pihlak on ka Eesti Sõjamuuseumi nõukogu liige ja osales hiljuti sõjandushuviliste neljapäevasel ringsõidul Eestis. Ta nõustus rääkima nii meie sõjanduse ajaloost ja tänapäevast kui ka äsjailmunud raamatust.
Kes võtsid osa sellest neljapäevasest ringsõidust ja kas see oli seotud läheneva võidupühaga?
Meie hulgas olid kaitseministeeriumi ja sõjamuuseumi esindajad, mitmete erakollektsioonide ja muuseumide omanikud, kokku 18 inimest.
Vaatlesime kõike, mis on sõjandusega seotud, kaugemast ajast tänapäevani välja. Me ei keskendunud ainult kahele viimasele suurele ilmasõjale, vaid sõjandusele laiemalt. Eestis on sellega seotud kollektsionääre ja valdkondi küllaltki palju. Sõit oli siiski juba varem plaanitud ja otsest seost võidupühaga sel ei olnud.
Miks on Eestile vaja sõjamuuseumi?
Ennekõike meie inimeste harimiseks, et mõistetaks, mida tähendab üldse sõjandus ja sellega seonduv. Matk oli mõeldud aga militaariaga tegelevate proffide ja huviliste silmaringi laiendamiseks ning koostöö edendamiseks. Alustasime oma ringsõitu Viimsis asuvas Eesti Sõjamuuseumis, mis senini tuntud rohkem Kindral Johan Laidoneri Muuseumina. Kaitseministeerium on siia märkimisväärsel moel panustanud, et sellest võiks saada keskne, kogu valdkonnaga tegelev muuseum. Seega ei pühenduks ainult ühe kindrali uurimisele, kus poleks ainult ekspositsioon, vaid tulevikus ka teadusasutus, kes kureerib koostööd kõikide selle valdkonna vastu huvi tundvate inimeste ja institutsioonide vahel. Neid on Eestis aga päris palju, kellel sõjanduse vastu huvi on.
Kaitseministeeriumi alla kuulumise eeliseks on see, et sõjamuuseum on ainuke selle valdkonna muuseum. Samal ajal kuulub näiteks kultuuriministeeriumi alla arvukalt muuseume, kõik nad vajavad raha ja tähelepanu, mida paraku napib.
Külastasite nii Johannes Tõrsi eramuusemi Lagedil kui Leo Tammiksaare eramuuseumi Pärnus, mis on ühed enim kõneainet pakkuvad väljapanekud. Kuidas neid iseloomustate?
Viimsist sõitsimegi Lagedile. Johannes Tõrs on tubli rahvuslane, kes kogunud rohkelt sõjandusega seotud esemeid ja välja pannud kõik, mida on kätte saadud. Kindlasti vajaks ta nõustamist, iseasi, kas ta ehtsa saarlasena seda ka kuulda võtab.
Pärnu mees Leo Tammiksaar on pühendunud peamiselt Eesti Leegionile, tema muud eriti ei korja. Oma muuseumis on ta pidanud oluliseks seda, et asjad oleksid ilusad, hästi säilinud ja komplekteeritud. Ta on tõsine kollektsionäär, kes ei hinda roostetanud asju, vaid otsib perfektseid, vahetab viletsa eksemplari parema vastu välja. Neid on küll ilus vaadata, samas pole korrastatud ja puhastatud esemetel enam ehedust alles ja lugu juures.
Käisite ka sõjaajaloolistes teemaparkides, miks on vaja sõda mängida?
Lagedilt sõitsime Virumaale Vaivarasse, kus on alles hiljuti sündinud sõjaajalooline teemapark. Seal on antud ülevaade Teise maailmasõja mõlemast vaenupoolest. Tegemist on kiiduväärt asjaga, sest Ida-Virumaa elanikeni on vaja viia teadmisi, muidu sööb nõukogude propaganda nende ajusid jätkuvalt edasi.
Ka Toilasse plaanitakse entusiastide poolt rajada suur ekspositsioon, sest Virumaa sood ja rabad peidavad endas palju sõjatehnikat: suur sõda jättis endast raua jälje.
Käisime ka Eesti lõunarajal, kus asub hiigla pika nimega sõjamuuseum — SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon. Nemad on oma hooleks võtnud kasvava noorsoo harimise. Nimetatud olgu, et käesoleva aasta augustis on nende organiseerimisel toimumas teised sõjaajaloo päevad.
Meie retk jõudis ka saartele, kus suurte sõdade ajal ränki võitlusi peeti. Nii Saaremaal kui ka Hiiumaal on entusiastide eestvedamisel tekkinud tõsiseltvõetavad militaarajalugu käsitlevad väljapanekud. Igati kiiduväärt ja toetust väärivad algatused.
Siinjuures tasub märkida, et sõjandus on üks osa inimese tegevusest. Kas ta meeldib meile või mitte, aga see on reaalsus.
Kas sõjandusega seotut on kajastatud juba piisavalt või on mingi osa sellest veel katmata?
Mida kaugemale ajaliselt vaadata, seda vähem meil on sõjalugu säilinud. Samas tuleb tunnistada, et pool sajandit okupatsiooni pühkis ära väga palju, mis seotud militaariaga. Erilise himuga hävitati kõike, mis seondus Eesti riigi loomise, tema sõjajõudude ja inimestega. Samuti Teise maailmasõja nn kaotajatega. Ja Nõukogude võimu korraldatud vanaraua kogumise aktsioonid ….
Kas läbisite ka Jõgevamaad?
Jõgevamaalt me sõitsime mühinal läbi, kuigi siingi on sõjalugu ohtrasti. Ehk siis järgmine kord!
Kas Eesti vajaks veel ühte küüditamismuuseumi, näiteks Jõgeva jaama?
Kui on tegijaid, siis kindlasti. Valga muuseumis on eksponeeritud näiteks üks vagun, aga küüditamise kohta võiks infot olla veel ja hulga atraktiivsemal moel.
Miks räägitakse meil nii palju Eesti esimesest Vabadussõjast ja unustatakse tolle sõja võitjate pojad, kes oma isade jälgedes teise vabadussõtta läksid?
Meie ainus võidetud sõda oli Vabadussõda, mille tulemusena saime iseseisva riigi. Teises maailmasõjas jagasid kaks suurt, Saksamaa ja Nõukogude Liit, maid, ja meie osaks jäi vaid poolt valida. Seda lootuses, et ehk õnnestub oma riik taas tagasi saada. Vabadussõjas olime ise otsustajad ja aitasime isegi Lätit.
Kuidas sündis raamat “Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad”?
Nüüdseks juba üle 20 aasta tagasi kirjutasin ajalehtedele esimesed Eesti kindralite ja kõrgemate sõjaväelaste elulood. Siis tegin ka oma esimesed uurimiskäigud tänasesse Eesti Riigiarhiivi, mis tollal kandis veel üpris koledat nime. Ohvitseride teenistuslehtedega tutvudes jäi silma, et mitmetele oli omistatud Karutapja orden. Otsisin selle teenetemärgi kohta andmeid ning sain teada, et tegemist on sisuliselt Läti Vabaduse Ristiga.
Kui Riias ilmus 1995. aastal lätikeelne koguteos Karutapja ordeni kavaleridest, sain lõpuks teada ka kõigi Eesti kodanikest teenetemärgi pälvinute nimed. Sealt sai ka edasine uurimistöö tuule tiibadesse. Olgu märgitud, et enamiku ordeni kavaleride elukäik ja saatus oli siis teadmata.
2006. aastal kaitsesin teemaga haakuvalt oma magistritöö “Karutapjad ja ristimehed. Eesti-Läti suhted teenetemärkide näitel”. Selles on vaadeldud kahe riigi omavahelisi suhteid Vabadussõja ajal ning sellele järgnevatel aastatel ning kuidas need kajastusid teenetemärkide omistamise läbi.
Kui palju on siis Karutapjaid ja Vabaduse Risti vendi?
Värskelt valminud raamat räägib lisaks juba mainitud omavahelistele suhetele ka kõigi 142 Eesti kodanikust Läti Karutapja ordeni kavaleri eluloo. Muidugi mõista on ka 50 Läti tsiviilisikust ja sõjamehest Eesti Vabaduse Risti pälvinu biograafiad. Raamatust leiab ka üle 400 teemakohase foto.
Miks on raamat trükitud just Põltsamaal?
Mulle on Põltsamaa trükkalid korduvalt head meelt valmistanud. Seal tehakse kvaliteetset tööd, nendega on äärmiselt meeldiv suhelda ja pretsedenditult on nad olnud ka kõige soodsamad oma hinnapakkumistelt. Väike patrioot on minus ka, kui see vähegi võimalik. Tahaksin ikka anda tööd vanale Viljandimaale, sest miks nuumata pealinna omi, neile jagub riigi ja igasuguste fondide rahasid niigi küllaga.
Jaak Pihlaku CV
*Sündinud 1961. aasta 1. detsembril Viljandis.
*Töötab septembrist 1991 Viljandi Muuseumi direktorina.
*Lõpetanud 1995 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna diplomitööga “Eesti sõjaväeatašeed 1918-1940”
*Magistritööga “Karutapjad ja ristimehed. Eesti-Läti suhted teenetemärkide näitel” (2006)
Eesti Muuseuminõukogu liige 1994-2006
*Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu asutajaliige, asepresident 1993-1995 ja president 1995-1999
*Alates 1988. aastast Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse esimees
*Johann Köleri Fondi ja Eesti Sõjamuuseumi nõukogu liige
*Muinsuskaitsjana olnud eestvedajaks arvukate Vabadussõja monumentide taastamisel ning Eesti riigitegelaste, sõjaväelaste ja kultuuritegelaste mälestuse jäädvustamisel
i
JAANIKA KRESSA
