(Järg 5. augustil ilmunud osale)
Mõned päevad pärast pidu kutsus algebraõpetaja Rudolfi vastama, sest tahtis anda talle veel enne semestri lõppu võimaluse oma kehva hindeseisu parandada. Rudolfil oli taas õppimata, ent oma naha päästmiseks laskis ta käiku vana triki: tegi, justkui oleks teel tahvli juurde pingiridade vahel komistanud, ja lendas põrandale käpuli.
“Klass pani laginal naerma, sest kõik õpilased tundsid seda trikki, mida Rudolf viimases hädas tarvitab. Rudolf ajas end “vaevaga” püsti ja vabandas, et temal käinud järsku pea ringi. “Küsin teid järgmine tund,” ütles õpetaja kaastundlikult ja noomis klassi: “Siin ei ole midagi naerda, parem aidake Rudolf Pavlovitch ta koha peale tagasi.” Ja seda tehtigi suure “kaastunde” ja agarusega. Järgmiseks tunniks valmistas Rudolf end väga hästi ette, vastamine läks libedalt ja sellega oli ta algebras kuidagi oma naha päästnud,” kirjutab Theodor.
Jõuluvaheajaks sõitsid poisid koju. Juhan aitas jälle isa tema äris, mis tänu Petrogradist toodud kaupadele päris hästi läks, Rudolf pidi mamma soovil pingutavast koolitööst puhkama. Pärast jõuluvaheaega sõideti Petrogradi tagasi, nüüd juba vanemate tungival soovil. Juhani isa oli väga rahul sealt saadud kaubaga ja soovis seda juurde saada, Rudolfi ema oli aga väga rahul poja edasijõudmisega koolis ja oletas, et see on peamiselt Juhani hea mõju tagajärg.
Mõni päev enne kooli algust olid sõbrad Petrogradis tagasi ja Juhan läks kohe “kalossijahile”, aga paraku oli neist jalavarjudest ka Petrogradis juba puudus kätte tulnud. Vanad sidemed ja tutvused aitasid veel seekord, aga tulevikuväljavaated olid kurvad. Ühe suure firma ärijuht soovitas Juhanil selleks, et ärisidemed säiliksid, kalosside ostukohti natuke “määrida”. “Määrdeks” oli loomulikult piiritus. Aga ka piiritus oli defitsiidiks muutunud.
Kalossid ja piiritus
Juhan oli tõsiselt mures, sest tema kooliskäimise võimalus sõltus sellest, kas ta suudab isa äri kalossidega varustada või mitte. Ent siis tuli talle külla tema Ostap Benderi tüüpi elukunstnikust sõber Richard Veski, kes oli endale sõjaväearsti mundri selga saanud, omamata tegelikult isegi gümnaasiumiharidust, ülikooliharidusest rääkimata.
Kui ta Treffneri gümnaasiumi sisse polnud saanud, oli ta läinud professor Rostovtsevi poolt Tartu ülikooli juures korraldatud arstiteaduslikele kursustele. Esimese maailmasõja alates olid ka Rostovtsevi kursuslased arstide nappuse tõttu sõjaväkke mobiliseeritud. Seal oleksid nad pidanud kandma abiarsti vormi, aga üldjuhul olid neil siiski arsti õlakud, sest kardeti, et muidu ei ärata nad haavatutes usaldust. Ning lisaks õlakutele olid Veskil ka arsti volitused – vähemasti selles osas, mis puudutas piirituse väljakirjutamist.
“Narr, no miks sa mulle seda juba ennem ei ütelnud,” ütles Veski, kui kuulis, mis mure Juhanil on. “See on päris lihtne asi. Vaata, kui Mooses võis kepiga kaljust vett välja lüüa, siis võin mina apteegist oma retseptidega piiritust saada.”
Theodor jätkab:
“Ta tõmbas taskust bloki ja kirjutas Juhanile neid terve portsjoni ja et nad tähtsamalt mõjuksid, lõi ta neile veel oma amet-templi alla ja asi oli klaar. Nendega korjas Juhan apteekidest mitu liitrit piiritust ja kalosside saamine oli vähemalt esialgselt kindlustatud.”
Ostapbenderlikke elukunstitrikke harrastasid aga vahel ka Juhan ja Rudolf. Ühel laupäevaõhtul, kui Juhan pärast koolitööde tegemist oma lemmikpoeemi (selleks oli Puškini “Ruslan ja Ljudmila”) süveneda üritas, tormas tuppa elurõõmust ja ettevõtlikkusest pakatav Rudolf ning tegi ettepaneku kuhugi peole minna. Poisid tõmbasidki kooli paraadunivormid selga ja läksid linna peale. Uhke Kamenostrovski tänava nurgale aadlineidudele mõeldud Oldenburgi suurvürstinna nimelise instituudi juurde jõudes nägid nad, et kooli aknad on valgustatud ning saalist kostab tantsumuusikat. Ehkki kutseid neil loomulikult polnud, astusid nad sisse ja livrees portjee aitas neil palitud seljast.
“Saali uksele jõudes avanes neile imeilus pilt,” kirjeldab Theodor. “Säravalt valgustatud suur saal oli piduriides tütarlapsi täis, kes omavahel tantsisid “valtserit” ja kavaleerideks olid ainult mõned üksikud noored ohvitserid. Parajasti kui kaks ilusat tütarlast neist mööda tantsisid, müksas Rudolf Juhanile külge: “Palume need” ja nad tegid kummarduse. Nende kutse võeti lahke naeratusega vastu ja sõbrad tundsid end kui seitsmendas taevas, kui nad üle parketi liuglesid.”
Üürike õnn
Poiste õnn jäi siiski üürikeseks: peatselt astus neile ligi üks tütarlaps ja juhatas nad madam direktrissi juurde. Viimane asus uurima, kuidas sattusid võõrad noormehed instituudi kinnisele peole, kuhu olid meessoo esindajatest oodatud ainult selle maja õpilaste vennad või muud lähemad sugulased ja neilgi pidi ametlik kutse olema. Kui diretkriss poiste poole pöördus, nimetas ta neid aupaklikult härradeks lütseistideks. Kommertsgümnaasiumi paraadvorm oli nimelt üsna sarnane lütseumi omaga. Rudolf kasutas soodsat olukorda ära ja asus improviseerima.
““See oli ühel vastuvõtul minu kõrgesti sündinud onu juures, kui tutvusime ühe teie siinse õpilasega ja tema palus meid täna õhtul siia tulla,” seletas Rudolf.
“Kas ta andis teile kutsed?”
“Ei – ei andnud.”
“No nii, – ja kuidas on ta nimi?”
“Olga Nikolajevna,” vastas Rudolf kähku.
“Ja perekonnanimi?”
“Seda meie kahjuks ei tea,” ütles Rudolf vabandavalt. Nimi, Olga Nikolajevna, oli väga sagedane ja madame direktrissil oli täiesti selge, et ei olnud mõtet seda asja edasi uurima hakata. Ta naeratas ja küsis: “Ja teie nimed, härrad lütseistid?”
Juhan oli otsustanud mitte anda õigeid nimesid, vaid ütelda Lepik ja Kaasik, kuid Rudolf jõudis temast ette: “Mina olen baron von Wredee ja see on mu sõber krahv Kontie.”
Juhan neelatas, et mitte naerma pursata, madame direktriss aga naeratas veel mõne kraadi võrra lahkemalt: “Härrad lütseistid, mul on tõesti väga kahju, aga ma pean teid paluma siit peolt lahkuda.””
Kui poisid minema asutasid, aitas portjee neile jälle kenasti palitud selga. Kui nad tänaval olid, avas Juhan oma “kõrgesti sündinud” suu ja ütles: “See oli sul tõesti hiilgav mõte, meist parunid ja krahvid teha, sest muidu ei oleks meile mitte palituid selga aidatud, vaid tänavale järele visatud.”
Jah, ei olnud eesti poistel pealinnas kerge: lisaks rahamuredele ahistasid seisusepiirid. Ent ega Oldenburgi instituudi kõrgesti sündinud kasvandikudki enam kaua balle pidada saanud: kui Juhanil ja Rudolfil kool läbi sai, olid punased juba võimul. Aga meie poistel oli õnne: nad jõudsid enam-vähem terve nahaga kodumaale tagasi. Theodor märgib veel, et Juhan osales Vabadussõjas ning asus hiljem elama Brasiiliasse. See kinnitab oletust, et Juhani all pidas ta silmas iseennast.
- (Järgneb)
RIINA MÄGI
