Möödunud nädalal viibis Jõgeval rahvusvahelise kabeturniiril külalisena 64-ruuduse kabe maailmaorganisatsiooni (IDF) president Vladimir Langin, kes ütles, et kabe on eriline mäng, mis ühendab kolm valdkonda – spordi, teaduse ja kunsti.
Organisatsiooni juht leidis, et Jõgeval võiks paari aasta pärast korraldada maailma karikasarja etapi. “Jõgeval võetakse meid hästi vastu – kabeturniiri korraldatakse hingega. Võistlejad näevad seda ja siia on meeldiv tulla. Siin hoolitsetakse majutuse ja toitlustuse eest, seetõttu tulevad siia ka need mängijad, kes pole nii rikkad,” kiitis kabe maailmaorganisatsiooni president.
Turniiril juhtus selline lugu, et esimesed neli kohta läksid erinevatele maadele. “Tavaliselt võistlevad esikohtadele vaid venelased või valgevenelased, kuid siin olid esinelikus neli erinevat riiki, seda ei juhtu sageli,” oli Langin üllatunud.
“Siia sõidavad erinevate riikide esindajad, see on Eesti eripära. Meile pakub huvi, et võistlustel oleks vähemalt kaheksa erinevat riiki.
Jõgeva on suurepärane koht ja siin saab maailmatasemel turniire korraldada. Langin selgitas, et igal suurturniiril on kolm peamist eeldust: tribüünidega suur saal, majutus ja toitlustus. “Jõgeval on spordikeskuses tribüünid olemas ja asi on lihtne,” märkis president.
Langin tõi näite Bulgaaria kogemusest, kus oli küll hea suur saal, mis mahutas 300 mängijat, ent tribüüne ei olnud. “Kui suurturniiril mängib 200 last, siis treenerid ja lapsevanemad jalutavad koridoris,” tõi ta näiteid pealtvaatajatele mõeldud kohtade vajalikkusest.
“Meil Peterburis on probleem majutuse leidmisega. Toitlustusega on lihtsam, seda saab korraldada kooli sööklates,” jagas president kogemusi turniiride korraldamisest.
Jõgeva lähiümbruses sobib sportlaste majutamiseks, näiteks Kuremaa külalistemaja ja turismitalud. Suviti on küll hulgaliselt treeninglaagreid, ent kabet saab mängida aastaringselt. “Saaksime siia tulla ajal, kui ei ole turismi- või spordilaagrite hooaeg. Näiteks Bulgaarias alustame turniiriga päev pärast laagrite lõppu,” sõnas ta.
Tõeline sport
Venemaal peetakse kabe tõsiseks spordialaks ja seda toetatakse riiklikult. “Tulime Peterburi spordikoolist siia 11 noorega. Nad pole lihtsalt lapsed, vaid noored sportlased,” sõnas president. Langin selgitas, et kui Venemaal on laps kuueaastane, kutsutakse ta klubidesse või spordikoolidesse erinevate alade juurde. Lastele on kõik tasuta, selle eest maksab spordikomitee. Parimad neist saavad kõrgemal tasemel mängimist jätkata.
Samas tõdes ta, et iga kaberingi jõudva lapse eest peab võitlema. “Kõige suurem häda on arvutitega – need ei anna mõistusele midagi juurde, lapsed istuvad ja mängivad päevad otsa tulistamismänge. Nad õpivad halvasti, ei tunne õppeaineid,” loetles ta.
Lisaks on lastel tänapäeval hoopis rohkem võimalusi vaba aja sisustamiseks. “Meie ajal nii ei olnud, eriti väikestes kohtades. Kõik mängisid kabet ja said meistriteks. Kui tegelesid spordiga, said reisida. Nüüd võib igaüks kuhu tahes sõita,” möönis Langin raskusi laste motiveerimisel. “Professionaalsel tasemel mängimiseks tuleb palju tööd teha, kuigi kabe pole füüsiline mäng.”
Eluliselt eriline kabe
Kabe on eriline mäng, mis ühendab kolm valdkonda: spordi, teaduse ja kunsti. “Esmalt tähendab see teadmist ja teadust – erinevaid käike ning mõtlemist, siis kunsti ja ilukombinatsioone. Kui mängu ei oska, näed vaid, kuidas laual kive liigutatakse. Aga kui oskad, siis annad viis kivi ära, seejärel võtad kuus vastaselt – see on tore. Kabe on nagu elu, pead kõiki tahke teadma,” rääkis Langin põhjustest, miks kabe teda võlub.
Lisaks kabele on ta mänginud jalgpalli. “Kabet oskavad kõik mängida, aga keegi midagi ei mõista. Aga jalgpalli ei oska keegi mängida, ent kõik mõistavad,” naeris mees. Tema sõnul seostatakse kabet tihti jalgpalliga. Näiteks jalgpallurid Pelé ja Zeca olid peale jalgpalli ka kabemeistrid. “Kuidas nad nii häid sööte andsid – kabe mängisid,” sõnas ta.
Vladimir Langini abikaasa Antonina Langina räägib oma lapsi kaberingi toovatele lapsevanematele alati, et kabe annab eluks igale inimesele olulise eelise. “Kui kõrvuti panna näiteks kergejõustiklane ja tavaline inimene, on kohe näha, et kes treenib 100 m jooksuks, on kiirem. Aga kui kõrvuti panna tavaline inimene ja kabetaja, siis pole midagi näha – kuigi see on inimene, kes iga päev oma aju treenib. Igal juhul on tema mälu ja otsustamine parem,” lausus Antonina.
Nii Vladimir kui abikaasa Antonina on mitmekordse kabe maailmameistrid – Vladimir kolmel korral: aastatel 1993, 1994 ja 1995 ja Antonina kahel korral, aastail 2003 ning 2005. “Alguses aitas Tonja mind väga palju, tol ajal ei olnud veel arvuteid. Ta kirjutas mulle kaarte ja hiljem aitasin mina teda,” rääkis Langin. Kaks kabesuurmeistrit aga kodus omavahel ei mängi. Abikaasad on elus kahel korral mänginud. Esimesel korral tulid sõbrad Hispaaniast ja kinkisid neile kabe mustriga kommikarbi. “Otsustasime mängida kommide peale, naine võitis ühe kiviga,” muljetas mees ja lisas kavalalt, et tegelikult ta võita ei tahtnudki, sest talle maiustused ei meeldi. Teine kord olid nad Lõuna-Ameerikas kruiisil, kajutis oli kabe ning see oli hea võimalus aega sisustada – Tonja meisterlikkus jäi selgi korral peale.
MARGE TASUR
