Varem eelkõige Pärnus muusikuna tuntuks saanud dirigent Mati Põdra õpetab juba üle aasta pillimängu Islandi lastele ja noortele ning peab tingimata vajalikuks nende esinemist kontsertidel. Saareriiki ajendas teda minema soov töötada keskkonnas, kus korralik palk ja ühtlasi head võimalused loometööks. Tema kinnitusel on eestlastel Islandil hea maine. Hiljuti elas Põdra tugeva emotsionaalsusega kaasa Torma puhkpilligalale, sest seal esitatud Kustas Kikerpuu meloodiad oli arranžeerinud just tema.
Kuidas iseloomustaksite Kustas Kikerpuu lugudele arranžeeringute tegemise protsessi? Tänu Teie tööle sai Torma galakontsert koori ja puhkpilliorkestri Popsid koostöös üldse teoks.
Ennekõike oli see töö mulle meeldivaks vahelduseks. Kikerpuu on lahedaid lugusid kirjutanud ning olen juba aastaid veendunud, et sellistele eesti levimuusikalugudele tasub seadeid kirjutada. See pakub uusi mängimisvõimalusi puhkpilliorkestritele ning laiendab ühtlasi inimeste puhkpillialast silmaringi. Nii väheneb arusaam, kus puhkpillimuusikaga seostatakse kas marssijaid rongkäigus või joobnud pillimehi haua ääres.
Kas tervikuna jääb Eesti kultuuriruum Teile muusikuna kitsaks?
Minu Islandile minekul on omad tagamaad. Minus on sedavõrd tugevasti loomeinimest, et ei saa seda poolt endas mitte kuidagi rakendamata jätta. Eestis saaksin muusikaõpetaja palgaga küll korralikult küll ära elada, kuid siis tuleb sedavõrd pingeliselt töötada, et ei jätku enam aega ega jõudu loominguliseks tööks. Islandil on muusikaõpetajal vääriline palk, samas jäävad õhtupoolikud vabaks ja siis saab end rahulikult loomingule pühendada.
Niisiis Islandi muusikakoolides ei hakkagi pillimängu kostma õhtutundidel, kui lastel tunnid tavakoolis lõppenud on?
Muusikakoolid on Islandil ennekõike laienduseks põhikoolidele. Kui Eestis käiakse muusikakoolis, kunstikoolis ja teisteski huvikoolides pärast tunde, siis Islandil toimuvad nendel huvialadel individuaaltunnid päevase koolitöö raames. Huviõpetajate ülesandeks on õpilaste individuaalsetest võimetest ja arengust lähtuvalt õppeplaan koostada. Me oleme oma tegemistes selles mõttes küllaltki vabad, et puuduvad ka ettekirjutused, kui palju õpilane esimese või teise klassi lõpuks oskama peab. Igaüks õpib nii palju, kui ta suuteline on. Minu põhimõtteks on aga nõuda, et iga õpilane peab vähemalt kolm korda aastas kontserdil esinema. Kõik muusikapedagoogid ei pruugi seda aga vajalikuks pidada.
Millises paigas täpsemalt muusikat õpetate?
See on Kirde-Islandil asuv Thorshöfn, kus asub ka riigi üks tähtsamaid kalasadamaid.
Kui kaugel asub sealt kurikuulus kümnete tuhandete inimeste lennureisiplaanid nurjanud vulkaan?
Bussi või autoga sõites on sellesse paika üle kaheksasaja kilomeetri. Lennuliin on ehk poole lühem.
Globaalset tähelepanu äratanud vulkaani nimi on mitteislandlase jaoks üsna harjumatu. On see tegelikult tavaline islandikeelne sõna või siiski midagi keerulisemat?
Vulkaani kutsutakse Eyjafjallajökull. Jökull tähendab liustikku ja nii võiks selle vulkaani nimi otsetõlkes olla saaremäeliustik. Mis selles islandipärases hääldamises aga ikka rasket on. Mõningad reeglid tuleb meeles pidada. Kui ma Islandil tööd alustasin, astusin ka mitu korda ämbrisse, öeldes täiesti valesid asju. Teise rahva seas elades õpib aga keele üldiselt kiiresti selgeks.
Usutavasti võtab iga laps muusikaõpetust vastu isemoodi. Mis on sellest vaatevinklist Islandi poiste ja tüdrukute eripära?
Tugevaid iseärasusi pole ma täheldanud. Lapsed on ikka lapsed, seda olen märganud ka oma lapsi jälgides. Ühe õppeveerandi on minu lapsed mul kaasas käinud ja kenasti hakkama saanud. Küll aga tajud ise Islandil eriliselt rahulikku elutempot, mis isegi minule kui küllalt rahuliku loomusega inimesele mõnikord liiga pikaldane tundub.
Kuivõrd õpilased, lapsevanemad ja kolleegid üldse Teie Eesti taustale reageerivad?
Minu äratundmist mööda pole ausalt öeldes rahvusele ja päritolule tähelepanu pööratud ning selleteemalisi küsimusi esitatud. Pealegi pole ma ju esimene eestlasest muusikaõpetaja Islandil ja isegi mitte esimene muusikapedagoog piirkonnas, kus ma töötan.
Islandil on ju muusikaõpetajana tegutsenud ka Kalevipoja kasvu muusikamees Mait Trink.
Üldiselt pole eestlasest muusikaõpetaja Islandil üldsegi haruldus. Praegu töötab selles valdkonnas kolmkümmend minu kaasmaalast.
Kas Islandi lapsed õpivad tänu Teile ka eesti muusikat tundma?
Vahel kirjutan nende jaoks ka ise mõne pala. Mõistagi on Eesti muusika piisavalt rikas heade näidete poolest, alates laulust “Rongisõit” kuni Arvo Pärdi loominguni. Küsimus on aga selles, et kui puudub sügavam taustainfo ühe maa muusikast, siis ei tasu ehk ära ka pingutus selle õpetamiseks.
Mõneski välisriigis pole eestlased praegu sedavõrd oodatud töötegijad kui varem ja seda suuresti ehk ka majanduskriisi tõttu. Kuidas on lood islandlaste suhtumisega?
Üldiselt on eestlased Islandil hinnatud tublide töötegijatena, keda sinna tagasi oodatakse. Mina olen läinud sinna hiljuti, kuid nendel, kes sellele maale varem asusid, on sõlmitud juba eluaegsed töölepingud. See annab ühe rahvuse kohta positiivse pildi. Minu erialast rääkides võib aga öelda, et muusikaõpetajate koolitamine on Eestis sedavõrd põhjalik ja universaalne, et nad tulevad pedagoogilise tööga hästi toime ka võõral maal.
Missuguseid emotsioone tunnetate enda ümber aga siis, kui aeg-ajalt Islandilt Eestisse tulete? Kuivõrd on see näiteks suhtumine mehesse, kes saabus maalt, kus purskas palju elevust ja ärevust tekitanud vulkaan?
Ma pole märganud, et ärataksin erilist tähelepanu inimesena, kes töötab riigis, kus loodus on ühe suure kapriisi välja pakkunud. Pigem tajun reageeringut, mis väljendab arvamust, et eestlasi jätkub ikka kõikvõimalikesse maailma paikadesse.
i
JAAN LUKAS
