Tänavu 13. juulil pidasid oma 70ndat pulma-aastapäeva Hilja ja Elmar Pinka Jõgeva alevikust.
Pinkade tuttavaks saamine oli keeruline, huvitav ja ilus. “Me küll maa inimesed, aga me saime vee peal tuttavaks. Valgamaal oli oja ja oja peal oli Pika-Antsu vesiveski ja veskijärv oli seal. Möldrimajas elas mu kooliõde. Oli 1946. aasta 18. mai, soe ilm, mul oli lühikeste käistega pluus seljas ja maatüdruk, nagu ma olin, olin paljajalu. Mul oli vaja sõbranna juurde möldrimajja minna. Istusime seal väljas, puulõikamise puki peal ja ajasime juttu. Veskimölder ja tema,” proua Hilja osutab näpuga Elmari peale “tulid veskist. No me seal veski juures, kohe olime. Ta hakkas rääkima, et läheme parvega sõitma. Ma olin nõus ka, sest üle järve oli koju otsem kui ümber järve. Läksime siis. Tema hakkas ajama, et lükkab mu vette. Ma ei osanud ujuda siis, aga ütlesin, et aja, ma toon sinu ka välja. Siis jättis järele. Kui me üle järve olime, sidus parve lepa külge ja tuli saatis mu koju ka veel. Läksime läbi küla kahekesi, ma ikka paljajalu, nagu ma olin,” meenutas Hilja esimest kohtumist Elmar Pinkaga.
Registreerimisele jõudis 12 tundi hiljem
Hilja oli talutüdruk, Elmar töötas siis Tuuda loomvarukontoris. “Järgmisel päeval läksime loomvarusse, äike oli sel päeval ja siis läksime sealt mäkke, paljajalu ja tema jalajäljed aurasid,” tuli Elmarile tuttavakssaamisele järgnenud päev meelde.
Nii sai nende tutvus alguse. Järgmise aasta 18. mail tahtsid noored minna oma abielu registreerima, aga… ei jõudnud.
“Kui ma Tuudal töötasin, käisin Riias ja ostsin endale Lätist kella. Kaupluses säeti kell õige aja peale.” Kui Elmar Valka jõudis, näitas kell tund aega vähem, kui rongijaama kell. Elmar sättis kella õigeks ega teinud asjast väljagi – ehk oli Lätis teine aeg, mine neid sääl lõunapool tea. Ta küsis endale vaba päev aja leppis Kuigatsi vallavalitsuses registreerimisaja kokku. Aga rongi hommikupoolikul ei läinud ja Elmaril kästi mõni hektar põldu enne täis külvata. Elmar siis tegigi seda, jõudis ilusti, aega oli veel pesta, korralikud riided selga panna ja portfell hääde magusate viinadega kaasa võtta, enne kui rongile minema oli vaja hakata. Tuudalt Valga jaama oli kolm kilomeetrit. Kui Elmar jaama jõudis, oli rong ammu läinud, kell oli seekord juba kaks tundi maha jäänud. Järgmine rong tuli alles öösel. Teed olid halvad ja autosid liikus vähe.
Edasi sai Elmar siiski juhusliku autoga, kes küll veidi maad edasi viis, aga siis oma teed läks, hoolimata sellest, et ühe kosjaviinadest endale sai. Seejärel jõudis Elmar hobulaenutuspunkti, seal öeldi, et hobused tulevad õhtul koju küll, ja lubati ikka küüti ‒ sinna jäi teine pudel kosjaviinast. Aga hobust ei saanud ikkagi ja peigmees pidi jalgsi edasi astuma. Nii jõudis ta oma pulmapäeval pruudi juurde mitte kell 12 päeval, nagu kokku lepitud vaid kell 12 öösel. “Nagu vaene patune ukse taha,” naeris Hilja.
Vajalik toimetus tehti siis järgmisel päeval ära. Aga noored pidasid seda rohkem formaalseks ja elu läks edasi kumbki oma majapidamises. Sest pruudil oli veel leeris käimata. 13. juulil oli leerilaste õnnistamine ja pärast seda pani kirikuõpetaja Elmar ja Hilja Pinka päriselt paari. Seda päeva peavad nad siiani oma päris pulma-aastapäevaks. Tänavu oli see nüüd juba seitsmekümnes.
Jõukohane kuni 11 normi teha
Elama hakkasid Pinkad algul Hargla alevikus, Elmari ema juures. Elmar oli Väikse Emajõe ja Võrtsjärve peal palke parvetamas. Parvetust õppis Elmar 3kuulistel kursustel Vändras, küll pärast seda, kui oli juba aastakese seda tööd teinud. Aga parvetamisetöö sai otsa ja hiljem tegi Elmar peamiselt metsatööd ja õppis Luual metsanduskursustel isegi metsnikuks.
Pere kolis neljakümnendate lõpus Puka alevikku. Seal sündis poeg Paul. Maja, kus nad elasid, oli Puka jaama lähedal. Paul oli 1949 aasta küüditamise ajal paarinädalane ja Hilja mäletas seda, kui köögiaknast Puka jaama inimeste kokkutoomist ja autodelt mahavõtmist vaatas. Õnneks jäid nemad sellest õudusest puutumata.
Metsnikuteenistust pidas Elmar väikeseks ning mehed ehitasid metsapunkti pisikese “keemiavabriku” tõrva põletamiseks kändudest. Kändude juurimine oli tasuv töö, norm oli üks ruumimeeter, mis üle maksti topelt-tariifiga. Elmarile oli jõukohane kuni 11 normi teha. Aga pikapeale lõppesid kännud otsa.
- aastaks oli selge, et sealkandis neil lihtne edasi elada ei ole. Kolhoosnikeks ei tahtnud kumbki hakata. Ja mõlemale sealkandis tööd ei paistnud. Hilja õde oli juba varem Jõgeva lähedale sordijaama tööle tulnud ja siiakanti elama asunud. Nii tulid nemadki järgi. 1960. aastal Hilja ja 1961. aastal, kui tööaastale ametlikult joon alla tõmmatud, ka Elmar.
Hilja sai esimest korda siinkandis endale töö – sordijaama raamatupidamises. Kui raamatupidamisest koondati, oli ta aastaid klubijuhataja. Ja hiljem Jõgeval mehhaniseeritud ehituskolonni raamatupidamises. Seejärel sordi aiandis. Pensionile läks ta sordiaretuse instituudi sekretäri kohalt.
Elmar tuli ehitustöö peale. Sordi suurte kivimajade juures on enamasti Elmari kätetööd ka, samuti lasteaia ja klubi juures. “Väga tore oli siin ehitada, koju sai lõunat sööma tulla,” muheles Elmar mõnusalt, ilmselt on Hilja väga hea kokk.
Aga lapsed? “Meie lapsed?! Nagu nunnud,” kilkas Hilja. “Kolm poega sündis, kõige vanem on Paul, tema sündis Pukas 1949. aastal, siis Tõnu, tema elas Valgas ja Ülari sündis juba siin.”
Kokku on Pinkadel kolm poega, seitse lapselast ja kuus lapselapselast.
Passivad väga hästi kokku
Oma kooselu alguse aegset majapidamist meenutas Hilja, et lehm oli algul ikka, siga ja oma aiamaa. “Kui algul koos Elmari emaga elasime alevikus, siis käis aleviku rahva kari koos karjamaal, mõni kümme lehma ikka. Täna oli ühest perest karjane, homme teisest. Ega muudmoodi ei saanudki. Oma kartul oli seal ja kõik aiakraam. Poes ei olnud ju midagi. Hiljem, kui siia tulime, pidasime ka alguses siga, aga siis enam ei tasunud ära, ajad olid niipalju paremaks läinud.” Aiamaa oli siingi. “Algul panime siin liiga palju õunapuid kasvama, õnneks võttis külm esimesed ära, siis sai hiljem juba rahulikumalt planeerida,” meenutas Hilja.
Pinka Elmar sai oma suvemaja aiamaal enne õiget aega valmis. Ehitusluba polnud veel kohale jõudnud ja nii tuli tal minna aru andma. “Ega mul suvilat ei ole, naised panid kartuli maha, vaja oli väljakäik teha, ei saa ju keset põldu asjale minna! Ja väljakäigu kõrval on mul katusealune tööriistade jaoks,” ei olnud Elmaril raske endale õigustust leida. Jutuajamine lõppes millegipärast bürokraadipoolse hoiatusega, et vaadake, et teised kooperatiivis sedasi ilma loata ehitama ei hakka. Mida Elmar võttis otsesõnu – teised ei tohi, aga tema küll, ja nii on mitugi maja selles Pedjaäärses suvemajadetänavas tema enda ehitatud. Ehitamise lõpetas Elmar alles veidi rohkem kui kümmekond aastat tagasi, olles siis umbes kaheksakümnene.
“70 aastat kooselu on pikk aeg. A mis mul üle jääb? Lähen paremat naist otsima? A kust ma leian parema naise,” kehitas Elmar nõutult õlgu. “Ei ole paremat naist.”
“Oi ma väga hästi passin temaga kokku,” on Hiljagi nõus.
Pidades aru, mis see on, mis neid koos hoiab, jääb vanapaar nõutuks. Ei ole neid asju, mis lahku ajaks. Väike arutelu niisuguste teemade üle, nagu kodutööde jagamine viib paari kiirelt oma hobisid tutvustama. “Ei ole jah korteris suurt meestetöid,” on Hilja nõus. Aga esitleb selle peale oma abikaasa imepärast hobi – Elmar nikerdab puust kujukesi. Kodus on neid väga uhke kollektsioon, milles on ülekaalukalt esikohal väga tõetruud hobused. Aga need mis kodus on, on pigem need vähesed, mis ei ole veel ära kingitud.
Kohe nõuab Elmar, et tema naine ka oma näputööd näitaks – Hilja teeb Haapsalu salle. Neidki on jagunud kinkimiseks ja endalegi. Ta ei jää aga traditsioonidesse väga kinni, osa sallidest on rõõmsavärvilised. Nii veedavad nad oma hommikupoolikud. Taat köögiakna all, kus on valge, kujukesi nikerdades ja Memm elutoas diivaninurgas salle kududes. Õhtupoolikuti tiksutakse koos televiisori ees. Nad tõesti naudivad koos olemist.
Varem pidasid nad endal sõiduvahendina külgkorviga mootorratast. Liikuda oli isu ja autost ei käinud jaks üle. Ühistel retkedel sellega on Eestile vaat et ring peale tehtud, ka Saaremaal käidud. Elmar käis rattaga Peipsi pealt kalu toomas, tal oli Peipsil isegi paat.
Laste kasvatamise kohta ei oska kumbki midagi öelda. Paistab nii, et neil ei olnud selleks mingit teadust tarvis. “Lapsed kasvasid meie kõrval. Ei oska kohe öelda, poisid ei olnud üldse ulakad. Ei ole viina võtnud liiga ega midagi ja elavad oma naistega ilusti, ju siis ei ole pahad,” võttis Hilja oma rahuliku elu kokku. “70 aastat on ikka pikk aeg, kui mõtled, meil on ilus elu,” ütles Hilja.
“Kui üksteiseta hakkama ei saa, tuleb ikka käest kinni hoida ja siis on rahu maa peal,” ütles oma vanemate kohta nende noorim poeg Ülari.
Majanaaber ja kauaaegne tuttav Olga Võsaste lisas, et ta töötas Jõgeva rajooni kultuurimajas ning hakati segakoori organiseerima. “Tuli välja segakoor Laulik. Sordi klubis oli meesansambel ja seal laulis suurepärane bass Elmar Pinka, niivõrd sügav bass oli ja väga suure hääleulatusega. Me võlusime ta ära, endale laulma. Pärast laulis ta juba sordi kooris. Hiljat tean sordiaretuse instituudist, kus ka minu mees töötas.
Ma olen Pinkadega ühes majas elanud 45 aastat, olime kaks esimest peret siin majas. Ja meie aiamaad on lähestikku. Seal sai uhkeid pidusid peetud. Nad on nii head seltskonna ülevalhoidjad. Pinkad on Valgamaalt pärit ja tõid sealt kaasa väga lõbusad rahvalikud laulud, väga humoorikad inimesed. Ja vastutulelikud. Kui noorem olin, siis pidin kuduma, nagu kõik siin. Aga lõnga siis ei olnud, ainult ühekordne lõng, sellest ei saa meestesokke teha ju. Keegi mulle siis rääkis, et Hiljal on vokk. Me juba elasime ühes majas ja vist isegi sinatasime. Ma läksin siis ukse taha. Ei võtnud lõnga kaasa, rääkisin ära. Hilja ütles, et mis sa nii tagasihoidlik oled, võta lõng kaasa ja ütle, et Hilja, korruta mulle lõng ära. Tõin kodunt lõnga. Hilja hakkas lõnga korrutama ja meie Elmariga laulsime, ilus koosviibimine oli.
Mu abikaasa Heino käis Elmariga koos kalal ja nad tegid koos näitemängu.
Mina pole veel kuulnud, et Pinkadel oleks kellegiga mingeid lahkarvamusi. Nad on nii kenad inimesed, et nendega ei ole võimalik tülli minna. Nendega on väga hea suhelda, sest nad ei mõista kunagi kedagi hukka. Sobivad ikka nii hästi, nii pikk elu. Majarahva austus on nende vastu väga suur.”
ANDRA KIRNA
