(Järg 29. mail ilmunud osale)
Vabas õhus mängis Vanemuise trupp 1950. aastate keskel ka Evald Aava ooperit „Vikerlased”. Ehkki Linda Tannile tollal uusi ooperirolle enam ei antud, tegi ta varem lavastatud ooperites, sealhulgas „Vikerlastes” siiski kaasa.
Tartus mängiti „Vikerlasi” Emajõele ehitatud parvel. Ilm oli haruldaselt ilus ja etendus tõi jõe teisele kaldale kokku kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Ka teatri poolt olid väljas kõik jõud: ooperi-, draama- ja balletitrupp.
Ooper oli varem lindile lauldud ning etenduse ajal edastati see valjuhääldite kaudu, tegelastel tuli vaid mängida. Nii mõnedki stseenid pakkusid selles keskkonnas ülivõimsat vaatepilti: ohverdamine, Sigtuna põletamine, vikerlaste kojusõit laevadel, Ülo põrmu põletamine parvel, mis aeglaselt allavoolu ujudes lõpuks vee alla vajub.
Teist korda mängiti “Vikerlasi” Tallinnas Pirita jõel. Kuna etendusepaik oli Metsakalmistu vahetus läheduses, mindi enne etenduse algust kogu tegelaskonnaga kostüümides, grimmis ja parukates läbi metsa helilooja Evald Aava kalmule, kus Jaan Hargeli juhatusel lauldi leinalaulu ooperist “Vikerlased”. Linda Tanni kinnitas: „See oli ainulaadne tänuavaldus, mis vist küll mitte kunagi ega kusagil sellisel moel osaks pole saanud ühelegi teisele heliloojale.”
Viimast korda astus lauljavõimete tipul olev 47-aastane Linda Tanni ooperilauljana üles Verdi ooperi „Othello“ etenduses 29. septembril 1957 Vanemuise laval. Tanni kanda oli Desdemona roll, nimiosa laulis suurepärane läti tenor Arthur Friendberg. Seda etendust pidas Linda Tanni ise üheks oma suuremaks teatrielamuseks lauljana. Nagu tol ajal Vanemuises tavaks, ei tundnud ka seekord keegi teatriinimestest — kui Udo Väljaots välja arvata — mingilgi määral huvi ei külalise ega etenduse vastu. Publiku vastuvõtt oli seevastu erakordselt soe.
Nii lõppes Linda Tanni ooperilaulja karjäär: 15 aasta jooksul jõudis ta laulda-mängida 42 osa, mis enamasti olid peaosad. Linda Tanni viimane ülesastumine kontserdilaval oli toimunud juba varem: 17. märtsil 1957, kui ta esitas poetess Anna Haava ärasaatmisel Tartu Ülikooli aulas Haava sõnadele kirjutatud Konstantin Türnpu laulu „Tasa, tasa, tuulekene…”. Operetinäitlejana tegutses Tanni siiski edasi, sest opereti „Rummu Jüri” ja seega siis ka Tanni kehastatava Adelheid von Hahni lavaelu kujunes ju erakordselt pikaks.
Alandus ja triumf
Adelheidina astus Tanni viimast korda üles 19. juunil 1966 „Rummu Jüri” vabaõhuetendusel Tähtvere laululaval ja see oli ka tema näitlejakarjääri lõplikuks punktiks. Päev varem tehti sealsamas laululaval proovi ning kui see üle kesköö venis, organiseeriti kaugemal elavate osaliste kojuviimiseks transport. Tanni eest ei hoolitsenud keegi — mingu kuidas tahab, ta ei kuulu ju enam teatrisse! Nii tuligi haigete jalgadega solistil keset ööd neli kilomeetrit läbi pargi ja südalinna koju vantsida.
Etenduseõhtul oli ilm haruldaselt kaunis. „Rummu Jüri“ kostüümides, grimmis ja parukais osalised sõitsid vana Vanemuise juurest Tähtverre uhketes hobukalessides, kõige ees mõisaproua Adelheid ehk Linda Tanni ja parun von Hahn. Kogu teekonnal teatrist laululavani olid tänavad palistatud uudishimulikest pealtvaatajatest. Nii et eelmise õhtu alandusele vaatamata oli Tanni näitlejatee lõpp imekaunis: see oli nagu triumfisõit võidupäeval.
Ent Linda Tanni on end Vanemuise teatri ajalukku jäädvustanud mitte ainult laulja ja näitlejana, vaid ka ühena Vanemuise uue maja ehitajatest. Ta oli aktiivselt kaasa löönud juba sõja ajal hävinud teatrimaja varemete lammutamisel. 1962. aasta septembris algas tema tegevus uue hoone ehitusel. Kui linnarahvas tuli teatri ehitamisele appi, oli Linda Tanni tihti kogu ehitusplatsi perenaiseks: registreeris tööle saabunuid, jagas tööriistu välja ja organiseeris tööd. Samas oli ta ise esimene kõikjal käsi külge lööma. Ta õppis ära isegi müüriladumise. Algul ladus ta kõrget lavatorni: ronis hommikul koos kolme kutselise ehitajaga müürile ja alles tööaja lõppedes tuli alla.
„Ilus oli seista seal kõrgel müüril, kui linn nagu ärkas ja algas liiklus. Tore oli vaadata, kuidas bussid ja väiksemad masinad liikusid nagu laste mänguautod sujuvalt Riia-Kalevi-Ülikooli tänava ristmikul. Kõik näis siit ülevalt selge ja korrapärane. Vahetevahel lendas müürile valge toonekurg, jalutas asjatundlikult ja takseeris paigaldatud telliseridu. See oli õnnelik aeg minu elus. Mõtlesin: kui oleksin noorem, valiksin ehitaja elukutse. See on suur ja aus töö, mille tagajärgi on näha veel kaua,” meenutas Linda Tanni.
Tudengite innustaja
Talle anti laduda isegi saali rõdukaar ja ta tuli sellega kenasti toime. Ka teatri sissepääsu välisseinas on ohtrasti tema paigaldatud telliseid. Kui toimusid aga uue teatrimaja avamispidustused, ei maininud keegi ehitajate hulgas Linda Tanni nime, ehkki ta oli ligemale 500 tundi ühiskondlikus korras tööd teinud. Vähe sellest: teda unustati isegi avamispeole kutsuda.
Ehkki vallandamise järel ei tõstnud valusaid hingehaavu saanud Tanni aastaid oma jalgagi teatrisse, sai temast 1972. aastal siiski uuesti vanemuislane: sedakorda mitte enam laulja, vaid kontsertmeistrina ehk kaudselt pedagoogina. Tartu Õpetajate Instituudis oli ta pedagoogilist tööd teinud juba 1947. aastast. Esialgu piirdus ta hääleseadetundide andmise ning laulude õpetamisega solistidele, duettidele ja ansamblitele, hiljem lisandus nais-, mees- ja segakoori juhatamine. Linda Tanni juhatas ka oma kooli ja muusikakooli õpilastest moodustatud sümfooniaorkestrit, mis esines edukalt Tallinnas isetegevusülevaatusel.
1954. aasta kevadel kutsusid Eesti Põllumajanduse Akadeemia meestudengid Linda Tannit nende ansamblit juhendama. Kuna teatris oli tal tollal töökoormus väike, nõustus ta meeleldi ning töö põllumajandustudengitega kujunes kauakestvaks, pingerikkaks ja meeldivaks. 1966. aastal, pärast viimast esinemist Adelheidina „Rummu Jüris“ pühenduski Tanni muusikaarmastuse õhutamisele EPAs. Ta juhatas seal nais- ja meesansambleid, soliste, duette ning kvartette. Tema õpilased saavutasid rohkesti esikohti üle-eestilistel ülevaatustel, esinesid raadios ja televisioonis, käisid eesti kunsti esindamas kaugemalgi.
Tanni juhendatavatest kollektiividest oli kõige tuntum EPA meeskvartett Virmalised. Selle liikmed ütlesid: „Linda Tanni hoiab meid koos: tal on niisugune hing ja iseloom, et peab nagu pihtide vahel.“ EPA zootehnikateaduskonna naisansambli liikmed kirjutasid aga 1964. aasta märtsis ajalehes Edasi: „Meie tubli ja alati lõbus ning energiaküllane lauluõpetaja Linda Tanni on kogu EPA pere rõõmuallikas. Tema on see, kes juba 1955. aastast alates on andnud oma jõu, et kontsertõhtud meie aulas oleksid alati tujuküllased, kaasakiskuvad ja kauaks meeldejäävad.”
Linda Tanni jaoks polnud ükski töö hea ega halb ning kõike tahtis ta teha ainult väga hästi. Tal tuli elu jooksul teha palju selliseid töid, millel polnud midagi ühist näitleja- ega õpetajakutsega, aga ometi said ka need talle südamelähedasteks. Tema põhimõte oli: kui töötada, siis kõigest jõust, kui puhata, siis nii, et küll saab. Mitte midagi ei vihanud ta rohkem kui leigust, loidust ja ükskõiksust. Teatriloolane Evald Kampus tunnustas: „Linda Tanni — see on mitmekülgne ja saavutusterohke peatükk eesti teatri ajaloos.“
Linda Tanni suri 24. juunil 1992.
i
MADIS MÄEMETS
