Kevadel Tallinna ja Brüsseli vahet lennates püüavad pilku õitsvad rapsipõllud. Tundub, et neid uhkeid kollaseid välju on kõige tihedamalt Taanimaal. Flandrias seevastu kasvatatakse rohkem maisi.
Biokütus, mida nendest põlluviljadest toota saab, oli veel siis popp, kui sügiskündi tehti. Veel mõned kuud tagasi kõlasid Euroopa Parlamendi energeetikaaruteludel üleskutsed biokütuse tootmise suurenemiseks. Eesmärgiks on seatud, et biokütus peab moodustama aastaks 2020 transpordikütustest 10 protsenti.
Toiduainete kriis
Aga nüüd puhuvad uued tuuled. Praegu peetakse just biokütust üheks peasüüdlaseks toiduainetekriisis. Autopaaki bensiini lastes taban ennast järjest sagedamini ebamugavalt mõttelt, et kui see peaks olema biokütus, siis sellest kogusest maisist või rapsist, mis kulub ühe paagitäie autokütuse tegemiseks, saaks mõni Musta Mandri mees õige kaua endal hinge sees hoida.
Sellest ka tõsised üleskutsed Euroopas biokütuste poliitika ümbervaatamiseks. Igatahes arutatakse sel nädalal seda küsimust Euroopa Parlamendis, kus koostatakse vastavat deklaratsiooni.
Ka Eestis on hinnad tohutu kiirusega tõusnud ja sunnivad üha enam kaaluma, mida toidukorvi valida. Aga arengumaades on oht selles, et kuna seal kulutatakse 75 protsenti sissetulekust toidule, siis tekitab väiksemgi hinnatõus tõsiseid raskusi ja veidi suurem hinnatõus põhjustab näljahäda. Egiptuses, Haitil ja kolmekümnes riigis üle maailma on toimunud rahutused, mis on seotud hinnatõusuga.
Et mis see meisse puutub, kui näiteks maailma ühes kõige vaesemas riigis Afganistanis on leiva hind viimase paari aastaga kuus korda tõusnud? Aga niipalju, et kui näiteks afgaani politseinik ei suuda oma 70-dollarilisest kuupalgast peret ära toita, siis on tõenäosus üsna suur, et ta läheb kaks korda suurema raha eest Talibani terroristiks ja sihib oma kalašnikovist meie poisse. Tänases maailmas on kõik asjad omavahel seotud.
Aga kust see kõik siis nii üleöö tuli? Põhjusi võib leida mitmeid, aga nagu põllumehed omast käest teavad, taandub küsimus põhimõtteliselt sellele, kui palju on toiduvilja ja kui suur on nõudlus selle järele.
Maailmamastaabis mõjutab pakutava vilja kogust juba mainitud biokütusevilja ulatuslik kasvatamine. Üha rohkem viljakandvat maad kasutatakse kütuseks vajaliku vilja kasvatamiseks ja üha vähem külvatakse toiduvilja.
Samuti on põuased ilmad Austraalias ja üleujutused Kagu-Aasias põhjustanud saagikuse languse.
Kütusehinnad kerkivad
Veel üks huvitav põhjus on see, et Hiinas ja Indias elatustase tõuseb ja inimesed, kelle menüü alles hiljuti koosnes peaasjalikult riisist, söövad lisaks üha enam ja enam lihatooteid. Suurem vajadus loomaliha järele tähendab suuremat nõudlust söödavilja järgi. See omakorda tähendab põllumajandusmaa kasutamist söödavilja kasvatamiseks ja vähem põllumajandusmaad toiduteravilja jaoks — ja jällegi kasvab vähem toiduteravilja.
Lisaks peab üha enam arvestama tõusvate kütusehindadega. Kaasaegne põllumajandus on väga energiamahukas. Külvi- ja koristusmasinad kulutavad palju kütust. Naftahinnad on aga tõusnud 30 dollarilt barreli kohta 5 aastat tagasi 125 dollarile ja prognooside kohaselt võib see paari aasta jooksul tõusta isegi 200ni!
Kuhu me niiviisi välja jõuame? Odava toidu aeg on igal juhul läbi. Ja võimalik, et pöördumatult. Mõnel pool ollakse kindlad, et turg siiski lahendab kõik mured. Kõrgem toiduteravilja hind tähendab, et hakatakse jälle rohkem tootma. Euroopa Liidus on lubatud seni kohustuslikult sööti jäetud maadele jälle külvata. Eestis, kus on võrreldes muu Euroopaga palju harimata maad, on sellist reservi rohkem. ÜRO esindajad on teinud juba esimesi samme, et arutada söötis põldude kasutuselevõttu Ida-Euroopas, aga ka Kesk-Aasias, et võidelda hinnatõusuga.
Abipakid Aafrikasse aitavad päästa elusid, aga pikemas perspektiivis see lahendust ei too. Oluline on aidata neil oma põllumajandus üles ehitada. Kui pakkuda abi paremate seemnesortide ostmiseks ja aretamiseks ning niisutussüsteemide arendamiseks, saaks Aafrikas saaki mitmekordistada. Samuti tähendaks see muu hulgas ka GMO kaalumist, mis peavad paremini vastu ikaldusele sealses kliimas.
Oopiumimoonide asemel nisu ja kartul
Hiljuti Afganistanis käies külastasin ka ühes mägede vahelises orus Euroopa Liidu rahadega rajatud seemnekasvatust, mis peaks just tagama selle, et oopiumimoonide asemel pannakse maha kartulit ja nisu. Seda vajab Afganistan praegu rohkem kui kuulipildujaid.
Meil aga võiks hindade stabiliseerumiseni tõsiselt arutada, kuidas aidata vähemkindlustatud inimesi, selle asemel, et kangekaelselt maksude vähendamise kursil püsida.
Tõnu Õnnepalu kirjutab oma “Flandria päevikus”, et toiduturu kriis oli nõukogude süsteemi kokkuvarisemise märk, ja küsib, kas nüüdne kriis maailmaturul on märk, et ka Lääne süsteem pole suuremate vapustuste eest kaitstud? Igatahes õpetab praegune kriis meile seda, kui väike on maailm ja kuidas ka maade ja merede taga toimuv meie igapäevast elu mõjutab.
KATRIN SAKS, Euroopa Parlament
