Põltsamaal peeti üleeile Jõgevamaa laulu- ja tantsupidu. Pidu kandis pealkirja “Mu süda usub õnne” ning sellest võttis osa üle 1600 laulja, tantsija, pillimängija ja võimleja.
Hea maakonnapeo retsept on imelihtne. Kõigepealt tuleb võtta kümme kilo häid ideid ja segada kolme kilo kompromissivalmidusega. Viimast on vaja selleks, et peotoimkond ning koori- ja tantsujuhid repertuaarivaliku osas ühisele nõule saaksid.
Seejärel läheb vaja õige mitut tonni kannatlikkust ja järjekindlust, mida vajavad koori- ja tantsujuhid ning lauljad-tantsijad, et repertuaar selgeks õpitud saaks. Olgem ausad, eks mõned laulud-tantsud ole ka varasemast ajast selged või tulnuks mõne teise suurpeo (meeste tantsupeo, Kalevi võimlemispeo, tuleva-aastase noorte tantsu- ja laulupeo vms) tarvis niikuinii ära õppida.
Peopäeva hommikul kuluks pidulistele ära peotäis selgeltnägemisvõimet, et osata selga panna/kaasa võtta just selline varustus, millega terve pika päeva jooksul külm ega ka palav ei hakka. Näpuotsatäiest ärevusest pole ka pääsu: mõtled kõik läbi mitu korda mõtled, ikka võib midagi olulist koju maha ununeda. Ning hakkad sättima millal hakkad, ikka kipub bussi peale minekuga kiireks minema.
Kui peojuhid ning lauljad-tantsijad-pillimängijad peopaika jõudnud on, kulub neile kamba peale ära pool tonni, ei, pigem ikka tonn usku, et kõik segased asjad proovide jaoks ette nähtud nappide tundide jooksul selgeks räägitud ja mällu salvestatud saavad. Aga segaseid asju näib algul olevat tuhat: kus tuleb lauljail teha aeglustus, kus paus, kus üldse vait olla ning lasta kontsertmeistril või orkestril mängida; kustpoolt üks või teine tantsurühm lavale peab jooksma, kuidas „mustrisse“ asetuma, millal ja kuhupoole lavalt maha tantsima jne.
Usku sellesse, et segased asjad selgeks saavad või vähemasti publikule märkamatuks jäävad, suurendab teadmine, et meie taidlejad on arvukatel sedasorti pidudel osalemise käigus omandanud nii kopsaka kogemustepagasi ja nii külma närvi, et „veavad välja“ igas olukorras. Nii et olgu peale: piisab ka poolest tonnist usust.
Järgmises järjekorras läheb tarvis ligemale pool tonni friikartuleid, paarsada kilo vorsti, teist samapalju salatit ning liitrite viisi piima ja morssi, sest kui pidulised lõuna ajal süüa ei saaks, saaks neil enne pidu jõud otsa. Maksumaksjaile, kes karmil pilgul jälgivad, et ükski nende taskust võetud maksusent mingi tilulilu peale ei läheks, olgu öeldud, et oma lõunasöögi maksavad taidlejad omast taskust kinni — kui kollektiivil just mõnd head sponsorit pole.
Järgmine komponent võiks olla meie-tunne. See tiksub vaiksel viisil igaühe hinges ju siiski, kui tantsijad-lauljad koduses rahvamajas proovidel käivad, aga peopäeval võtab see erilised mastaabid. Vähesel määral ilmutab see end juba proovide ajal, saab vunki juurde peorongkäigus marssimisest ja peotule süütamisest ning saavutab haripunkti peol endal. Meie-tundega on selline kummaline lugu, et seda tuleb peole vähemalt tonn sisse panna, aga mingi veidra keemilise (või füüsikalise?) reaktsiooni tulemusena saab seda sealt tagasi ka, kusjuures vähemalt kahe tonni jagu. Mateeria jäävuse seadus siin ei kehti.
Noh, ja siis veel hea ilm. Meie tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud taidlejatele piisaks sellestki, kui seda peoretseptis kolme kilo jagu oleks, aga üleeile oli see ressurss suisa limiteerimata. Oli siin tegemist vastutustundetu raiskamise või lihtsalt vedamisega?
Nii, nagu enamiku retseptide koostises on lai bukett maitseaineid, nii kuulub ka peoretsepti juurde veel tuhat mitmesugust komponenti, mida siinkohal üles lugeda ei jõua, ent kastmena käib kõigele sellele peale armastus: armastus meie maa, rahva ja rahvakultuuri vastu.
Umbes sellise retsepti järgi üleeilne pidu tehtud oligi. Kes kohal käis, see nägi, mis välja tuli.
***
Lõpetuseks kaks kommentaari üleeilsele peole.
Veronika Portsmuth, Jõgevamaa laulu- ja tantsupeo külalisdirigent:
„Peopäeval oli väga ilus ilm ja peol endal väga tore õhkkond. Lauljad olid kõik tublid, aga eriti tublid olid naiskoorid, kes lauljate vähesele arvule vaatamata oma ülesannetega väga hästi hakkama said.
Jõgevamaa peole oli valitud hästi armas, südamlik teema ja teemakohane sõnum tuli peokavast ka kenasti välja. Sellised maakondlikud peod toetavad koorilaulu- ja rahvatantsuharrastuse jätkusuutlikkust.“
Pille Tutt, Jõgevamaa rahvakultuurispetsialist:
„Mul on hea meel, et meie väikeses maakonnas on nii palju koorilauljaid, pillimängijaid ja tantsijaid, et meil on põhjust oma laulu- ja tantsupidu pidada ning et sellel peol on ikka esindatud kõigi põlvkondade taidlejad esimese klassi lastest eakateni. Samuti on mul hea meel selle üle, et meie mailt pärit kirjanikud on kirjutanud nii ilusaid tekste, mis aitavad peo ühtseks tervikuks siduda. Tänavuse peo leitmotiiv „Mu süda usub õnne“ pärineb ju Pala kandist pärit poetessi Anna Haava loomingust.
Rikaste kultuuritraditsioonidega Põltsamaa on maakondliku peo pidamiseks igati hea koht, seda enam, et Põltsamaa kultuuritegijatest korraldustoimkond teeb oma tööd alati südamega ja tulemuslikult.
Tänan kõiki, kes peo heale kordaminekule ühel või teisel viisil kaasa aitasid: toimkonna liikmeid, lauljaid, tantsijaid, võimlejaid ja pillimängijaid ning nende juhendajaid; omavalitsusi, kes taidlejaid transpordiga toetasid, fonde, kes peo jaoks raha eraldasid jne. Ehkki tuleval aastal on meie maakonnas olulisimaks rahvakultuurisündmuseks esimene Eesti naiste tantsupidu, ei jää ka maakondlik suurpidu toimumata. Ettevalmistused selleks ideede tasandil juba käivad.“
i
RIINA MÄGI
