Selle üle, et kõik eelmise riigikorra aegsed tähtpäevad polegi väga konkreetse poliitilise suundumusega ega mingit “värvi”, võib ainult rõõmu tunda. Lastekaitsepäev kuulub nende hulka ja sellest on helgeid mälestusi juba praeguste mudilaste vanaemadel-vanaisadelgi.
Nelja-viiekümne aasta eest piisas lapsele peotunde tekitamiseks klaasist limonaadist, mille teiste omasuguste seltsis ära juua sai, õhupallist või tagasihoidlikust kommituutust. Praegused atraktsioonid suurematel ja väiksematel tähtpäevadel on märksa suurejoonelisemad. On kahtlemata tore, et meie elu nii palju edenenud on ja laste pealt kokku ei hoita, aga ärgem unustagem, et meelelahutuslati oleme taevani kergitanud meie ise, täiskasvanud. Üks õdusalt süles istutud hetk muinasjuturaamatu seltsis võib teinekord pisikesse pähe kinnistuda märksa helgemalt kui tuledesäras karussellisõit.
“Suureks sain — küll see on imelik, et ei saadudki mind ära päästa,” on kirjutanud Viivi Luik, kelle lapsepõlv suure sõja lähedale jäi. Proovigem kordki aastas, näiteks tänasel lastekaitsepäeval, end korraks “ära päästa” ja tunda lapsemeelselt rõõmu lihtsatest asjadest.
1. juuni 2010
