Vihma sajab, jaanipäev läheneb, nukrameelsus hiilib aknalaual ja sa küsid endalt erinevaid küsimusi. Kuidas saab moos kommi sisse ja mis on kuulsus?
Kui iial kahtled, uuri Vikipeediast. Olemas! Kuulsus on inimese laialdane ning püsiv tuntus ning tunnustatus. Aga demokraatia? Pikk jutt, aga lihtsamalt öeldes deemos-kratos ehk rahva võim. Rahva valitsemine rahva huvides.
Kuidas siis saada kuulsaks demokraatlikus riigis? Teadlasena, leiutajana, kunstnikuna? Tubli tööinimesena? Igavavõitu. See võtab nii palju aega ja kui paljud sust ikka teada saavad, tuntus ei pruugi olla laialdane. Või siis nii, et leiad endale veidra hobi ja esined telesaates või võtad end avalikus kohas paljaks. See tuntus pole aga püsiv ja tunnustatust ei pruugigi tulla. Või hoopis laamendad niisama, kirjutad roppusi, lõhud midagi või sõidad posti pikali. Oot-oot, too on juba kurikuulsus ja “see pole see, pole see…” ütleb laulusalm.
Inimolendil on pea, kere ja jäsemed. Pea küljes on silmad ja kõrvad nägemiseks ja kuulmiseks, sees ajud, et nähtus-kuuldus sotti saada ja midagi arvata. Keres tuksub kaastundlik süda, mis ihkab midagi imelist. Kere küljes vehklevad jäsemed, et midagi teha, kuhugi jõuda või väljendada lihtsalt oma elurõõmu. Oh jaa, unustasin suguelundid. Nemad on selleks, et ühendada meeldiv kasulikuga.
Siis veel hing, millest rääkisid juba vanad egiptlased, kuigi nemad aju-südame ülesandeil korralikult vahet ei teinud. Kus see asub ja mis asju toimetab? Nimelt võtab aju väga palju energiat ning peale suhkrumaksu kehtestamist läheb selle toitmine veel rohkem maksma. See on see oma riigi pidamine. Luksuse ja edevuse värk ja vahel võib tunduda raiskamisena. Säästurežiimis jõuavad paljud signaalid silmadest-kõrvadest südamesse üsna otse ja töötlemata. Kuskil vahepeal võbeleb hing ja suunab signaale oma magnetväljaga. Kuhu ja milleks? Aga kui see tabamata hing ka veel tukkuma juhtub. Või kui oleme end hingetuks jooksnud, töötanud, vaielnud? Oi-oi-oi….
Demokraatia külge käivad kodanikuühiskond ja -õigused, seaduste ülimuslikkus ja võimude lahusus, osalemine poliitikas ja valimised. Kuhu jäävad turumajandus ja kuulsuse turg? Kummaline, teame ju, et raha on tubli abiline, mis meil uudisekünnist ületada aitab. Mis kasu on vabadusest, kui pole süüa? Aga kui süüa juba on, võib ikkagi suure näopildi trükkida ja kuhugi riputada. Raha suuri laevu kannab, raha palju kuulsust annab! Hooandja annab hoogu, südameid murdub nagu loogu. Eriti hea on teel kuulsusele kulutada raha ilutulestikele, see mõjub silmadele pauhti ja särinaga.
Kui raha lõppes otsa, aga kõht on veel täis ja tuju hea, on kuulsuse teel paras aeg mõtelda valimistest. Bingo! Varsti peale jaanipäeva läheb nimekirjade koostamiseks. Marsi kuskile kontorisse sisse ja ütle, et just sina tead õnne valemit ja neil tasub sinusse panustada. Või hõika sellest valemist esimene pool välja ja lisa, et teise poole kuuleb siis, kui sinu poolt hääletatakse. Isegi parteid pole vaja, ainult valem ja hea pealehakkamine. Tõesti, ilma naljata. Äkki toob kuulsuse suur enesekindlus mõõduka isekusega?
Kõige lihtsam on vist südant puudutada kõrvade kaudu. Peale tööpäeva istusin teleka ette ja sealgi räägiti parajasti kuulsustest. Lausa lauldi. ETV, Anne Veski ja Kuulsuste Hall. Väga tore inimene, töökas ja meeldiv, roosiaia kuningannat ma ikka tean. Kas ma tema kontserdile pileti ostaksin? Ei. Tasuta? Ikka ei. Kas ta ärritab mind? Ei. Hea küll, järgmine telekanal. Seekord Kanal2, Peeter Oja ja Black Rocket. Peetri sõprade kiidukõned. Huvitav inimene, võimekas, teravmeelne ja muretsev. Kas ma tema kontserdile pileti ostaksin? Ei. Tasuta? Ikka ei. Pealemaksmisega? Väikese raha eest mitte. Kaks kuulsust igatahes, ma ei vaidle vastu.
Jõudsingi nüüd vist demokraatia ja kuulsuse kokkupuutepunkti. Demokraatia on see, kui sa ei ole isegi ilma rahata nõus kellegi kontserdile või loengule minema, aga usud sellest hoolimata, et ta pole paha inimene. Ja sa kuulad ta arvamuse ära ja mõtled asja üle järele. Või kui ei kuulagi või kui ei mõtlegi, usud siiski tõsimeeli, et ka temal võib vahel õigus olla, sest ka temal on silmad ja kõrvad ja kõrvade vahel elund, mis on nii tundlik suhkrumaksule.
Kuulge, vihm on järele jäänud! Päikest veel ei paista, aga tuuleke puhub ning nüüd võin ma loota, et mu oksahunnik kuivab õhtuks ära, ma võin selle põlema panna ning just jaaniööl võib igasuguseid imeasju juhtuda. Kuulsusrikkaid pidupäevi kõigile teile.
JAANUS JÄRS
