(Järg 22. mail ilmunud osale)
12. aprill 1954. Eile õhtul oli mul arusaamatus Merkuloviga. Ma ei tea, kes ta rahvuselt on, ilmselt turkmeen. Rääkis naisevõtmisest oma kodumaal, kalõmmist jne. Kui ma sellesse halvakspanevalt suhtusin, kippus kallale. Ütles, et mina polevat jakšii, vaid jamaan. Pärast teised selgitasid, et jakšii tähendavat tema keeles head, jamaan aga halba inimest.
Kuu lõpus tuleb mul teha patakas töökäske. Need pole palgamaksmiseks, vaid et näidata, palju tööd on tehtud.
Kolm päeva käisid kõik minusugused staabirotid liiva vedamas. Veame Väike-Samaara jõest pestud liiva kütusehoidla alla. Viskame labidatega koorma peale ja isekallutajad veavad selle ära. Olevat olemas ka masinaid, kuid nii palju, kui mina siin näinud olen, tehakse suuri mullatöid ikka käsitsi.
Koormate vaheajal käisin üleval jääraku kaldal ja leidsin tammede ja vahtrate vahelt võsast vene kiriku varemed. Roostetanud sibulkuplid vedelesid põõsastes, ristid küljest ära. Kirikust endast polnud suurt midagi järel, hoone kunagist otstarvet reetsid ainult need kuplid.
3. mai 1954. Maipühade ajal juhtus meie juures raudteel suur õnnetus. Naftatsisternide pesemise estakaad, mis on nii pikk, et mitukümmend vagunit korraga ette mahub, läks põlema. Tuletõrje sõitis küll vedurite tossates igalt poolt kohale, aga ega seal päästa midagi olnud.
Käisin staabi raamatukogus ja võtsin lugeda venekeelse “Sõja ja rahu”. Olen seda eesti keeles lugenud, ehk on parem aru saada, kui midagi juba sisust tean.
Normeerijast laohoidjaks
Normeerija koht öeldi mulle üles ja saadeti laohoidjaks. See on kogu objekti tehnilise varustuse ladu, kust käib kogu pataljoni ehitusobjektide vajalik materjal läbi. Eelmine laohoidja oli hakanud vargile ja jooma, tema ülemus, vanemlaohoidja Makarov saab aga sügisel koju. Hommikul tuli minu juurde üks vanemleitnant ja viis mu väeosa staapi. Esimene mõte oli, et nüüd on minek, aga hirmu ei olnud. Mind viidi hoopis ühe mulle tundmatu alampolkovnik Šadovi kabinetti. Selgus, et tema on ehitusobjekti varustusosakonna ülem.
Mul kästi võtta kogu objekti laomajandus enda peale.
Kohe esimesest päevast hakkasin endale selgeks tegema tööriistade, ehitusmaterjalide, mõõteriistade ja masinaosade venekeelseid nimetusi, panin kõigile paberitükid nimedega juurde. Kes midagi otsima tuli, teadis, kus see asi on, ja mina panin sildi juurde, et ise ka teada. Makarov aitas ja õpetas mind. On tark ja tasakaalukas mees. Tunneb huvi mu kodumaa vastu enne selle okupeerimist, kuid on aru saada, et teab isegi kõike väga hästi. Kirjutab luuletusi ja loeb neid mulle ette. Ta on ohvitserikoolist välja visatud, aga põhjust mina ei tea, joodik ta ei ole.
Mulle antakse iga kord, kui koormad kaubaga tulevad, töömehed, kes kõik paika tõstavad. Iga päev tulevad vagunid kaubaga: tsement, tellised, palgid, metall.
Pärast laotööle asumist viidi mind üle majandusrühma, eluasemeks endine Saksa sõjavangide maa-alune eluase.
Minu raudvoodi oli vastu zemljanka otsaseina. Nagu valgus ära kustutati, olin nagu nõgestes! Panime tule põlema ja selgus, et minu koiku oli lutikaid täis. Minu voodi kohal seinal olid Lenini ja Stalini portreed. Kui need maha tõstsin, oli nende tagune kuhjaga “punaarmeed” täis. Läksin selleks ööks kasarmusse magama. Teiseks ööks oli tehtud lutikatõrje ja rohkem neid ei siginenud.
Omaette peremees
Majandusrühmas on meid paarkümmend poissi. Siin on rahulik elu. Kes viitsib, käib hüppes, kes tahab, see magab. Söömas käime nii, nagu kellelgi aeg võimaldab. Mina käin zemljankas ainult magamas. Hommikul 8 paiku käin söömas ära ja siis avan oma “kantselei” laos. Siin olen õhtusöögini. Laos olen peremees omaette, sest Makarov ei tegele sellega enam praktiliselt üldse. Tema saab mõne kuu pärast koju, ütleb, et on nagunii juba viis aastat armees olnud.
Siin saan oma kirju kirjutada ja ka ülemustele meeldib, et ma pidevalt kohal olen. Sõjaväele antakse vaguneid ette 24 tunni jooksul ja enamasti ikka väljaspool tööaega. Võtan ka õhtupoole vaguneid vastu ja panen neile tõkkeid rataste alla, et veerema ei pääseks. Vagunite etteandmisest teatan korrapidajaohvitserile, kes toob kasarmust sõdurid välja neid tühjaks laadima.
Ma ei saa kuidagi harjuda sellega, et punased tellised visatakse suure kaarega kõrgelt raudteetammilt alla. Mõnest platvormitäiest ei jää suurt midagi terveks. Silikaattellis nii ei purune. Kui sellest korrapidajaohvitserile rääkisin, ütles ta, et killustikku on ka tarvis, ja sellega jutt lõppes.
Sain hiljuti aukõrgendust, pandi peale jefreitori paelad. Lõpetasin “Sõja ja rahu” lugemise vene keeles. Nii palju, kui mulle vaja, olen seda keelt kätte saanud.
17. mai 1954. Ammu pole vihma tulnud. Stepp on veel roheline, aga tänavad on tolmused. Olen praegu kilomeeter maad eemal, likvideeritaval laoplatsil, kust annan laudu ja tsementi välja. Siin olen niikaua, kui kogu materjal on siit ära veetud, ilmselt kulub paar nädalat. Suures katusealuses pikas aunas olev tsement on nii kõva, et kasvõi tantsi peal. See tulevatki maha kanda.
Kontoriks on mul siin pisike putka, umbes kahe talukemmergu suurune. Tegevust on mul siin vähe, võtan pataljoni raamatukogust klassikuid lugemiseks. Raamatukoguhoidja soovitas sõjateemalist kirjandust, mille keel on kaasaegsem. Võib-olla on tal õigus.
Klassikute keel on raskem kui näiteks Fadejevi “Noorel kaardiväel”.
Kui ma vene keeles lugemise soravaks saan, siis on see väike raamatukogu ka varsti läbi loetud. Ees ootavad “Vaikne Don” ja “Ülesküntud uudismaa”.
Potjomkini küla
Ühel päeval märkasin raudtee kaubajaamas käies, et linna peatänava majad on tänavapoolsest küljest valgeks värvitud ja ka tänavaäärsed aiad on valged. Lai tänav on ise aga porilompides. Õhtul küsisin Makarovi käest, miks nii värvitakse. Tema seletas mulle, et mõni kilomeeter linnast on Kuibõševi Põllumajanduse Akadeemia. Sinna pidavat lähemal ajal tulema USA delegatsioon ja see sõidab Kinelist läbi. Ei saa ju ameeriklastel silmi kinni siduda, et nad linna ei näeks.
Pühapäev, 22. mai 1954. Täna saab 22 aastat päevast, mil siia patusesse maailma tulin. Muretult sain elada 8. eluaastani. Siis algas Teine maailmasõda, mis meie pere ja suguvõsa elu rööpast välja viis.
Üle raudtee asuvas likvideeritavas laos suurt midagi enam pole. Päevas korra käin seal vaatamas. Kui midagi sealt vaja on, võetakse mind siit kaasa.
Paari nädala eest saatsin kirja Jõgeva Sõjakomissariaati, paludes end sõjaväeteenistusest vabastada, põhjuseks ema tervise halvenemine. Vastust pole siiani tulnud.
Järgneb
i
PAUL TOOTS
