Aktiivselt elatud aastad hoiavad hinge noore ja pühivad peast masendusmõtteid, mis on igapäevaelus kerged tulema.
Viimase aja moodne märksõna on aktiivne vananemine, mida igaüks mõistab isemoodi, kuid mille laiem eesmärk on kujundada vananemist toetav keskkond ja parandada vanemate inimeste igapäevast elukvaliteeti. Ideaalis peaksid vanemaealised tundma, et neid on ühiskonda kaasatud, nad on oodatud ühiskonnas kaasa rääkima ja neil on võimalus õppida, hobidega tegeleda ning töötada, kui nad ise seda vaid soovivad.
Tegelikus elus kohtame tihti veel käega löövat suhtumist, seda nii erinevate ühiskonnaliikmete kui ka vanemaealiste endi poolt. Mõeldaksegi, et “ah, mis nüüd minaˮ, kuid sellega lastakse liiga kergelt käest tegevusi, mis hoiaksid vaimu erksa ja keha trimmis.
Pensionile minek annab inimestele palju vaba aega, millest pea alati on enne seda puudus olnud. Lõpuks ometi peaks olema aega elada iseendale, kuid vaid iga neljas pensionär leiab endale mõne aktiivse tegevuse väljapool kodu. Õppimine, jõukohane töö ja muu aktiivne tegevus vanemas eas arendab vaimseid võimeid ning aitab säilitada kontrollitunnet elu üle. Neil, kel on tahtmist kaasa rääkida ühiskondlikus elus, soovitan tulla poliitikasse ja rääkida kaasa teemadel, mis teile kõige enam muret teevad.
Eestis üleüldiselt napib eakatele mõeldud klubisid ja tegevusi. Selles osas sõltub palju omakorda omavalitsusest ja kogukonnast, kes eakat ümbritsevad. Kui kogukond on aktiivne ja soodustab ühiseid tegevusi, on lihtsam teistega kaasa minna. Kui suhtumine on leige või koguni tõrjuv, sõltub inimese aktiivsus eelkõige temast endast.
Vananemine ei alga loomulikult kuupäevast, millal keegi pensionile jääb. Bioloogiliselt vananeb inimene terve elu, mille jooksul tal on võimalus elada võimalikult tervislikult ja loota pikale elueale või harrastada ebatervislikke eluviise ja tegeleda hilisemas elus nende tagajärgedega. Äärmiselt tähtis on, et meil oleks tervist toetav töökeskkond, mis aitaks järgida tervislikke eluviise ja soodustaks seda igal sammul, mitte ei töötaks vastu.
Riik ei saa inimese eest kõike ära teha, kuid mida enam pöördab ühiskond tähelepanu tervislikele eluviisidele, seda enam on lootust, et inimesed elavad keskmiselt kauem ja vajavad vanemas eas vähem arstiabi. Tervena panustavad inimesed omakorda enam riiki ja ühiskonda.
Hea meel on, et eestlaste eluiga kasvab – naiste keskmine oodatav eluiga ulatub 82 aastani ja meestel 73 aastani. Mehed võiksid muidugi olla naistele kauem seltsiks, kuid üldiselt on eluea pikenemine märk sellest, et elu meie riigis läheb paremaks ja et me liigume üha enam arenenud riikide suunas.
Suurt muret seevastu teeb inimeste tervelt elatud aastate vähenemine, mis näitab, et pikem elujoon saavutatakse suuresti tänu arstiabile ja ravimite tõhususe paranemisele. Poliitikauuringute läbiviija Praxise andmetel vähenes aastatel 2009-2016 tervelt elatud eluiga Eesti meestel 1,4 ja naistel koguni kolm aastat – vastavalt 53,6 ja 56 eluaastani.
Üks on selge – mida aktiivsemad on eakad, seda enam saavad nad oma tegevustest tagasi elu- ja mõttejõudu. Eestimaa aga vajab terveid ja tublisid eakaid, kes vahel lausa kreeni kiskuvat ühiskonda oma elutarkusega rikastaks.
SIRET KOTKA, riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni esimees
