Vähe on inimesi, kel kunagi poleks olnud võlgu. Enamik neist saab makstud ning elu läheb edasi. Et võlg satuks täitemenetluse objektiks, selle taga on tavaliselt aga hoopis pikemaajalisem suhtlemisprobleem.
Üleöö ei alga ükski täitemenetlus. Sellele, et võlaküsimus üldse kohtutäiturini jõuaks, eelneb üldjuhul kuudepikkune periood, mille jooksul katsutakse enamasti võlausaldaja initsiatiivil asja rahumeelselt lahendada. Näiteks, kui inimene on pangale jäänud võlgu laenumaksed, siis vähemalt esimeste kuude jooksul on võimalik pangaga suheldes leida mingi kompromisslahendus – kas võtta maksepuhkust, teha ümber laenugraafikut vms. Kui aga mingit suhtlust võlgniku ja võlausaldaja vahel selles protsessi faasis ei toimu, antakse asi juba kohtutäituri menetlusse.
Võlgniku esimene kokkupuude täituriga toimub siis, kui talle saabub kirjalik täitmisteade kohtutäiturilt. Tegemist on dokumendiga, millega antakse võlgnikule teada, et tema suhtes on algatatud täitemenetlus. Ühtlasi saab ta võimaluse võlg vabatahtlikult ära maksta.
Täitmisteade on küllaltki mahukas ja kuna tegemist on juriidilise dokumendiga, siis on ta ka suhteliselt keerulises keeles. Et ta on just selline, pole tingitud mitte kohtutäituri soovist võlgniku jaoks asju veel keerulisemaks ajada, vaid dokumendi vormi sätestavad seadusest tulenevad nõuded.
Lugege täitmisteade läbi
On väga tavaline, et võlgnik ei loe täitmisteadet lõpuni läbi, kuna see on keeruline. Soovitatav oleks aga see siiski algusest lõpuni läbi lugeda ja katsuda asjadest aru saada. Kui midagi jääb selgusetuks, siis samas on ka kohtutäituri kontaktid ühenduse võtmiseks ning selgituse palumiseks. Kui kohtutäituri büroosse kohale tulla ei tihka, siis piisab täiesti kui saata e-kiri või teha telefonikõne.
Levinud praktika on, et täitmisteate saamisel ei tee võlgnik midagi. Võib-olla loodab ta, et tema menetlus unustatakse või läheb võlajama temast kuidagi ime läbi mööda. Arvatakse ka, et küllap võlad varsti ju aeguvad. Selle peale aga ei tasuks siiski lootma jääda, sest näiteks politseitrahv aegub alles neli aastat pärast selle tasumistähtaja möödumist ning kiirlaenude aegumist saab taotleda alles kümne aasta möödumisel. Kogu selle aja elab inimene aga piltlikult öeldes kohtutäituri valvsa silma all – me arestime kontod, jälgime töötamisi ning kui muud moodi võlgu kätte ei saa, siis läheb müüki ka võlgniku kinnisvara. Olen ise müünud võlgniku kodu politsei trahvivõla katteks ning inimlikult võttes on selline lugu väga kurb ning ka rumal.
Kui võlg on ülejõukäivalt suur
Kindlasti tuleb täituriga võtta ühendust siis, kui sissenõutav võlg on nii suur, et seda ei jõua ühe korraga ära maksta. Tasub ka teada, et võlale maksegraafikut ei koosta mitte kohtutäitur, vaid seda saab teha kohtumenetluse kaudu või sissenõudjaga kokkuleppel.
Kui nüüd täitmisteate saamisele üldse mitte reageerida, siis sellest järgmine samm on juba võlgniku pangakontode arestimine. Mingit täiendavat eelhoiatust sellele enam ei tule, sest protsess on ära kirjeldatud täitmisteates. Kindlasti pole just kuigi meeldiv avastada ühel hetkel, et kontod on kinni. Jah, kohtutäituril on kohustus jätta võlgnikule elatusmiinimumi jagu raha, kuid kohtutäitur ei näe, millisesse panka laekub inimese palk ning sellepärast tuleb kindlasti sel teemal täituriga suhelda.
Seega on täitmisteade sisuliselt kutse dialoogile ning sellega antakse võlgnikule teada, et kohtutäitur juba tegeleb tema võlgadega ning nüüd on aeg ka võlgnikul endal vastavaid samme hakata astuma.
Ettevaatust käendamisega
Kolmveerand kohtutäiturite töömahust moodustavad kõikvõimalik avalik-õiguslikud nõuded nagu trahvid, viivistasuotsused, kohtukuludega seotud tasud jne. Ülejäänud osa töömahust on suuresti seotud laenuvõlglastega. Küllaltki palju inimesi on sattunud võlaringi – ühe laenu kustutamiseks on võetud järgmine laen ja nii muudkui edasi. Sellisel viisil laenudest vabaks pole võimalik saada.
Ettevaatlik tuleks olla käendamisega. On juba mitmeid juhtumeid, kus toatäis või lausa kogu ühiselamu koridoritäis üliõpilasi on kõik üksteisele õppelaenu käendajad. Kui siis sellest ringist üks või mõni õppur välismaale kolib ning laenu “ripakile” jätab, on käendajatel mure suur – nemad peavad selle laenu ise kinni maksma. Käendus on täpselt samasugune kohustus nagu laen.
Ka oma kinnisvara ei maksaks kergekäeliselt laenu tagatiseks pantida. Mul on endal olnud juhus, kus vanapaar andis oma kodu tütre elukaaslase laenule pandiks. Õigepea kadus noorhärra koos laenurahaga seitsme tuule poole, vanainimesed pidid aga nägema kurja vaeva, et oma kodust mitte ilma jääda. See on klassikaline lugu sellest, kuidas ei tohi panna panti oma kodu.
MATI KADAK, kohtutäitur
