Matkapäev Kirnal ja Endlas tõi radadele vaprad huvilised

Alam-Pedja looduskaitsealale Kirna matkarajale jõudis laupäeval kokku 11 vaprat loodushuvilist. Registreerujaid oli rohkem, kuid viimasel hetkel oli kokku lausa  üheksa loobujat. Kahju. Ei tea, kas huvilisi peletas eemale kuum ilm või tohutu sääseuputus. Või et sääsetõrjevahendeid pole poes eriti saada.
Külastasime kõigepealt Kirna Õppekeskust, kus on olemas nii õppeklassi kui ka ekspositsiooni osa, lisaks on välja pandud laste tööd.

Esimene etapp Kirna keskusest valmis 2008. aasta mais. Jaanuarist 2009 hakkasime teist etappi täiendama ja valmis saab see käesolva aasta lõpuks. Teises etapis muudetakse lage ja põrandat, tehakse ruumi atraktiivsemaks.

Praegu on ruum jaotatud kaheks osaks – ekspositsioon ja õppeklass, kuhu tuleb ka ekraan ja arvuti, et saaks paremini filme näidata, õppeprogramme läbi viia. See osa on rada toetav tegevus, sest kõigepealt vaatame, mida Alam-Pedja endast kujutab, ja tutvume faktidega.

Ekspositsioon on jagatud neljaks. Üks teema on käänulised jõed, üleujutused, teine teema luhad. Alates 2000. aastast on Alam-Pedja luhtasid hooldatud. Ühing Kotkas kirjutab välisprojekte, et luhtasid niita, kuid hiljem pole heinaga midagi teha. Koostöös meie maaülikooli ja saksa teadlastega uuritakse, kas Alam-Pedja luhaheina tasub katlamajades põletama hakata. Tegelikult on see suur probleem, sest pallihunnikud kasvavad.

Kolmas teema on sood. Soid on Alam-Pedjal palju, kõige vanem soo osa on Põltsamaa raba. Neljas teema on põlised metsad.

Kogu ekspositsiooni kujunduse tegi Ain Tavita agentuur, toetas KIK. Topised ehk takistermid lindudest ja ka nahkhiir tiigilendlane on Hillar ja Ott Koppa tehtud. Loomadest on Kirna õppeklassis veel mäger ja metsnugis, ülejäänud on linnud.

Veel on väljas laste joonistused.

Kui huviline tuleb matkarajale ja tahab pärast ka Kirna keskuse õppeklassis ringi vaadata, siis Keskkonnaametil on kokkulepe, et Kaitseliidu valvur laseb alati inimesed edasi. Kuid alati tuleb väravas öelda, et soovitakse külastada ka ekspositsiooni. Koridoris on vastav raamat, kuhu saab kirja panna, kes ja millal käis.

Seitse kilomeetrit pikk Kirna matkarada oli kõigile üheteistkümnele jõukohane. Rada tutvustas kaunist luhamaastikku ja lammimetsi. Nägime kõikjal tänavukevadise üleujutuse jälgi ja kohati oli luhtadel veel vesigi. Kullerkupuväli kollendas, haavikutes laulsid linnud, nägime ka kitse. Muidugi oli palju sääski, kuid hea meeleolu ja suurepärane matkaseltskond ei lasknud neist pisikestest putukatest väljagi teha. Altmetsa vahitorni juures oli väike piknikupeatus, kus tegime tulepulgaga lõkkeplatsil tuld ja grillisime. Matkapäev kestis viis tundi. 

Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist PIRET VALGE oma matkast

Matkast Endla looduskaitsealale võttis osa 28 inimest. Suurem osa olid vanemad inimesed, aga oli ka nooremaid huvilisi ja lapsi.

Et bussisõit huvitavam oleks, tutvustasin sõidu ajal ürituse tausta ja näitasime ülevaatlikku filmi Endla looduskaitsealast. Ka said osalised hea soovituse püüda ruttamine unustada,  nautida käiku ja seda, mida ümbritsev loodus pakub.

Tooma külas Endla looduskeskuse juures ootas matkalisi Keskkonnaameti töötaja Kai Kimmel. Pisut tutvustavat juttu infostendi juures, seejärel jagunes suur rühm kaheks väiksemaks. Üks rühm suundus ühe juhendajaga ringile ühelt poolt, teine teiselt.

Nägime Tooma küla, sealseid EMHI ilma- ja soovaatlusväljakuid, rääkisime koha ajaloost. Tooma külas asub soohüdrometeoroloogia jaam, mis asutati 1950. aastal. Kahel vaatlusväljakul mõõdetakse õhu temperatuuri ja niiskust, sademete hulka, temperatuuri maa pinnal ja kaheksal eri sügavusel maa sees. Lumikatte paksust ja tihedust ning tuule kiirust mõõdetakse ainult mineraalmaal asuval vaatlusväljakul. Vaatlusi tehakse kaks korda päevas, rabaväljakul maist oktoobrini.

Uurisime Männikjärve ja selle juurde jäävaid metsakooslusi. Rappa viiva tee ääres asuva salukuusiku ilme muutub kevadel suisa päevadega – taimestiku kasv on väga kiire ja õitsemist alustavad üha uued liigid.

Männikjärv on suuruselt teine järv Endla looduskaitsealal. Rahvasuu räägib, et Kalevipoeg hakanud siia kaevu ehitama. Tegelikult oli Männikjärv pärast jääaega osa Suur-Endla järvest. Männikjärv on madalal ja kasvab tasapisi kinni, tema kaldale on tekkinud õõtsik. Õõtsikut me ka proovisime, veel saime nautida õõtsikul õitsva ubalehe kaunist pitsilist õit.

Saime tuttavaks paljude taimedega nii metsas kui rabas, samuti sai nuusutatud aasta puu  toominga omapärast lõhna. Paljud matkalistest polnud kunagi näinud õitsvat tamme ega metspipra õit. Katsusime sookase pehmeid lehti. Uudiseks oli, et Eestis kasvavad ka vaid poolemeetrise kase liigid, vaatasime vaevakaske. Palju huvi pakkus pisike putuktoiduline taim huulhein.

Männikjärve rabas liikusime laudteel. Esimene laudtee ehitati Männikjärve rappa 1955. aastal. Keset raba asuvast seitsme meetri kõrgusest tornist viskasime pilgu peale laugastikule ja älvestikule. Ka rabavee maitse sai ära proovitud.

Matk viis meid läbi raba kuni Mustjõeni, siis asusime tagasiteele.

Tagasi keskuse juurde jõudes oli kõigil vaba aeg söömiseks, ujumiseks, ekspositsiooni külastamiseks ja tekkinud küsimustele vastuste saamiseks. Üks sagedasemaid küsimusi oli, millal toimub järgmine matk. 

i

Keskkonnaameti matkapäev

i

*22. mail korraldas Keskkonnaamet kõigis Eesti maakondades kaitsealadele ligi 20 matka.

*Matkad viisid sellistesse kaunitesse kohtadesse nagu Paunküla, Uljaste, Saarjõe ja Kastna maastikukaitseala, Kõpu, Tahkuna, Silma, Viidumäe ja Järvselja  looduskaitseala, Räpina poldri ja Selja-Põdra hoiuala ning Soomaa, Karula ja Lahemaa rahvuspark.

i

*2009. aasta seisuga on Eestis üle 3500  kaitstava loodusobjekti (kaitse- ja hoiualad, püsielupaigad ja üksikobjektid)

*Eesti maismaast on kaitsealadega kaetud ligi viiendik ehk 18 protsenti

*Kaitsealadel elab ligi 30 000 inimest

*Eesti väikseim kaitseala on park, mis asub Tallinnas Pikal tänaval pubi Hell Hunt vastas ja kannab nime Roheline turg (0,05 hektarit)

*Suurim kaitseala on Alam-Pedja looduskaitseala (üle 34 000 hektari)

i

*Käesolev aasta augustis täitub 100 aastat esimese kaitseala — Vaika linnukaitseala — moodustamisest.
i

*22. mail tähistati ka rahvusvahelist bioloogilise mitmekesisuse päeva

i

Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist RIIN VARE oma matkapäevast

blog comments powered by Disqus