Martin Algusel on tähendusrikas perekonnanimi. Ja temast tõepoolest algab miski: eesti kutseliste näitlejate rida, kes välja kasvanud Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatrist Liblikapüüdja. Praegu tuntakse Martinit rohkem näitekirjaniku ja tõlkijana. Hiljuti võitis ta järjekordse näidendivõistluse, mis sedakorda oli rahvusvaheline.
Näidendivõistlus “New Baltic Drama 2011“, mille teemaks oli “Mereäärsed lood“, kuulutati välja eelmise aasta oktoobris samaaegselt Eestis, Soomes, Venemaal ja Rootsis. Iga riigi rahvuslikku vooru laekunud töödest valiti välja viis paremat, mis tõlgiti inglise keelde ning anti hinnata rahvusvahelisele zhüriile. Rahvusvahelise konkursi Eesti võitjaks tunnistati Martin Algus.
Martini näidend “Kontakt“ räägib kuue peategelase elust erinevates mereäärsetes linnades — Tallinnas, Stockholmis, Kopenhaagenis ja mujal. Tegelased on paaridesse jagunenud, moodustades nii kolm erinevat tegevusliini, mis stseenide kaupa vahelduvad ja mis põimuvad lõpuks kokku üheks — kontakti otsimise looks. “Kontakt“ jõuab Tallinna Linnateatri lavale tuleval aastal, mil
Täpsustuseks tuleb siinkohal öelda, et võistlusel “New Baltic Drama“ ei konkureerinud valmis näidendid, vaid näidendite ideekavandid ja näidisstseenid. Nii et ideekavandist valmis näidendi vormimine seisab Martinil veel ees.
Mis ajaks näidend valmis peab olema?
30. septembriks. Seega on kirjutamiseks aega terve suvi.
On seda vähe või palju?
Kindla tähtajaga töödega on enamasti nii, et aega kulub nende peale just niipalju, kui seda on antud. Kui on antud kaks aastat, siis kulubki kaks aastat, kui on antud üks kuu, siis kulubki üks kuu. Täpselt sama kogemus on mul ka näiteks tõlketöödega: etteantud tähtaeg määrab töörütmi.
Kui „Kontakt“ valmis saab, siis mitmes näidend see Sinu sulest juba on?
Viies. Eelmised olid “Janu”, “Ise oled”, “Postmodernsed leibkonnad” ja “Päris pea ehk Kreutzwaldi sõber”. “Janu” mängitakse Pärnu Endla teatris. “Päris pead” mängiti möödunud suvel Pärispeal. Järgmisel hooajal peaks Ugalas lavale tulema “Postmodernsed leibkonnad”. Ka mu esimene kuuldemäng “Laviin” on juba linti võetud ning läheb varsti eetrisse. Nii et nüüd jääb mul üle veel pöialt hoida näidendile “Ise oled”, et ka see kuidagi tee lavalaudadele leiaks. Eks ma ta natuke vastutustundetult kirjutasin ka — tervelt kahekümneliikmelisele näiteseltskonnale. Nii võiks see sobida ehk kooliteatrile või lavakooli kursusele.
Oled kirjutanud ka stsenaariumi filmile “Soovide puu” ja Kanal 2 menukale seriaalile “Ühikarotid”. Kuidas viimase töö peale sattusid?
Produtsent Tuuli Roosmaa pakkus ja mul on hea meel, et ma selle väljakutse vastu võtsin, ehkki seriaalile stsenaariumi kirjutamine on üsna karm kogemus: tekst peab iga nädal kindlaks ajaks valmis olema, sest terve võttemeeskond ootab. Nii mulle kui ka kogu produktsioonimeeskonnale oli meeldivaks üllatuseks, et publik seriaali nii hästi vastu võttis, kusjuures vanusest olenemata: “Ühikarottide“ vaatajate hulgas on nii vanaemasid kui ka lapselapsi, peategelaste eakaaslastest rääkimata.”
Kust oled võtnud “Ühikarottide” ainese?
Osalt enda ja sõprade-tuttavate ühiselamukogemustest. Ka produtsent ja rezissöör soovitavad üht-teist. Kui tegelased paika said, siis hakkasid juba nemad ise sündmusi ja dialooge inspireerima. Selle seriaali casting on tõesti hästi õnnestunud: osadesse on leitud andekad noored inimesed, kelle hulgas nii natuke tuntumaid nägusid kui ka suisa avastamata talente ja kes oma rollidega suurepäraselt hakkama saavad.
“Ühikarottide” esimene hooaeg sai selle nädalaga otsa. Kas sügisel läheb sari edasi?
Tõenäoliselt, aga kindlalt ei julge ma seda praegu veel väita. Iseküsimus on ka see, kuidas mul endal aega on — nagu mainisin, on see väga intensiivne töö.
Konkursi “New Baltic Drama“ võitmine polnud Sinu esimene edu näidendivõistlustel. Eesti Teatri Agentuuri korraldatud konkursi oled Sa võitnud lausa kahel järjestikusel korral ning saanud ühel korral ka teise koha. Oskad Sa ise sõnastada oma edu “valemi“?
Ei oska. Aga ilmselt oli soov midagi kirjutada nii suureks paisunud, et see kajastus kuidagi neis tekstides. Otsisin pidevalt tõlkijana head lääne materjali Eesti teatritesse ja aeg-ajalt oli raske midagi sellist leida, mis meie inimest kõnetaks. Samas teadsin, mis see olema peaks, ja olen kirjutamisega vaikselt tegelenud juba lapsepõlvest peale. Siis hakkaski tekkima see vastupandamatu soov ise midagi kirjutada. Ilmselt aitavad mind siis nii näitleja- kui ka tõlkijakogemus ning tung ennast väljendada.
Aprillis tuli Rakvere Teatris Sinu tõlgituna välja Harold Pinteri näidend “Eikellegimaa”. Kui palju üldse näidendeid tõlkinud oled?
Kolmekümne ringis ja ma teen seda tööd hea meelega, see on põnev ja tõelist naudingut pakkuv „tekstikirurgia“.
Mis Pinteri “Eikellegimaasse” puutub, siis see oli paras pähkel. Kirjutatud on see üsna keerulises inglise keeles, mida enam tänapäeval eriti ei kasutatagi. Lisaks sellele hüppavad tegelased oma keerulistes dialoogides suvaliselt teemalt teemale ja tõlkija ei saa kindlat pinda jalge all tunda, enne kui kood lõplikult murtud on. Et ükski nüanss ega kogu mängu ilu kaotsi ei läheks, tuli ikka päris kõvasti pingutada. Aga mida raskem on katsumus, seda suurem on ka rõõm tehtust.
Rakvere teatril on praegu fantastiline trupp. Nad on praegu Eestis ainus teater, kus Pinter mängukavas on: lisaks “Eikellegimaale“ mängivad nad juba 2001. aastast ka Mati Undi lavastatud Pinteri “Majahoidjat”. Pean seda ühele teatrile tõeliseks kvaliteedimärgiks.
Kas nii hea inglise keele, mis lubab Pinterit ja teisi selles keeles kirjutavaid häid autoreid tõlkida, said kaasa Jõgeva Gümnaasiumist?
Jah. Kusjuures alguses kavatsesin ma võõrkeeleks hoopis saksa keele valida, sest kõik mu sõbrad läksid saksa keele klassi. Aga et mu vanemad on nn rokilapsed, kelle noorus möödus ingliskeelse muusika mõjuväljas ja kes ise hästi inglise keelt oskavad, siis ei mahtunud neile mõte, et mina saksa keelt õppima hakkan, üldse pähe ning nad veensid mu ümber. Õppimata ei maksnud mul selles aines aga jätta, sest inglise keele õpetaja Galina Mets laulis mu emaga ühes kooris ja ta oleks kõik mu “patud“ emale ette kanda võinud. Ja ilmselt on keelehuvi ja filoloogiakalduvus meil perekonnas n-ö veres. Mu õde Marika on ju suisa diplomeeritud filoloog: ta õppis ülikoolis skandinavistikat.
Sa ise omandasid Viljandi Kultuurikolledzhis ehk praeguses Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias näitlejakutse, aga teenid igapäevaleiba hoopis reklaami alal. Kas lavale tagasi ei igatse?
Laval tuntud adrenaliin ei unune iialgi ja lavaga lõpparvet pole ma teinud. Üritan näidelda nii palju kui võimalik. “Ühikarottide“ projekt meeldibki mulle ka selle poolest, et saan seal ise ühes rollis kaasa lüüa, samuti mängisin „Soovide puus“ ja olen ka kõik telepakkumised vastu võtnud. Pean ennast alati eelkõige näitlejaks — kõik muud vaimsed tegevused on selle näitlejaolemuse erinevad väljendusvormid. Ka tõlkimine ja kirjutamine.
Sinu näitlejateele sattumises on suur roll Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatril Liblikapüüdja.
Jah. Tänu Liblikapüüdjale ja selle juhendajale Lianne Saage-Vahurile sain ma endale elukutse ja elukutse on määranud ära edasise elukäigu. Kui Lianne mul Viljandi Kultuurikolledzhis alles avatud näitlejaerialale õppima minna soovitas, siis ma algul kõhklesin. Kui ma aga, kitarr seljas, bussiga Viljandisse jõudsin, sain üsna kiiresti aru, et just see ongi koht, kus ma õppida tahan. Nii et Liblikapüüdjaga liitumise päev on justkui mu teine sünnipäev. Möödunud reedene käik Jõgevale Liblikapüüdja 20. sünnipäeva peole tekitas aga suisa harda tunde ning pakkus südamlikke ja liigutavaid hetki. Väga armas oli üle hulga aja näha Liannet, Maret Oja ja teisi õpetajaid ning neid noori, kes praegu Liblikapüüdjas tegutsevad.
Tegelikult olen üldse viimasel ajal üha enam kodukanti ja siin tehtavat hindama hakanud, olen muutunud tõeliseks Jõgeva ja Jõgevamaa patrioodiks. Sõbrad peavad mind juba aeg-ajalt “maha jahutama“, kui neile siinset kanti tutvustades liiga hoogu lähen.
Teadsid Sa, et konkursi “New Baltic Drama“ Eesti voorus viie parema hulka tulnud näitemängudest oli veel üks Jõgeva Gümnaasiumi vilistlaste kirjutatud: Mariann Tihase ja Christian Auna töö kandis pealkirja “Kastis!“?
Ei, seda ma küll ei teadnud, et Marianne ja Christianiga ühe kooli vilistlased oleme. Aga mul on selle üle väga hea meel.
Martin Algus
• Sündinud
• Tõlkinud rohkem kui 30 näitemängu.
• Jagas Eesti Teatri Agentuuri
• On Liina Paakspuu filmi “Soovide puu“ ja Kanal 2 seriaali “Ühikarotid“ stsenaariumi autor.
i
RIINA MÄGI
