(Järg 3. juunil ilmunud osale)
Teised filmigrupi liikmed ootasid koselaskujaid kaldal. Kui lavastaja Vaala teada sai, et kõigil kolmel kosel ülesvõtted õnnestusid, ei jõudnud ta operaator Lutsu ära kiita.
Pärast väikest puhkust võeti ette teine laskumine. Taas sõitis noorem juht oma parvega ees ning Maahärra, Luts ja Tammilehto teise parvega järel. Teine laskumine oleks võinud kurvalt lõppeda, sest esimene parv jooksis esimese kose juures veealuse kivi otsa ja purunes osaliselt. Teine parv oli sellele otsa sõitmas, ent Maahärra suutis ka seekord viimasel hetkel osava pöörde teha ja õnnetuse ära hoida.
“Loomulikult ei olnud niisugune stseen meil käsikirjas ette nähtud, aga ma filmisin automaatselt ka selle. (…) Kui siis kaldale jõudsime ja lavastaja Vaala kuulis, et ka õnnelikult lõppenud õnnetuse filmisin, ei olnud ta rõõmul piiri, sest olime saanud endi filmile lisaks ühe tõesti haruldase ja efektse stseeni,” meenutab Luts.
Rohkem koselaskumisi ette ei võetud, sest sellekohast matejali oli kogunenud rohkemgi, kui tarvis. Stseeni, kus tütarlaps mitme parvepoisiga kosest laskub, et oma peigmeest kaljult päästa, filmis Luts kaldalt. Nagu eelpool öeldud, ei riskeerinud näitleja Ansa Ikonen ise parvesõitu kaasa teha ja teda asendas selles stseenis Helsingi ooperilaulja Väinö Sola tütar, kelle suvilas osa filmirahvast elas. Ansa suures plaanis nägu filmiti aga hoopis kalda lähedal kõikuval parvel, kus talle “tõetruuduse huvides” vett ja vahtu näkku visati.
Theodor Lutsul tuli Mankala koskede juurest vahepeal Tallinna tõtata, sest Eesti Kultuurfilmil oli päevakorral heliaparatuuri ost. Kaalumisel oli, kas osta sakslaste Tobis-Klangfilmi või rootslaste Aga-Balticu seadmed, ning nad soovisid selles osas Lutsult nõu küsida.
Hea eelreklaam
Luts oli Soomes töötanud Aga-Balticu seadmetega, Tobis-Klangfilmi kohta teadis ta vaid seda, et nende aparaadid on Rootsis toodetutest tunduvalt kallimad. Seetõttu soovitas ta teha proovivõtted nii ühe kui teise aparatuuriga ning seejärel võrrelda, kumb hääl rohkem meeldib. Sellega oldigi nõus. Stockholmis tegi Aga-Balticu seadmetega proovivõtted ära Luts ise – Estonia näitlejate Milvi Laidi ja Eduard Türgi abiga. Tobis-Klangfilmi proovivõtted tehti Berliinis.
“Lõpuks ostetigi Tobis-Klangfilmi hääleaparatuur, millega Eesti Kultuurfilmis hakkas tööle meie Beriliini saadiku Menningu poeg,” märgib Theodor.
Kui “Koselaskja mõrsja” välisvõtted tehtud said, monteeriti neist kokku nn treiler ja pandi kinodesse jooksma. See oli filmile hea eelreklaam.
“Kinos olles nägin ise, kuidas need kosesõidud publikule mõjusid. Kuulsin sageli ütelusi, nagu: “Kuidas seda üldse on võimalik olnud filmida!”,” meenutab Theodor.
Nagu arvata võis, oli filmil suur edu. Pärast filmi esilinastust anti talle üle ümbrik, milles päris kena summa ‒ tänutäheks kordaläinud “lõbusõitude” eest. Mõni nädal pärast “Koselaskja mõrsja” valmimist siirdus Luts aga koos oma abilisega teise firma, Suomen Filmiteollisuuse (Soome Filmitööstus, lühendatult SF) teenistusse – nii, nagu ta oli seda lubanud selle firma asutajale, kadunud Erkki Karule. SF-i direktor Toivo Särkkä kavatses Soomes tõsise filmitööstuse käima panna. Selles tulenevalt sai Theodor Luts kohe ülesande välismaale sõita, et vajalikku aparatuuri osta.
“Soome hea nime tõttu välismaadel sain väga soodsad maksutingimused ja vabrikud, millede esindaja olin, saatsid oma tooted SF-ile n.ö. proovi peale. Maksta tuli siis, kui nendega rahule jäädi,” kirjutab Luts.
Kraadidega kohv
Tema esimeseks SF-is tehtud filmiks oli “Kuin uni ja varjo” (“Kui uni ja vari”), mille välisvõtted tuli teha Kesk-Soomes Lapua maakonnas. Sealt sai alguse nn Lapua-liikumine – Soome kommunismivastane rahvaliikumine (1929-1932). Ent see oli ka muus mõttes eriline kant. Seal olid suured ja rikkad talud ning uhke ja iseteadev rahvas, kes oli samas väga usklik. Nad polnud tavalised luterlased, vaid pietistid (soome keeles körttiläiset), kelle vaadetega alkoholi pruukimine üldse kokku ei sobinud. Tulenevalt sellest oli Lapua maakonnas kangema kraami müük keelatud.
“Ehkki keegi meist joodik ei olnud, olime siiski harjunud pärast pingutavat tööd mõne “klähvi” viskama. Varsti aga olid kaasavõetud tagavarad otsas ja meil tuli oma mees kaugete kilomeetrite taha saata “märjukest” tooma, mida siis salaja kohvitassidest joodi,” meenutab Luts. Taas tuleb öelda: pole midagi uut siin päikese all! Paljud mäletavad veel Gorbatšovi karskuskampaania aega, mil meilgi tassidest “kraadidega kohvi” joodi.
Mõistagi tuli filmirahval koos kohalikega igal pühapäeval kirikus käia. Ka keelt tuli talitseda. Kord, kui ilmnes, et näitlejatele selga antud riided olid uuemad, kui nende kehastatavatel tegelastel loogiliselt võinuks olla, heitis üks peaosalistest, Eino Kaipanen, maha, püherdas tolmus ning lausus püsti tõustes: “No perkele, nüüd nad küll enam uued välja ei näe.” Mööduv taluperenaine juhtus seda kuulma ja tegi näitlejale peapesu, sest “körttiläinen” ei vanduvat kunagi.
“Siit peale olime sunnitud endi väljendusi kõvasti kontrollima ja nii mõnigi “perkele” sai viimasel hetkel “alla neelatud”,” meenutab Luts.
Üheks oma Soome-perioodi suuremaks õnnestumiseks pidas ta Mika Waltari stsenaariumi järgi tehtud filmi “Helmikuun manifesti” (“Veebruarimanifest”), mis käsitles Vene tsaarivalitsuse venestuspoliitikat Soomes. 1899. aastal andis Nikolai II välja Veebruarimanifesti, millega piirati Soome Maapäeva võimu. See tekitas rahvas rahulolematust ja tsaarile saadeti 520 000 allkirjaga protesti-märgukiri. Tsaar ei võtnud aga Soome saadikuid, kes märgukirja kohale tõid, vastugi.
Filmi üheks kõrgpunktiks on Theodor Lutsu meelest kirikustseen, milles õpetaja täidab oma kohust ja loeb rahvale kantslist ette manifesti teksti.
“Selle stseeni mõju oli seda suurem, et see filmiti liikuva kaameraga, ilma peatuseta ühes stseenis, mis kestis 10 minutit. Kaamera algas õpetajast kantslis, kes ei jõudnud manifesti lugemisega kuigi kaugele, kui rahval oli selge, mida tsaar nõuab. Rahvas tõusis spontaanselt ja hakkas laulma “Meil abi tuleb Jumalast…”. Kaamera laskus rahvale, liikudes mööda kirikuliste ridadest, peatus käärkambri uksel, kus seisis abiõpetaja oma noore naisega, liikus sealt altarile ja tõusis Kristuse kujule. Tagasiliikumisel haaras kaamera veelkord altari ja tõusis siis õpetajale kantslis. Samas lõpetas rahvas laulu, õpetaja tõstis käed, milles hoidis manifesti, ja rebis selle katki. Kui seda stseeni laboratooriumis läbi vaatasime, oli selle mõju niivõrd tugev, et meil kõigil oli vesi silmas,” meenutab Theodor.
Mika Waltari oli stsenaariumi sisse kirjutanud ka üldstreigiga seotud suured rahvakogunemised. Näiteks Helsingi Senati väljakule kogunes kuus-seitse tuhat inimest, keda hobustel ratsutavad kasakad, paljastatud mõõgad käes, laiali ajama tulid. Inimestele tormati järele isegi Toomkiriku kõrgele trepile.
Teades, et niisuguste massistseenide lavastamine käib SF-ile majanduslikult üle jõu, oli Waltari välja pakkunud variandi, et rahvakogunemise laialiajamisest saab vaataja teada seda aknast jälgivate inimeste dialoogi vahendusel. Ka režissöör Toivo Särkkä oli arvamusel, et suuri massistseene võib endale lubada vaid Hollywood. Luts vaidles neile vastu, sest tema meelest oleks kavandatud moel välja kukkunud mitte film, vaid filmitud teater.
Luts uskus, et probleemi aitab lahendada soomlaste suur isamaalisus. Ta tegi ettepaneku kutsuda vajalik rahvamass kokku ajalehekuulutuste abil. Et ratsaväe kadetid olid andnud juba nõusoleku kasakaid kehastada, otsustati riskida. Kõigisse ajalehtedesse pandi kuulutused palvega, et rahvas tuleks pühapäeval Senati väljakule (Theodor nimetab seda Peakiriku platsiks) – juhul, kui ilm on ilus. Paraku osutus pühapäev vihmaseks. Sama kordus järgmisel nädalal. Theodor Luts ei jätnud aga jonni ning palus Toivo Särkkät panna kuulutused lehtedesse ka kolmandal nädalal. Seekord oli ilm päikesepaisteline.
“Kui määratud kellaajal Peakiriku platsile jõudsime, ei uskunud meie endi silmi ‒ plats oli tulvil rahvast: 8-9 tuhat inimest. “Kasakatel” oli juba kõik teada, kuidas nad pidid toimima, ja kui rahvale olid vastavad käsud antud, võisime filmimisega alata. Kui läbi kaamera luubi neid stseene jälgisin, hüppas mu süda rõõmust, nii valdav oli pilt.
Filmimine läks imehästi ja kui kõik valmis oli, säras mag. T. Särkkä nägu kui heledaim päike. Ka mina tundsin end kui väejuht, kes oli lahingu võitnud,” meenutab Theodor ja lisab, et “Veebruarimanifesti” edu oli kolossaalne.
Järgmisena võttis SF töösse Hella Wuolijoki teose “Justiina” ekraniseeringu. Firma hea majanduslik seis lubas aga alustada sellega paralleelselt veel ühe filmi, “Jumalan tuomio” ehk “Jumala kohtumõistmise”, võtteid. Lisaks sellele filmiti üht romantilist episoodi kuulsa luuletaja J. L. Runebergi elust (see kandis pealkirja “Runon kuningas ja muuttolintu” ehk “Luulekuningas ja rändlind”), millele Theodor tegi osa välisülesvõtetest.
(Järgneb)
