(Järg 27. mail ilmunud osale)
“Kui me siis lõppeks ka veel puhta pesuga tagasi jõudsime, olime päästnud endi “näod” ja võitnud ümbruskonna elanike lugupidamise,” meenutab Theodor.
Ehkki hulk kalju ja kosega seotud stseene oli veel filmimata, otsustati esimese “noosiga” Helsingisse tagasi pöörduda, et materjal ilmutada ja läbi vaadata. Teel ütles lavastaja Vaala, et ta poleks kunagi uskunud, et kosevõtted nii ohtlikud on. Luts lisas, et nende peale kulub ka palju aega. Vaala rehkendas välja, et vaja oleks veel 12-14 laskumist, aga igaüks neist nõuab terve päeva. Samas koguneb kõigilt laskumistelt suhteliselt sarnane materjal: eri vaatenurki, mis võimaldaksid monteerimisel huvitava pildirea kokku panna, on vähevõitu.
“Siis “valgenes” Vaala nägu,” meenutab Theodor. “Ta küsis, kas ma tunnen Kymi jõge ja Mangala (tegelikult Mankala – R.M.) koskesid. (…) Mina ei tundnud ei üht ega teist ja seepeale seletas Vaala, et Mangalas olevat kolm koske järjest ja nende vahel ainult 300-400-meetrine kärestik.” Vaala lisas, et kolme koske filmides saaks kätte eri rakursid ning ühe laskumise asemel saaks päevas teha kaks laskumist, sest parvega läbitav lõik on lühem.
Kui Tornio materjal läbi vaadatud, tuli siiski kõigepealt ära teha muud, kosega mitteseotud välisvõtted. Et filmi sündmustik leidis aset Põhja-Soomes, tuli ka välisvõtted teha Põhja-Soome maastikul, kus kasutada ka sellele piirkonnale omase stiiliga ehitised. Selleks sõideti Ounasjoe äärde, mis jookseb peaaegu paralleelselt Tornio jõega, ent mille vool ei ole nii metsik. Võtted toimusid kaunis jõeäärses talukohas. Samas oli filmigrupil võimalus ka ööbida ja süüa keeta.
“Olime seal aasta kõige ilusamal ajal – jaanipäeva paiku, mil ööd on kõige lühemad, ehk õigemini öelda, neid ei olegi, sest sel ajal ei lähe päike üldse looja, vaid jääb ka ööseks tulise kettana mõned meetrid ülespoole horisonti,” märgib Luts ja lisab, et see eriline loodusnähtus meelitab polaaraladele palju turiste. Paraku tuleb hotellides, kus nad ööbivad, aknad pimendada, sest muidu ei saaks valgete öödega mitteharjunud inimesed öösel silmagi kinni.
Päeval on Põhja-Soomes eriliseks nuhtluseks hiigelsuured parmud ja õhtuti sääsed.
Nende vastu oli tollal ainukeseks kaitsevahendiks pigiõli. Ka filmigrupi liikmetel oli see igal pool kaasas, et sellega häda korral nägu ja käsi määrida.
Leidsid teineteist
“Ainsamad, keda nähtavasti need elukad ei häirinud, olid meie näitlejad Ansa Ikonen ja Jalmari Rinne, keda ühel õhtul metsateel kohtasin käsikäes kõndimas. Nad ei salanudki, et nad on üksteist leidnud, palusid vaid, et ma seda kellelegi ei räägiks, sest Rinne oli esialgu veel abielus,” jutustab Theodor. “Armastus oli nende mõlemite elu niivõrd väärtuslikuks muutnud, et nad olid üksteisele lubaduse andnud, et kumbki neist nendest hädaohtlikkudest koskedest ei lasku, millede filmimine meil Kymijõel veel ees seisis. Meil oli jälle üks probleem juures.”
Kui Ounasjoel üles võetud materjal Helsingisse viidud ja üle vaadatud oli, sõidetigi Kymi jõele täiendavaid kosevõtteid tegema. Seal on lähestikku kolm koske: Tolppakoski, Vähäkäyrä ja Isokäyrä. Kahe viimase nimed tähendavad suurt ja väikest pöörist. Lutsul on nende koskede nimed küll pisut teisiti kirjutatud: Pieni Käyra ja Iso Käyrä.
“Nad olid kõik imeilusad omas taltsutamata jõus,” meenutab Luts, “aga kõige võimsam oli neist viimane kosk, mille voolusid kattis ligi poole meetri paksune vahukord. Tahtmatult mõtlesin, kas õnnetuse korral inimene üldse jõuab selle vahukorra all, kus hingamine on võimata, nii kaua vastu panna, kuni veevool ta sealt välja toob? Ja vaadates neid keerlevaid-pöörlevaid vetevoolusid, teadsin kui “vana” kosesõitja, et ka siin laskumine naljaasi ei ole. Vaalale aga ütlesin, et kosed on tõesti uhked ja ma olen kindel, et siit suurepäraseid ülesvõtteid saame.”
Esimene laskumine otsustati teha kahe parvega, mille vahemaa 20-25 meetrit. Parve, millel Luts oma kaameraga viibis, juhtis kunagine vilunud kosesõitja, kes nüüd, soliidsemas eas, omas kaht suurt talu. Et ta terve ümbruskonna eluolus tegelikult juhtivat rolli mängis, hakkas filmirahvas teda isekeskis Maahärraks kutsuma. Teiseks parvejuhiks tuli tema noorem, aga koselaskumises niisama osav sõber. Tema pidi asendama koselaskumise stseenides ka üht näitlejat.
Suomi-Filmi nõudis, et kosesõitude ajal peavad kõik, ka parvejuhid, korkveste kandma. Esimese parvega pidi laskuma noorem juht oma abilistega ning teisega Maahärra, Luts ja Tammilehto.
“Kui siis kõik valmis oli, kontrollisin veel kaamerat ja läbi aparaadi luubi parvejuhtide liigutusi, ja siis nägin, et korgivestid, ehkki särkide all, selgelt näha olid. Kui seda lavastaja Vaalale ütlesin, kehitas ta vaid õlgu, sest ta ei teadnud mis teha.
Meie jutuajamist aga oli kuulnud “Maahärra” ja tähendas külmalt: “No perkele, kui see teie tööd segab, siis võtame ta lihtsalt ära – olen siiamaani kõik oma kosesõidud ilma selle “värgita” teinud.” Avas vestipandlad, heitis selle kaldale, ja tema eeskujul tegid seda ka teised. Loomulikult ei jäänud ka minul ja mu abilisel muud üle, kui sama teha,” kirjutab Luts.
Seepeale andis Maahärra käsu parved köitest lahti lasta ja sõit algas. Algul läks kõik hästi ja ka parvede kaugus üksteisest püsis ettenähtud 20-25 meetri juures, ent siis vähenes – arvatavasti mingi ootamatu veevoolu tõttu – eessõitva parve kiirus tunduvalt ja tekkis reaalne oht, et teine parv sellele koses otsa kihutab.
“Just enne koske olime esimese parvele niivõrd lähedale jõudnud, et õnnetus oli möödapääsemata. Kuid siis tõstis “Maahärra” raske juhtimismõla ja tõukas viimasel hetkel sellega esimese parve koske, kus seda kohe veevool haaras. Meie endi parve edasiliikumine sai aga õnneks selle tõuke läbi vähe takistatud ja tänu “Maahärra” kiirele otsustusvõimele olime esialgu päästetud,” kirjeldab Luts.
Vaht kurguni
Teisest kosest laskumisel ohtlikku situatsiooni ei tekkinud, küll aga võis Luts jälgida, millist osavust nõudis juhtidelt parvede möllavates vetes õigel teel hoidmine. Siis jõuti aga kolmanda, kõige ohtlikuma kose – Isokäyräni.
“Vesi käis üle pea ja vaht tõusis kurguni,” kirjeldab Theodor. “Parv hüples ja kargas, jonnakad veevoolud lükkasid seda siia ja sinna ja vahete-vahel oli tunne, nagu ei oleks üldse enam parve jalgade all ja ma pidin kramplikult omad meeled koos hoidma, et mitte filmimist unustada. Ainult mõned minutid kestis see viimane seiklus – siis olime kosest väljas. Jätsin kaamera seisma ja küsisin oma abiliselt Tammilehtolt, kes end ikka veel ühe käega kinnitusköiest kinni hoidis ja teisega nägu pühkis: “Eks olnud lõbus sõit?” “Ei või laita,” oli sünge vastus. Seepeale juhtis “Maahärra” parve pervesse, koputas mulle õlale ja tähendas: “Küll te mõlemad parvepoisteks kõlbaksite.””
(Järgneb)
RIINA MÄGI
