Järg 15.mail ilmunud osale
Täna oli armee aastapäev, Zahharovil oli katelokis minu jaoks tükike sealiha loomaliha asemel.
5. märts 1954. Täna jäi Zahharov ootamatult haigeks. Pöörles põrandal hirmsates kõhuvaludes. Käisin abi otsimas, aga läks mitu tundi, enne kui auto saadeti ja haiglasse viidi. Oli kohe opereeritud, pimesool oli juba lõhkenud. Minul tuli ka palavik ja nii lõpetati valve ära. Sain ka kasarmusse. Ega meie elu siin valves tervisele kasulik olnud, aga kõigega harjub, ei saanud ise enam arugi.
Pühapäev, 14. märts. Käisime hommikul rivikorras hääletamas. Keda me valisime, ega seda vist keegi teadnud. Lenkomnatas olid pildid ja plakatid küll üleval, aga keda need huvitasid.
Lumi sulab stepis, jaama ümbruses on juba maa paljas, sest seal oli paks nõekord lume peal. Terve nädala ei ole midagi kasulikku teinud. Loivan niisama objektil ringi ja vaatan, et ohvele jalgu ei jää.
Surm silme ees
15. märts. Täna võeti meid, kaks rühma mehi, ja viidi tagasi Kaasanisse, ülesandeks viimase veehoidla saalungid maha võtta. Kaks päeva maadlesime, kuni kõik maha sai.
Saalungilauad olid juba hunnikus, kui seersant hakkas ajutist valgustusjuhet, kus 220 volti sees, palja käega üles tõstma, sest juhe jäi jalgu, ja hakkas appi karjuma. Olin kõige lähemal ja mul olid töökindad käes, kuigi need ei olnud päris kuivad. Rebisin kõigest väest juhet ja lohistasin seersanti mööda põrandat edasi. Sõrmi ei saanud ta enne lahti, kui juhtme katkise isolatsiooniga koht pihust välja pääses. Tõstsime mehe luugi alla püsti ja olime kõik tema ümber, kui veehoidla järsku valgeks läks. Seejärel kostis prantsatus ja pori lendas. Suur lahmakas reservuaari lage oli koos armatuuriga sisse kukkunud. Meie elu oli päästnud õnnetus elektriga. Kui seda poleks juhtunud, oleksime lae kukkumise ajal olnud seal all, oma jopede juures, sest oli lõunalemineku aeg. Seersant toibus ja ronis ise mööda püstloodis redelit reservuaarist välja. Ei läinud isegi arstipunkti, tundis ennast hästi.
Meie muidugi jäimegi oma vatiriietest ilma, sest need jäid betoonirämpsu alla. Nagu aru sain, ei tulnud sellest loost ka ülemustele pahandusi. Uut lage tegema toodi teine rood, meid saadeti tagasi Kinelisse. Uus lagi olevat jäänud pidama, sest ei olnud enam 25-kraadist külma.
28. märts 1954. Olen ikka ehitusel. Praegu on käsil kaheksa korteriga elumaja meie territooriumil järve ääres. Seinad on talvel üles laotud, meie teeme sisetöid. Raiume seintesse auke, kust torud läbi lähevad. Eile kaevasin Zahharoviga vundamendi alla kanalisatsioonitorude auku. Pagana rumal töö, sest auk oleks tulnud enne vundamendi valamist sisse jätta, nüüd raiu betooni.
29. märts. Täna avastati, et ohvitseridele ehitatav maja on varisemas. 20-30-kraadise külmaga laotud seinad on hakanud lahti sulama. Lubjamört telliste vahel kuivas ära, tsementi hulgas ei olnud ja nüüd on segu muutunud liivasarnaseks kuivaks pulbriks. Täna leiti, et ülevalt on lõunapoolne majakülg end otsaseinast eemale rebinud. Kui see langeb, variseb kogu ehitis kokku, mattes kõik elutu ja elusa enda alla. Hoone sein lammutati maha.
4. aprill. Tänasest pandi mind normeerijaks, anti raamatud kätte ja kästi asi endale selgeks teha. Ega seal mingit imet pole, normid on raamatus ees, nii ajanorm kui ühikud ja rublad. Tehniline vahend on arvelaud. Loomulikult on mul nüüd kergem — sõdur magab, teenistus jookseb! Laguneva maja uurimiseks moodustati komisjon — ehk on tegemist kahjurlusega ja saab kedagi Siberisse saata.
Ühel päeval tuleb roodukomandör kapten Sudarikov vihaselt objektilt: pooliku elamuga sama saatus on tabanud ka transformaatoriputkat — au nõukogude ehituskunstile!
Ühel õhtul jutustab Zahharov mulle, kuidas 1943. aastal, kui rindel Stalingradi kott likvideeriti, 10 000 Saksa sõdurit vangi võeti ja jalgsi läbi talvise stepi Siberisse viidi. Külma oli keskmiselt 30 kraadi, vangidel olid õhukesed riided, praktiliselt räbalad. Laagrisse jõudis neid 7000, tee peal oli surnute rada. Kes jäid ise maha, kes lasti maha, kui sammu pidada ei jõudnud. Üks vang oli pääsenud põgenema ja jooksnud külasse. Külaelanikud oli teda otsima hakanud, hangud käes, leidnud mehe heinakuhjast ja viinud hangudega tagant torkides külanõukokku.
Kevad on käes, stepp muutub roheliseks ja õitsvaks.
Linnast eemal on küla nimega Bezõmjanka. Kuidas seal elatakse ja millega tegeldakse, ei tea. Suuri viljavälju küll ei paista. Lai külatänav: poriaugud, härjasitt, pardid, eeslid. Kuival ajal katab tänavat paks tolm, pärast vihmahoogu libe ja kleepuv pori. Tänavat ääristavad izbad, nende katused on kõikvõimalikust materjalist. Seal on õlge, roogu, plekki ja mättaid.
Üks mu hea sõber, ukrainlane Panasjuk on seal käinud ja jutustas, et talvel istuvad elanikud pea kogu päeva pikal puupingil ja logisevatel järidel. Maja köetakse maisi- või päevalillevartega. Ahi on nende köök, ahjupealne pere voodi. Hiigelsuur savist ehitatud ahi võtab enda alla kolmandiku kogu ruumist ja on nii kõrge, et seal peal mahub vaid magama. Nurgas on kärbsemustaga kaetud ikoon, sealt mööda minnes lüüakse risti ette.
i
PAUL TOOTS
