Peresõbralikus ja turvalises keskkonnas sünnib enam lapsi. Eelkõige riigil peaks olema visioon ja juhtroll küsimuses, kuidas muuta meie ühiskonda turvalisemaks ja hoolivamaks, et väheneks ebavõrdsus ja kaoks ebakindlus homse päeva ees.
Rahvastiku vähenemine on olnud taasiseseisvunud Eesti üks suurimaid väljakutseid. Mõni aeg tagasi avaldas statistikaamet, et kui jätkame nii nagu seni, langeb Eesti rahvaarv aastaks 2040 rohkem kui 100 000 elaniku võrra alla 1,2 miljoni elaniku. Rahvastiku kahanedes ja vananedes kerkib üles küsimus, kuidas maksta väärikat pensioni ja pidada üleval sotsiaalsüsteemi, mis on turvalisuse ning pikalt ja õnnelikult elatud elu üks alustugesid.
Maal näeme, kuidas elanike arv kahaneb. Uuringutest on selgunud, et vaesemate maakondade elanike arv võib paarikümne aasta jooksul väheneda rohkem kui veerandi võrra. Pealinn ja teised suuremad keskused võivad hingata veidi rahulikumalt, sest neisse piirkondadesse kolib elanikke pidevalt juurde.
Elukeskkonna atraktiivsemaks muutmise nimel peavad pingutama loomulikult kõik omavalitsused üle Eesti. Tähtis on, et Eesti peredel tekiks kindlustunne tuleviku ees. Neil peab olema turvaline keskkond, et oma lapsi üles kasvatada ja piisav sissetulek, mis jätab ruumi kas või väikesteks üllatusteks ja rõõmudeks.
Kuigi palgavaesusest räägitakse viimasel ajal vähem, ei ole see tegelikult kuhugi kadunud. Õnneks näitavad sammud, mida riik on madalama palgaga inimeste abistamiseks ette võtnud, midagi väga olulist – nimelt, et poliitiliselt on mõtteviis hakanud tasapisi muutuma. Pehmete väärtuste esiletoomine muudab ühiskonna tervemaks ja empaatilisemaks ning paindlikuma elukeskkonna loomine aitab elu erinevate rollidega paremini toime tulla. Eesti rahvastikupoliitika peab kaaluma kõiki võimalusi, et riigis oleks hea elada ja pere luua.
Lisaks sündimusele on rahvastiku kasvu puhul räägitud sisserändest ja selle kergele kasvule pöördumisest. Sissetulijate seas näeksin kõige parema meelega riiki tagasi tulemas neid kaasmaalasi, kes on seda teinud koduigatsusest või leidnud, et Eesti on neile muutunud taas atraktiivseks ja viljakaks paigaks. Tahtmine tagasi tulla algab teinekord väikestest asjadest – märkamisest ja suhtumisest – millesse on igaühel meist võimalus oma panus anda.
Rahvustevahelise vaenu õhutamine ja erinevuste rõhutamine muutub kahaneva rahvastiku taustal eriti mõttetuks. Üha enam kodanikke saab aru, et hästi läbi viidud lõimumisprotsess vähendab pingeid eri rahvuste vahel, annab muulastele paremaid võimalusi tööturul ja suurendab nende inimeste hulka, kes tahavad õppida ära eesti keele.
Eesti ei ole nende probleemidega kahtlemata üksi. Enamik Euroopa riike seisab küsimuse ees, kuidas tõsta sündivust ja milline on samast vaatepunktist vaadatuna parim rändepoliitika, mida ellu viia. Riigikogus ellu kutsutud rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni üks ülesannetest on uurida erinevate riikide rahvastikupoliitikaid ja kogemusi, mille põhjal plaanime teha ettepanekuid meie poliitika parandamiseks.
Tänaseks on komisjon tegutsenud vähem kui kolm kuud, selle liikmed kohtunud valdkonnaekspertidega. Meil on tööle võetud spetsialistid, kes on asunud läbi töötama mahukaid materjale, et nende põhjal Eestile kohandatud ettepanekuid teha. Usun, et meil õnnestub leida häid ja toimivaid lahendusi, rikastades sellega perepoliitikat ja arutades lahti mitmeid olulisi sõlmküsimusi.
SIRET KOTKA-REPINSKI, riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni juht
