Jõgeva on linn olnud 72 aastat. Neist viimased kakskümmend aastat on selles linnas eksisteerinud Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater Liblikapüüdja. Jõgeva linn on, piltlikult öeldes, Liblikapüüdja jälgi tihedalt täis ja kogu Eesti kultuurimaastikulgi on need jäljed üha nähtavamad.
Umbkaudu aasta tagasi sai Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahur mõnepäevaste vahedega kolm pulmakutset neljalt Liblikapüüdja kutselisest näitlejast vilistlaselt: Hele Kõrelt, Alo Kõrvelt, Mihkel Kabelilt ja Martin Kõivult. Kutseid oli kutsujatest ühe võrra vähem sellepärast, et Hele ja Alo pulm oli nende ühine. Sel nädalal tegi Lianne telefon rõõmsa piiksu, võttes vastu Martini sõnumi selle kohta, et on eelmisel nädalal isaks saanud. Hele saatis mullu augustis sõnumi emakssaamise kohta vahetult pärast Roosi sündimist, mis siis, et kell oli parajasti kolm öösel.
“Sellised kutsed ja sõnumid teevad alati südame soojaks: Liblikapüüdja pidi neile noortele siis koolipõlves ikka väga oluline olema, kui ma neile selliste sündmuste puhul meelde tulen,“ ütleb Lianne.
Liblikapüüdjaga seotud erilisi hetki tuleb Liannele kahest aastakümnest meelde ridamisi. Kõige erilisem pärineb aastast 1995, kui Liblikapüüdja käis “Libahundi“ lavastusega Kuressaares kooliteatrite riigifestivalil. Kui etendus lõppes, siis tavakohast aplausi ei järgnenud.
“Olin ise lava taga ega saanud aru, milles asi on,“ meenutab Lianne. “Ka noored ei teadnud, mida teha: tagasi kummardama minnakse ju tavaliselt publiku aplausi saatel. “Äkki on rahvas juba saalist ära läinud,“ mõtlesin, aga saatsin näitlejad siiski lavale tagasi. Ja siis nad nägid, et kogu saal seisis püsti. Nii vaikselt, et nööpnõela kukkumist oleks ka saalis kuulda olnud. See, mida meie noored laval tegid, oli neile nii hinge läinud.“
Kui Liblikapüüdja trupp Kuressaare kultuurikeskusest, kus toimusid etendused, Saaremaa Ühisgümnaasiumi õhtust sööma sõitis, ajas nendega kaasas olnud vilistlane Tiit Sukk, kes oli siis kõrgema lavakunstikooli esimese kursuse tudeng, end Lianne sõnul poolest kerest saati bussiaknast välja ja hüüdis möödakäijaile täiest kõrist: “Ma olen ka Jõgevalt!“ Jõgevlane olla oli sel hetkel lihtsalt nii uhke ja hää…
Kunstnik Robi
Kurbnaljakaid lugusid on kooliteatriga seoses ka juhtunud. Tänavu kevadel, kui käisid Liblikapüüdja viimase lavastuse “Imelise-nimeline“ proovid, olid Vahurite pere kahejalgsed liikmed, Lianne, tema abikaasa Toomas ja tütar Anna Maria proovide tõttu pikalt kodunt ära, mistõttu pere neljajalgne liige, koer Robi otsis meelepärast tegevust omapäi. Õnnetuseks jäid talle ette sinine ja roheline marker, mille ta puruks näris. Õhtul leidsid Vahurid kodunt eest mitte enam valge, vaid sinise- ja roheliselaigulise koera ning lisaks sellele veel sama karva põranda ja voodipesu.
“Mis teha, kui perekonna kunstilembus isegi koera nakatab,“ nentinud Toomas.
“Imelise-nimeline“ on selle poolest eriline teatritükk, et see on Liblikapüüdja vilistlase Karl Sakritsa kirjutatud. Nii et esimest korda oma kahekümneaastase teatripraktika jooksul oli Liannel võimalus näidendit lavale tuua tihedas koostöös autoriga. Näidend ise sündis nii, et Lianne pilk jäi siis, kui ta mõttes uue lavastuse võimalikke algmaterjale kaalus, juhuslikult pidama riiulil seisvale isetehtud raamatukesele, mille Karl oli talle kunagi Liblikapüüdja jõulupeol kinkinud. See sisaldas algusjärgus muinasjuttu ning soovitust, et Lianne ise lugu jätkaks. Ise edasi kirjutamise asemel palus Lianne Karli, et too teeks pooliku muinasjutu ümber täismõõdus näitemänguks. Tekst sai nii hea, et Karl pälvis selle eest kooliteatrite riigifestivalil eripreemia. Liannet rõõmustas aga eelkõige tajumine, et Karli ja teiste liblikapüüdjate näol on ta kasvatanud endale mõttekaaslased
Mis kooliteatrite riigifestivali ja teistesse festivalidesse puutub, siis on Liblikapüüdja neilt toonud süle ja seljaga preemiaid, aga sageli ka žüriilt sarjata saanud: selle eest, et nad ei mängi n-ö oma lugu, vaid muinasjutte, klassikat ja muid n-ö ilusaid lugusid. Kritiseerijate arvates peaksid nimelt valdavat osa noori erutama koolivägivalla, vanemate ja laste sassis suhete ning narkoprobleemid ja järelikult tuleks neid ka kooliteatris tükist tükki muudkui kedrata. Lianne seda ei arva.
Inimese-usku
“Mäletan, kuidas Hele Kõre Viimsis toimunud kooliteatrite riigifestivalil meie põhimõtteid südilt kaitses, öeldes, et meie trupi noored on kõik korralikest kodudest pärit ega ole koolivägivalla ja narkootikumidega kokku puutunud, mistõttu me ei saa selliseid probleeme kuidagi enda omadena lavale tuua,“ meenutab Lianne. “Mängisime toona Viimsis “Muumitrolli“. Muumipere on minu meelest ideaalpere mudel. Kui selline mudel noorukina teatrilaval läbi mängida, siis jäävad tulevikus paljud probleemid võib-olla üldse olemata.“
Kui palun Liannel oma kahekümne aasta lavastused kuidagi ühe nimetaja alla viia, jääb Lianne hetkeks mõttesse. Siis ütleb:
“Eks ma nendega inimeseks olemise, headuse ja südamlikkuse asja vist ajada ole püüdnud: ma olen ju ikka endiselt inimese-usku, olgu maailm me ümber missugune tahes. Lapsedki, keda ma enda juurde lasen ja enda juures hoian, peavad eelkõige head olema, kõike muud on võimalik õpetada.“
Osa Lianne kunagisest sinisilmsusest on kahekümne aasta jooksul siiski jõudnud kaduda. See-eest on talle selle aja jooksul tekkinud palju mõttekaaslasi — mitte ainult Liblikapüüdjas, koolis ja Jõgeval, vaid kogu Eestis ja Eestist kaugemalgi. Tuntud teatrimees Jaak Allik on näiteks korduvalt öelnud, et peab Liblikapüüdjat üheks Eesti paremaks teatriks ning Liannet üheks paremaks lavastajaks. Teistele Eesti kooliteatrite juhendajatele annab aga tuge teadmine, et nad on koos oma trupiga iga aasta novembris Jõgevale Tähetunnile, jaanuaris Tuulelastele ning suviti Ranna kooliteatrite suvekooli oodatud.
Homme kell 17 tähistab Liblikapüüdja Jõgeva kultuurikeskuses oma 20. sünnipäeva. Kes oleks sel puhul käesolevast kirjatööst tahtnud lugeda asjalikke fakte kooliteatri kuulsusrikkast ajaloost, oodaku parem, kuni valmib Jõgeva Gümnaasiumi abituriendi Tuuli Laumetsa Liblikapüüdja lugu käsitlev uurimistöö. Homme tasub aga vaatama tulla Liblikapüüdja kolme lavastust: veel nimetut lugu, mille kannavad ette I b klassi õpilased, “Isevärki koolitundi“ V b klassi õpilaste esituses ning “Imelise-nimelist“ põhitrupi esituses. Etenduste vaheajad “laulavad täis“ liblikapüüdja vilistlased Hele Kõrve, Maarius Pärn ja Toomas Laur. Viimasele tuleb appi ka Marek Sadam.
i
RIINA MÄGI
