(Järg 20. mail ilmunud osale)
Ajal, mil Theodor Luts ja režissöör Valentin Vaala “Miehekest” lõpetasid, oli Suomi-Filmi juhatus “Koselaskja mõrsja” filmimise osas otsuse ära teinud ja käsikiri oli valmimas. Et võtete alustamisega tuli oodata, kuni võttepaigas Tornio jõel kevadine suurvesi pisut alaneb, tekkis Lutsul töögraafikus väike paus. Nagu tavaliselt, kasutas ta seda selleks, et välismaal filmitehnika alaste uudistega tutvuda. Seekord otsustas ta sõita Saksamaale ja Tšehhoslovakkiasse. Tallinnast läbi sõites kutsuti Luts Eesti Kultuurfilmi kontorisse, kus talle tehti ettepanek osaleda nõuandjana nende tehnikakomisjoni töös: Eesti Kultuurfilmil oli nimelt päevakorral mitmesuguste seadmete ostmine.
“Loomulikult olin nõus heameelega kaasa aitama, niipalju kui mul selles teadmisi on, sest nüüd nägin teostuvat minu enese mõtet, mis mul oli nelja aasta eest, enne kui Soome töötama läksin ja mille suhtes ma isegi Riigikogu rühmadele märgukirju saatsin, selgitades Eesti Kultuurfilmi vajadust ja tähtsust,” kirjutab Theodor Luts. “Soovitasin neile mõningaid juba enese poolt äraproovitud aparaate, kuid andsin nõu, enne nende ostmist kedagi välismaale saata nendega tutvuma.”
Välisreisilt naasnud, alustas Luts koos Valentin Vaalaga “Koselaskja mõrsja” võtteid. Neile on pühendatud pikim ja värvikaim lõik Theodor Lutsu Soome-mälestustes.
Filmi stsenaariumi aluseks on Väinö Kataja romaan. See omakorda põhineb just sealsamas, Tornio jõel, tegelikult toimunud traagilisel sündmusel. Ükskord kevadel, kui jõe veed veel kõrged olid, laskus kosest üks selle kandi osavamaid parvejuhte koos oma kaaslastega. Paraku ei suutnud ta parve jõge poolitavast kaljust mööda juhtida ning see paiskus vastu kaljut ja purunes. Imekombel pääsesid kõik parvepoisid eluga kaldale, parvejuhil endal polnud aga pääsemiseks muud varianti, kui ronida veega piiratud kaljule. Tema päästmiseks võeti ette mitu kosest laskumist, kusjuures laskumise tegi kaasa ka parvejuhi pruut, ent kõik päästmiskatsed nurjusid ja mees läks kaljul hulluks.
“Koselaskja mõrsja” võttepaigale saadeti kõigepealt ette üks inspitsient, kes leppis oma tuttava, endise parvepoisiga, kokku, et see valmistab filmigrupile kosest laskumiseks vajalikud parved. Parvepoisist oli vahepeal saanud suure talu peremees ja tema juures pidi filmigrupp ka ulualust saama. Endise parvepoisiga sõlmiti ka kokkulepe, et ta hakkab filmimise ajal parvesid juhtima: filmimehed ise sellega ju hakkama poleks saanud.
Kui Theodor Luts võttepaigale jõudis, tõttas ta kõigepealt parvedega tutvuma.
Loodusjõuga vastamisi
“Neid oli kaks ja ma nägin esimest korda oma elus niisuguseid “elukaid”,” kirjeldab Theodor Luts. “Need koosnesid 7-9 meetri pikkustest palkidest, igas parves oli 9-10 palki kõrvuti ja need olid tugevate pajuvitsast trossidega kõvasti üksteisega kokku seotud. Mõlemad parved olid omakorda pikkupidi üksteise külge kinnitatud. Esimese parve ninasse oli ehitatud palkidest tugev seadeldis, mis oli toeks pikale ja raskele mõlale, millega juht parvele tarviliku suuna annab. Rasketel juhustel on temal selle juures abiks veel teine mees.”
Kui Luts parvejuhilt teada sai, et veevool kosest laskumisel parve kuni poole meetrini vee alla surub, laskis ta “oma” parvele teha poole meetri kõrguse poodiumi, mille külge saaks kaamera kinnitada.
Operaator Lutsu abiline Tammilehto, noor sõnaaher soomlane, tegi ettepaneku peale parvede ka kosed üle vaadata. Mindigi.
“Seisin esimest korda elus niisuguse loodusjõuga vastamisi ja olin haaratud selle jõust ja ilust. Vaatasin imetlusega hullunud vete metsikut tantsu, mille saatemuusikaks oli kosekohina vägev sümfoonia, mida loodus ise komponeerinud. Osaliselt kattis vete pinda valge vaht ja päikesekiired ehtisid seda valget “pitsrüüd” nagu kalliskivide säraga. Milline nägemus!”
Peale kose kauniduse nägi Luts ära ka “mõrtsukkalju”, mille juures aastaid tagasi traagiline sündmus oli juhtunud, ja mõistis, et ees seisab raske katsumus: esimesel laskumisel oli Lutsu ülesandeks nimelt filmida laskumist ennast, kaljut ja sellele lähenemist ning parvejuhi pingutusi hädaohtlikul käänakul.
Kui kõik ettevalmistused tehtud, algaski kärestikust laskumine.
“Tüki aja pärast hakkas jalgealune järjest rohkem kõikuma ja juba kuulduski kose kohin. Varsti hüüdis ka parvejuht: “Viis minutit koseni!”,” kirjeldab Theodor. “Seepeale võtsin köie, mille üks ots oli kinnitatud parvepalgi külge ja heitsin selle omale üle õla ja selja ning teise osa ümber käevarre, et veevool mind poodiumilt kaamera tagant ära ei pühiks. Tammilehto viskas mulle musta rätiku üle pea, mis kergendab pildi jälgimist läbi luubi. Proovisin veel kaamera mootorit ja kui kuulsin selle tasast surinat, olin omalt poolt valmis.
Paari minuti pärast ilmuski mulle pilti kalju, millele suure kiirusega lähenesime ja pean tunnistama, et mul siiski tasane külmavärin üle selgroo käis. (…) Kose kohin muutus järjest tugevamaks ja jalgealune ebakindlamaks, sest parv kõikus kohutavalt. Siis karjus lavastaja Vaala mulle kõrva: “Kaamera!”. Algasin filmimist.
Hetke järele lõidki esimesed lained mul üle pea ja tugev vetevool tõusis rinnuni – laskusime kosest. Siit peale läks kõik niisuguse kiirusega, et ei tea isegi enam, kuidas see oli, aga kui kaljumürakale hirmuäratavalt lähedal olime, sähvas mõte läbi pea – kui ta nüüd ei jõua parve ära pöörata? – Kuid siis märkasingi lainete ja vahu hetkelisel vaheajal, mis üle kaamera lõid, et kalju hakkas “pildist” vasakule poole välja liikuma, sain aru, et hädaoht oli möödas ja hingasin kergendatult. Varsti hakkas pressiv vetevool kahanema ja parv veest tõusma.”
Tahtmatud piiririkkujad
Tornio jõgi on selles piirkonnas, kus filmivõtted toimusid, Soome ja Rootsi piirijõgi. Esimese laskumise järel juhtus nii, et parvejuht ei suutnud ujuvalust esimese hooga Soome-poolsele kaldale juhtida ning maanduti hoopis Rootsi poolel. Luts märgib, et sealne piirivalve oli küllaltki üllatunud selliseid “mereröövleid” nähes, ent kui asi neile ära seletati, lasti neil rahus minna. Filmimehed kiirustasid Soome poolele tagasi, sest tund pärast esimest parve pidi startima järgmine ja Theodor pidi selle laskumist kaldalt filmima.
“Ootasime kaameraga pervel kalju läheduses ja kõik ülesvõtted sellest parvest ja laskumisest õnnestusid hästi,” kirjutab Theodor.
Pärast kosesõitu sai filmigrupp teada, et kohalik rahvas oli neid vaadanud kui rändtsirkust ja oletanud, et kui nad ka kosest õnnelikult alla peaksid saama, siis on neil kindlasti enam püksis kui kõhus. Võttepäeval kogunesidki uudishimulikud jõe äärde ja nägid üllatusega, et linnamehed tõesti laskusid kosest. Theodori kohta arvatud aga, et ta on päris hull: laskub kosest, must kott peas.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
