Mine metsa toomingate õitsemise ajal…

Kuulo Kalamees avastas koos teise mükoloogi, Ain Raitviiruga, Eestis, Põlvamaalt haavikus 1959. aastal uue kevadseene, millele sai nimeks sõrmkübaraseen. Nüüdseks on sama seen saanud uue nime ‒ kurrel. Hiljem on nad seda seent tihti kohanud, nii suurel hulgal, et ei teagi, kas kurrel on kasvuhoo sisse saanud või lihtsalt on seeneteadlased terasemad. Kurrel on kottseen, kuulub mürkliliste sugukonda. Tema ookerjad kellukjad kübarad võivad kuni 15sentimeetrise läbimõõduga olla, selline leitigi 1966. a. Valgerannas. Nende tippaeg on mai keskpaik, nagu ka kuhikmürklil. Olen neid leidnud otse maantee äärest puude alt mõni aasta tagasi ja uuesti tänavu. Vahepealsetel aastatel olen ka paika uurinud, pole näinud ‒ ju siis seenniidistik igal aastal pole jõudnud nii palju orgaanilisi aineid koguda, et maast välja ennast sirutada?

Mõlemad seeneperekonnad kuuluvad söögiseente kõrgklassi, nagu mükoloogid on väljendanud. Need on levinud ja korraga võib neist vahel korvitäie saada. Tuttav abielupaar oligi leidnud ohtralt ümarmürkleid (kokku on mürkleid 4 liiki, hiidmürkel pole nii maitsev ja neljas on väga haruldane), hoopis liivaselt alalt ja mändide lähedalt. Nad olid palju kordi vett vahetanud ja neid loputanud, aga süües oli liiv ikka hamba all krigisenud… Kärjelise pinna tõttu tulebki neid hoolega pesta. Mais tasub igal juhul neid metsast otsida. Maanteeääres on ju kõige saastunumad eksemplarid.

Mis kulinaariasse puutub, siis pidid mürklid olema oma maitseomadustelt lausa teisel kohal pärast trühvleid, on pädevate arvamus. Mõlema nimetatud seene puhul pole muud muret, kui võiga pannile! Arhailine viis oli, et talumees torkas seene vitsa otsa, kastis silgusoolvette ja küpsetas siis sütel. Keegi ei keela nüüdki nii toimida, aga tänapäeval on ikka igasuguseid retsepte katsetatud ja sobivaks tunnistatud. Muidugi puudub niisugune võrdlustabel, kus meie parimad söögiseened, kivipuravikud, võitatik, suur sirmik, hobuheinik, soopilvik ja muud oleksid järjestatud headuse järgi nagu spordis võistlejate tulemused. Aga subjektiivsed arvamused, kui need suure sagedusega on ülistavad, ütlevad ju ka midagi. Pean muidugi nentima, et mina selles küsitluses ei saaks osaleda, sest pole veel kevadseeni proovinudki. Aga selleks tuleb esiteks just nüüd metsa minna.

Ka mürklid kasvavad sarnaselt kurrelitega kõige meelsamini haavametsades. Aga nad on seotud veel paljude teiste puudega. Kübara pind on kärjeline. Kurrelist erinevalt pole nende kübara alumine serv jalaga jäigalt kokku kasvanud. Mõlemal seeneperekonnal on tippaeg toomingate õitsemise ajal. Mürkleid on rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis. Ühes foorumis tuli välja, et mitmel inimesel on kuhikmürklid lausa lillepeenardes kasvanud, aga kardeti kupatamata neid süüa, et äkki ikkagi on kogritsad? Kevadkogrits on ka varajane seen, kupatatult väga hea, ilma selle toiminguta väga mürgine. Ta on ebakorrapäraselt käärulis-voldilise, aju meenutava, ümara kujuga kübaraga, vananedes üha voldilisem. See on noorelt heledam, vanalt lausa mustjaspruuni värvi. Lõhn on aga meeldiv, lausa puuviljane. Maitse mahe ‒ kes seda siis proovis? Või käib see ikka kupatatud seene kohta? Kevadkogrits meenutavat mürkleid, aga viimased on korrapärasema kujuga ja heledamad.

Kogritsad on põhjustanud mürgistusi, mürkained lenduvad kaaneta nõus kupatamisel, aga on ka juhtunud, et isegi kupatamine ei pruugi mürgisust kõrvaldada. Soomes on tavaks kupatada kaks korda rohkes vees 5 minutit korraga, Leedus kolm korda kümme minutit korraga. Kordade vahel hoitakse seeni külmas vees ja aknad tehakse lahti, sest ka lenduvad mürgid on kahjulikud.

No tänan, mina ei hakkakski katsetama, kui nende suhtes pole reegliteski ühtemoodi kokku lepitud! Termin “mürkel” on eesti keelde tulnud arvatavasti saksakeelsest nimetusest Morchel. Kevadseeni ekstra otsimas käimas pole me harjunud, eks leitakse neid ikka juhuslikult, mürkleid ka kultuurpaikadest ‒ pargid, aiad jne. Kui oled hea koha leidnud, siis muidugi lähed järgmisel kevadel jälle sinna. Nende kasvatamine pole kahjuks eriti õnnestunud. Seened sisaldavad palju kiudaineid, mis aitavad kahjulikke jääke väljutada. Neis on aineid, mis aitavad kevadväsimuse vastu. Seeni on isegi taimseks lihaks nimetatud, nojah, tegelikult ju kuuluvad seened mitte taime-, vaid ikka seeneriiki. Kuna meil on vegetaarlus populaarne, siis taim kõlab päevakohasemalt, seeneliha mitte. Kaloripommid ei ole seened mingil juhul, kes tahab saleneda, siis võtku aga menüüsse.

EHA NÕMM

blog comments powered by Disqus