Mida teeb üks ühenduse juht, millest tema päevad tegelikult koosnevad, olles hariduse-noorsootöö-sotsiaaltööeesliinil. Palusime Eesti ANK-i tegevjuhil Heidi Paabortil rääkida oma ühest tööpäevast.
Eesti ANK-i juht Heidi Paabort elab Põltsamaal. Tema töökoht on Eesti, võiks isegi öelda Euroopa. Iga päev naine ringi liikumas ei ole, sest see poleks võimalik – Põltsamaal on tal kodu ja neli last. Kaugtöö võimaldab tal oma tööasjadega ka kodunt hõlpsasti hakkama saada, kuid tihti tuleb ka pealinnaskäik ette võtta.
Sõidu ajal saab töötada
Eesti noortekeskuste esindusühenduses Eesti ANK-is on Heidi Paabortil kaks rolli – üks on jälgida noortekeskuste töö nn suurt pilti ja teine noorte garantiiala meetme Noorte Tugila juhtimine. “Minu päevad kujunevad sageli nii, et väga palju tuleb teha kulissidetagust tööd, mis pole nähtav, palju tuleb kohtuda erinevate inimestega erinevatest valdkondadest. Noorte Tugila raames tuleb kohtuda nii sotsiaaltöö, hariduse ja noorsootöö valdkonna esindajatega. Lisaks teiste seotud ministeeriumite haldusalad.”
Sellel päeval, millest Heidi lähemalt rääkis, tõusis ta 6.30, et ennast korda seada. “45 minutit kulub selleks, et keskenduda ainult oma lastele. Mul on neli tütart ja nad tuleb kooli saata. Päris keeruline on suurt organisatsiooni juhtida mitte pealinnast. Mul on vaja liikuda, kuid suur osa liinibusse Tallinna-Tartu maanteel enam Põltsamaad ei läbi. Mul pole midagi selle vastu, et minna Puhu-Risti, kuid seal pole bussiootepaviljoni, ja sinna jõudmine ei ole turvaline. Ilmastikuolud on Eestis nagu nad on, see tähendab, et kui ma lähen kohtumistele, kus tuleb olla viisakalt riides ja kui vihmajopega minna ei saa, siis see tekitab tuska. Sõidan kaks-kolm korda nädalas kuhugi.
Mul pole autojuhiluba. Aga isegi kui mul oleks juhiluba, siis sõidaksin vähe. Bussis saan töötada, autot juhtides mitte. Niiviisi kaotaksin neli-viis tundi oma tööpäevast. Hommikuti loen oma meile, need küsimused, mis ei ole väga kiired, märgin linnukestega, kõik see, mis tuleks kohe vastata, tuleb ka kohe vastata. Tavaliselt loon ka nimekirja asjadest, mis sel päeval peab valmis saama. Meie organisatsioonis on üheksa inimest. See tähendab, et teemad, mis minu lauale tulevad, on väga erinevad. Et kõik minu tiimis töötavad kodukontoris, paindliku graafikuga, võib päev venida väga pikaks, sest mõnele meeldib töötada hommikul ja teisele õhtul.”
Sel päeval oli laual Eesti ANK-i ja Briti Nõukogu ühisprojekti PickUp- BritiEri aruanne. Selleks tuli koguda vastuseid ja infot saada 17lt noorterühmalt ning kogu statistika analüüsida. Lisaks veel kogu aruanne inglise keelde tõlkida. Et aruande algandmete kogumiseks on loodud elektroonilised süsteemid, läheb selle analüüsiga kiirelt. Kõik sõltub eeltööst. “Briti Nõukogu kaudu käisin veebruaris Berliinis. Seoses Brexitiga peetakse erinevaid kohtumisi Suurbritannia ja Euroopa Liidu esindajate vahel. Berliinis arutati, kuidas koostöö võiks jätkuda ja millest me jääksime puudust tundma, kui koostöö ei jätku. Mina esindasin Eestit. Oli huvitav kogemus.”
Kuidas aidata omavalitsusi
Noorte Tugila toimetab 143 omavalitsuses ja selles on 45 tegijat. Et saada kokku aruanded, on loodud logiraamatu süsteem. “Praegu portreteerime, kes on need 2000 noort, kes on jõudnud üleriigilisse programmi. Suhtlesin sel päeval ka uurijatega, kes neid aruandeid koostavad, küsisin, kas lahendused, mis välja pakutakse, võiksid olla mõistlikud ja millest nende järeldused tulevad. Me peame tajuma sedagi, mida linna- või vallavalitsus saaks teha ennetavalt. Võib-olla tuleks enam suunata raha lapsevanemate koolitamisele, mida Põltsamaa keskuses teevad näiteks Maire Püss ja Karmen Maikalu ühe siseturvalisuse projekti raames.”
Paljude fondide rahastused hakkavad lõppema, tuleb mõelda, mida võtta ja mida jätta, peame juba täna säästlikult majandama. Üks osa Heidi tööst seisnebki selles, et oleks koht, kus noortega tegeleda ja probleeme lahendada, et oleksid inimesed, kes seda teevad. “Pean oluliseks investeerida inimestesse.”
“Aprillis käisime sotsiaalministeeriumiga Hamburgis õppimas, kuidas Saksamaal sarnaseid juhtumeid lahendatakse. Kui näiteks Jõgeva või Põltsamaa saavad teada, et neil on näiteks sada noort, kes ei õpi ega tööta, mida nende andmetega teha, kuidas nende noortega edasi töötada. Mida saab sellest õppida omavalitsus.
Kõik pole lihtsalt selleks, et käia, vaid saada kätte n-ö suur pilt ja näha, mida peaks tegema kohalik omavalitsus, mida noortekeskus, et noortel oleks parem ja et nad oleksid toetatud. Mida saab teha haridusministeerium, mida teised ministeeriumid ja mida katusorganisatsioonid seal vahe? Küsimus ei ole selles, et meie arvame, et meie teame, kuidas noor peab elama. Tahame, et meil oleks avatud ühiskond/keskkond, kus noor soovi korral saab alati uksest sisse astuda ja häbenemata tuge küsida.”
Iga märkamine aitab luua sidet
Viimaste aastatega on Eesti ANK-i kaudu Jõgevamaale tulnud umbes 100 000 eurot, see on väga suur raha. Seda võetakse paraku iseenesestmõistetavalt, kuid ükski teine valdkond peale noorsootöö ei pea nii palju lisaraha otsima. Selle kaudu on noored saanud osa uutest huvitegevustest, projektidest, laagritest, käima on lükatud mobiilne noorsootöö ja Noorte Tugila programm. Seda ei olegi nii vähe.
“Tallinnas oli mul sellel päeval mitu kohtumist. Korraldan novembris rahvusvahelist konverentsi teemal Kogukonnagarantii, mis on üks kaheksast vabaühenduste korraldatavast konverentsidest Eesti Euroopa Nõukogu eesistumise programmi raames. See on Eesti ANK-ile auasi. Kõik, mis me Eestis teeme, jõuab riigikantselei toel ka teistesse Euroliidu liikmesriikidesse ehk see on Eestile ja Eesti noortekeskustele võimalus. Oleme teistele riikidele loodetavasti heaks eeskujuks,” lisas Heidi.
Pärast kohtus naine Rootsi ühenduse Norden koordineeritava School to Work esindajatega.
“Enne konverentsi korraldame töötoa, kus arutame häid näiteid, kuidas riik suunab ühiskonna kitsaskohtade lahendamisel ressursid vabaühendustele. See tähendab, et kui riigis on tekkinud probleem, siis ei lahendata seda automaatselt oma allasutuste kaudu, vaid suunatakse vajadusel ekspertiisi omavatele vabaühendustele. Mind huvitas sellel kohtumisel, millised on rootslaste kogemused. Ühine inforuum aitab ja õppimist üksteiselt ei maksaks alahinnata. Siin pole vahet, kas räägime Rootsist, Küprosest, Maltast või Eestist, igal pool, kui töötad noorega, kes ei õpi ega tööta, peaksime lähtuma samadest tööpõhimõtetest ja töötajal peaksid olema sarnased kompetentsid. Koolitused võiksid toimuda koos, nii saaksime kõige paremini üksteiselt õppida ja tuge.”
Pärast neid kohtumisi hakkas Heidi koju sõitma. Bussis vastas ta meilidele. “Praegu koolitame noorsootöötajaid noorteinfo vahendamise teemadel. See tähendab, et kuidas märgata, et noor vajab infot, kust infot leida, kuidas teda juhendada. Sellel päeval oli esimene noortejuhtide koolitus ja ma sain tagasisidet, kuidas läks ning mida oleks veel vaja teha, et noorel oleks noortekeskuses, koolis või raamatukokku minnes arusaam, et tal on õigus küsida. Tänapäeva hirm on, et Google on juba teine noorsootöötaja, paned aga märksõnad sisse ja info tuleb. Küsimus on, kuidas noored oskavad internetist saadud andmeid eristada, st mis on õige, mis vale, kuidas nad seda tõlgendavad, loovad konteksti. Seetõttu on noorteinfo vahendamine väga oluline. See on noortekeskuste igapäevane töö ja Eesti ANK-i liikmed peaksid muutuma aina kompetentsemaks, selle võrra tõuseb kogu noortevaldkonna väärtus.”
Tagasi koju jõudis Heidi kella 19 ajal. Oli põnev ja tulevikku vaatav päev.
HELVE LAASIK
