Viimasel ajal on väga palju kõneainet pakkunud meie vabariigi lähenev 100. sünnipäev. Ka meie vallas kogunesid inimesed arutelule Eesti Vabariik 100 igas külas ‒ sünnipäevakingitus meile ja meie riigile. Eesmärk on, et ükski inimene ei jää Eesti suure juubeli tähistamisest kõrvale.
Meie vallas on 22 küla. Keegi neist ei taha olla see viimane, kes üldse midagi ei kingi. Nüüd pinguta ja mõtle mida kinkida, muidu nagu polekski õige eestlane.
Teeme lastele liivakasti! Rajame muruplatsi! Istutame taimi! Teeme teeääred puhtaks! Raiume võsa! Kas see on kingitus? Seda kõike on ju nagunii tehtud ja tehakse edaspidigi.
Minu külas mu vanavanemate maal Matsemäel on looduslik ja pärimuslik väärtpaik – tulealtar. See loodi Eesti Vabariigi 20. sünnipäevaks nende auks, kes Vabadussõjas sõdisid ja meile vabaduse tõid. Siin on peetud võidupäeva, lauldud Juhan Simmi juhatusel, süüdatud jaanituld…
Siis jäi kõik 76 aastaks soiku. Minu vanaisa näitas oma küla meestele kätte koha, kus altar asus. Kolm aastat tagasi taastasime tulealtari. Nüüd on see võsast välja raiutud, vanad kivid hunnikusse kokku korjatud ja sepistatud tulealusega tähistatud. Me kõik võime seal käia ja omi mõtteid mõelda, laulda, tantsida ja pühade puhul tule süüdata. Nii oleme teinud ja teeme edaspidigi.
Miks ma peaksin kohustuslikus korras kingituse tegema? Kumb eestlane oled sina: kas kingituse tegija või selle eest vastutaja, et iga eestlane oma külale või riigile kingituse teeb?
Ma võin ju hädaga lubada, et kingin midagi. Mõne asja, sest seda näeb kogu küla ja kaugemgi rahvas, katsuvad käega ja ütlevad: “Näe kui ilus asi! Ise nii noor, aga oskab isamaast lugu pidada!”
Võiks ju teha kahemeetrise kärbseseene või panna 100 kirkadega aiapäkapikku kruusakarjääri viiva tee äärde. Mõni võiks neist laulda: Hei-hoo, hei- hoo, käib töö ja vile koos!
Kas ei ole see mitte kitš – maitsetu, ebavajalik, mis sest, et ilus!
Kas ei ole see ainult kinkimise žest?
Tšehhi kirjanik Milan Kundera on öelnud: “Kitš paneb tihedasti teineteise kannul veerema kaks heldimuspisarat. Esimene pisar ütleb: kui kaunis see on! Teine pisar ütleb: kui kaunis on olla heldinud!”
Kas mina või minu küla elu või riigi elu on sellest rohkem tasakaalus, kui meil on selline ilus asi? Meile on aja jooksul kogunenud palju asju, paljud neist on osutunud tarbetuks, nii mõnedki neist on kingitused.
Matsemäel tulealtari juures olles on rahulik ja hea tunne sees. Küllap on sinna talletunud rahva rõõm oma vabast riigist.
Meie külaselts soovib kõik Eestis asuvad tulealtarid kaardistada. Oleks huvitav teada saada, kui paljusid neist veel mäletatakse. Kui palju neid 1938. või 1939. aastal jõuti luua?
Kui ei teekski uusi kingitusi, vaid teeks korda mõned vanad ja tähendusega asjad, ei unustaks neid ega seda, mida need meile tähendavad?
ARMO IVASK, Voore põhikooli 9. klassi õpialne
