Tulin hiljuti tagasi Lääne-Siberist Tjumenist ja sealsed kolleegid kiitsid, et üle aastate oli Siberis tõeline külm-lumine Siberi talv. Just selline talv meeldib siberlastele, aga meeldiks kindlasti ka meile, kes me end samuti põhjamaalasteks peame.
Ei tea, kas viimase aja segaduste ja pingete allikaks on olnud selle aasta vilets talv, mis ei pakkunud meile küllaldaselt talverõõme ja lund. Tjumenis nägin veel ühte toredat märki, mis seotud emadega. Ühes väikses pargis oli just avatud laste mänguväljak ning selle juurde oli pandud ilus pronksist ema kuju. Kuju omamoodi ebatraditsiooniline, sest ema oli kujutatud rasedana, kes varjab oma hõlsti serva alla veel kahte väikest last. Selle ema kuju oli teinud kahtlemata andekas skulptor, sest selles kujus oli nii dünaamikat kui sellist erilist soojust, et kõik kes seda kuju vaatavad saavad aru, mida emadus tähendab. See on naise eriline võime pakkuda kasvavale lapsele turvalisust. Räuskav agressiivsus on just midagi vastandlikku, seda ei saa seostada emaduse ja emaks olekuga. Kas tänases Eestis on põhjuseks vilets talv, aga meie kevadises jahedas õhus on pidevalt tunda mingeid pingeid, mis siis suvalisel põhjusel keevaliseks vaidluseks üle kasvavad.
Emadepäeva tähistamine on Eestis seotud riigi presidendi institutsiooniga. Naljakal kombel, seni kui meie presidendid olid mehed, polnud nagu pingeid aasta ema valimisega ega väljavalitu austamisega. Nüüd, kui riigi presidendiks naine ja pealegi nelja lapse ema, siis on kuidagi tekkinud vahel isegi lausa inetuks minev diskussioon, kes ikkagi on väärt olema emana esile tõstetud. Tahan rõhutada, et ega emadepäeva üle meil täna Eestis diskussiooni pole, pigem on diskussioon selle üle, et kas Eesti Naisliit koostöös presidendiga peaks senist traditsiooni jätkama või muutma. Paistab, et diskussiooniobjektiks on naise positsioon, kes Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval, 24. veebruaril 2018 astub presidendi kutsutud külaliste rivi alguses rambivalgusse. Kui kaks aastakümmet pole see olnud probleemiks, mille üle meedias lahinguid lüüa, siis nüüd paistab see olevat muutunud probleemiks.
Tuletame meelde korraks ajalugu ning meenutame, et aasta pärast on põhjust üle maailma meenutada 110 aasta möödumist, kui USA-s esmakordselt emadepäeva tähistati. Eestis möödub just sel aastal 85 aastat esimese emadepäeva tähistamisest Uderna koolis piduliku koosviibimisega ja aastal 2018 saame rääkida juba 85 aasta möödumisest, kui üle Eestis alustati emadepäeva tähistamist. Järgmisel aastal möödub kolmkümmend aastat, kui Eestis taastati emadepäeva traditsioon ning kaks aastakümmet, kui Eesti Naisliit koos meestelaulu seltsiga ja riigi presidendi osavõtul on korraldanud emadepäeva kontserdi Estonia teatris, kus siis ühele emale antakse selle aasta eriline tunnustus ‒ nimetades teda aasta emaks.
Vaadates seda ajaloolist kaarti, saame vaid kinnitada, et emadepäeva tähistamine Eestis on seotud ülemaailmse emadepäeva liikumisega ja et me oleme peale aastat 1991 naasnud enne teist maailmasõda meil Eestis kujunenud emadepäeva traditsiooni juurde. Põnev on võrrelda mitte emadepäeva vaid aasta ema ümber tekkinud vaidlust isadepäeva analoogse traditsiooniga ja siin pole näha taolisi veriseid lahinguid meedias. Ka isadepäeva puhul võiksime lüüa lahinguid, kas isa õigus on lapse bioloogilisel isal või siis mehel (naisel?), kes lapse üles kasvatas. Aga Eesti on täna isade teemal väga habras maa ja iga mees, kel jõudu ning julgust olla isa ning hoolitseda naise ja laste eest, on suurt austust väärt. Seetõttu paistavad mehed olevat enam solidaarsed ja ei tõsta tühjast tüli. Mul isiklikult on väga kahju, et meie meedia poolt isegi räuskavaks vähemuseks nimetatud, kõige olemasoleva vastane liikumine, on võtnud ette aasta ema instituudi tasategemise. Tahan siin rõhutada, et vaidlust emadepäeva üle tegelikult pole. Vaidlus on vaid presidendi vastuvõtul eristaatuse saavast emast. Selle üle käivad tulised vaidlused erinevas peremudelis elavate naiste vahel. Kuid kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad ja ilmselt on paljudel peredel küsimus, kas taoline meedias toimuv porisõda kuidagi mõjutab läheneval emadepäeval meie peresid. Vastus sellele küsimusele on, et kindlasti ei mõjuta.
Meil kõigil on olemas emad ja inimesed, kes meile eriti kallid ning keda me emadeks peame. Seetõttu leiavad kõik emad Eestimaal ilusal maipäeval kingid, lilled ja head soovid. Aasta ema 2017 tasub kindlasti ka valida, sest kõik emad saavad aru, et see omamoodi sümboolne samm – mille sümboolsus just selles, et meie riik hindab emasid ja aasta ema astub ka riigi sajandal sünnipäeval riigi presidenti tervitama kohe peale ekspresidenti ja tema abikaasat.
Rääkides emadepäevast, tahaks omalt poolt pakkuda teistele järgimiseks meie pere väikse traditsiooni. Meie peres tähistatakse koos laste sünnipäevaga alati ka ema sünnipäeva. Kui peres on lapse sünnipäev, siis toob isa emale lilled ja samuti väikse kingi, sest iga laps peres on kui väike ime ja emal eriline roll selle ime sünnis ja üleskasvamises. Emale, kes kinkinud maailma enam lapsi, on seega ka enam pidulikke emapäevi, kus teda selle imelise oleku eest tänatakse! Kinkigem siis emadele lilli nii emadepäeval kui ka iga lapse sünnipäeval ja vahel ka lihtsalt mingil vahepealsel päeval, kui teile ema eriliselt meelde tuleb. Ilusat emadepäeva kõigile meie tublidele emadele.
PEETER JÄRVELAID
