Pikk ja pilkane pimedus asub tasapisi minekule ning minu südames tärkab taas õrn ootusärevus. Tulemas on kevad, muru läheb taas roheliseks, linnud alustavad lakkamatut laulmist, ilmad lähevad soojemaks ning päikselisemaks ja taimedel algab taas uus eluaasta.
See kõik tuletab mulle meelde, et ma armastan elu, mis leiab aset just siin meie kodumaal, Eestis.
Oleme kõik kursis sellega, mis on siin riigis valesti, aga kas me ka märkame, mis on siin head ning erakordset? Jah, me teame küll, et meie kodumaa on väike metsaga kaetud riik, kus elab 1,3 miljonit andekat inimest, aga see on nii väike osa kõigest heast, mida meie kodumaalt leida võib. Täna kõnelen ühest oma lemmikteemast, mille kohta võib leida paremaid näited muidugi välisriikidest, kuid minu patriootlik mõttemeel eelistab siiski kodumaist.
Mind paeluvad erinevad vanad ehitised, olgu see siis loss või saun, peaasi, et oleks vana ehk sisaldaks ajalugu ning oleks seotud eestlastega, kes on elanud siin enne meid. Kadrioru lossi teame kõik, selle lasi ehitada Vene tsaar Peeter I 18. sajandi alguses oma suveresidentsiks, aga ta polnud eestlane ning ka edaspidi, pärast lossi valmimist on sellega tegelenud võõrvõimud ning meile kõige lähemalt Eestimaa kuberner. Lossi kaunistusterohke peasaal on sellegi poolest Eesti kui ka kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid. Tänasel päeval aga tegutseb selles majas Kadrioru kunstimuuseum, mida külastame põnevusega me ise ja mida on uhke näidata meie külalistele.
Suuruselt teised ja ilmselt enim levinud ehitised meie talupojaajastust on mõistagi mõisad, mida võib leida igast Eesti maakonnast. Eestis on säilinud ja kasutusel ligi 500 mõisa peahoonet, millest 69s tegutseb kool. Mul on hea meel selle üle, et kunagised suursugused ehitised omavad ka tänapäeval otstarbekat kasutust. Nii säilivad kunagised ehitised ja toonane elu ka empaatilisel kujul ning seda on tunda ka aastasadu hiljem. Säilinud on ka mitmeid mõisakomplekse, näiteks Vana-Antslas ja Olustveres, mille säilitamiseks pingutatakse tänini. Vana-Antslas asus varem samuti mõisakool, kuid nüüd tegelevad mõisakompleksiga meie ülikoolide ja kutsekoolide õpilased ning väljaõppinud meistrid. Olustveres on säilinud ning renoveeritud kogu kompleks ning seal tegutseb Olustvere teenindus- ja majanduskool. Mõistagi tegutsevad kõigis eelnimetatud asutustes meie tublid kaasmaalased.
Aga Eestis on säilinud Tallinna vanalinna kõrval ka teisi põneva arhitektuuriga linnu. Näiteks Sillamäel avaneb ühel künkal asuvalt trepilt imeline vaade merepuiesteele, mille keskel on väike roheala ning mõlemal pool reas suursugused ehitised. Sillamäel on olnud keeruline ajalugu. Nõukogude ajal toodi Sillamäe tehase ehitamiseks sinna inimesi erinevatest Nõukogude Liidu paikadest ja nad jäid hiljem Sillamäele elama. NSV Liidu ajal oli eestlastel Sillamäele elamisluba saada praktiliselt võimatu ning enne vene aja lõppu oli Sillamäe kinnine linn. Arvatavasti tänu sellele on seal säilinud ka omaaegsed elamud ning ka teised sealse kultuuri mälestised.
Nendega seoses meenuvad mulle alati Tartu Annelinna üheksakorruselised kollased majad ning Tallinna Lasnamäe linnaosa, mis on selle suurem versioon, ja isegi meil Vändras on kolmekorruseliste kortermajade kõrval üks viiekordne elamu. Mulle tunduvad need elamurajoonid kodused, kuigi kirutakse, et nad on kehvasti ehitatud. Seegi on tõsi, ühel õhtul Annelinnas olles uurisin igavusest lage ning isegi kõige viltusema silmaga inimene saab aru, et see lagi on väga viltu. Kuid olenemata sellest kõigest on see eriline nähtus koos oma vigade, paljude korrustega, imeliste vaadetega, mis avanevad üheksandalt korruselt suveõhtuti ning nende inimestega, kes seal elavad ja teevadki selle koha koduseks.
Kuid hüppame nüüd lähiminevikust keskaega. Igas suuremas linnas on olemas oma niiöelda vanalinn, mis pärineb hiliskeskajast. Seda on nii Pärnus, Haapsalus, Tallinnas, Narvas, Tartus, Võrus ning ka väiksemates kohtades, nagu Paide. Neis kõigis tegutsesid meie esivanemad, kes jätsid endast maha jälje. Seda tegid nii Tallinna kaupmehed kui ka kuurortlinna Haapsalu mudast rahategijad. Need kõik on omaette vaatamisväärsused, mida me ei pruugi iga päev märgata, ka täna viibime me ajaloolises majas, kuid ei pruugi sellele üldse mõelda. Minule aga jäävad sellised asjad silma ning tulevikus olen ma nendega kindlasti tihedamalt seotud.
Kuid kõige südamelähedasem on sügaval Lõuna-Eesti metsade vahel asuv vana maja, kus sauna ümber on jõgi uuristanud oma tee nii, et saun on jäänud püsti vaid väikesele saarele ning maja jõesängi kõrvale. Vaatepilt on väga armas. Minu jaoks on see kui miljonivaade ning ma soovin, et me kõik mõtleksime rohkem sellele, mis on meie ümber hästi, olgu see asi nii väike või lihtne tahes, justkui see saun. Et tunda uhkust Eestimaa üle, selleks tuleb Eestimaad märgata.
Edrin osales Jakobsoni kõnevõistlusel “Isamaa on meile püha”
EDRIN HANSEN, Vändra gümnaasiumi 10. Klass
