Otsustasin teile rääkida ühest väga aktuaalsest teemast, mis puudutab meid ja meie riiki. Alustuseks paar pildikest igapäevaelust.
Üle pika aja soe suvine päev – päike paistab, tuulevaikus, taevas ei ole ühtegi pilve. Mida veel soovida? Aga ei, liiga kuum, vastik ja lämbe, päike on ka liiga ere, pigem istuks päev otsa toas. Või…
Eesti sai endale uue presidendi, aga ei tea, kas ta ikka sobib. Erineb liiga palju eelmistest presidentidest. Kirikus ei käi, soeng võiks olla esinduslikum ja vabariigi aastapäeva kõnet ka peast ei lugenud.
Öeldakse, et eestlane ei ole kunagi rahul sellega, mis tal olemas on. Minu arvates on selles ütluses tõetera sees. Tänapäeval muud ei kuulegi, kui et eestlased virisevad oma palkade, pensionite, maksude, toetuste, tervishoiu, haridussüsteemi üle. Ning seda teevad kõik. Nii noored kui vanad. See on viinud meid nii kaugele, et noored, kes otsivad endale tööd ja planeerivad oma tulevikku, ei mõtle enam oma teed jätkata kodumaa pinnal, vaid kuskil mujal. Välismaal, kus on kõik alati palju parem. Vähemalt seda arvatakse. Ärge saage valesti aru, mul pole selle vastu mitte midagi, kui minnakse välismaale haridust saama või kui minnakse laia maailma avastama. Ka mina plaanin seda teha. Ja tegelikult ongi tähtis näha ülejäänud maailma sellisena, nagu ta tegelikult on. Ülejäänud maailma all aga ei saa me võtta ainult populaarseid heaoluriike, nagu on näiteks Suurbritannia, Rootsi, USA, Saksamaa, vaid ka arengumaid. Nähes tegelikku häda, viletsust ja vaesust, mis enamikku maailma elanikkonda kimbutab, ei ole sünnis meil, eestlastel, üldse viriseda.
Meil on puhast joogivett, mida 61 protsendil arenguriikides elavatel inimestel ei ole. Meil on kindel katus pea kohal, samal ajal kui miljonid inimesed ehitavad endale onne meie mõistes risust ja rämpsust. Meil on tasuta nii gümnaasiumi- kui ka kõrgharidus, millest üks Somaalias elav tüdruk ei oska isegi unistada, sest ainult iga kolmas Aafrikas elav laps saab endale lubada algharidust. Meie, kes me oleme harjunud igasuguste mugavustega, ei suudaks oma elu sellistes tingimustes ettegi kujutada.
Eestlased võrdlevad meie riiki eelkõige naaberriigi Soomega, kus on palgad kõrgemad ja üleüldse elu palju ilusam. See võib ju kõik nii olla, kuid tegelikult ei ole õige võrrelda Eestit Soomega, kuna Eesti sai hakata vabalt arenema alles peale taasiseseisvumist. Soome on olnud juba pikka aega iseseisev riik. Oma naabriga võrdlemise asemel võiksime me võrrelda oma riiki teiste endiste Nõukogude Liidu maadega. Fakt on, et niimoodi võttes on Eesti esimene nii inimarengu indeksi, SKT kui ka teiste tähtsate näitajate poolest. Nende 26 aastaga, mil oleme olnud jälle iseseisev riik, on Eesti jõudnud paljudes valdkondades maailma tippude hulka, ning see on tõeliselt imetlusväärne.
Kindlasti on vaja ka kriitilist meelt selleks, et meie riiki veel paremaks muuta. Siiski ei saa me väita, et kõik on halvasti. Selle asemel, et hädaldada halva elu üle, peaksid kõik eestlased andma endast parima riigi heaolu jaoks. Alustada võiks lihtsatest asjadest: sõbralikust naeratusest, terest ja heast sõnast. Me peaksime muutma oma suhtumist ellu, iseendasse ja teistesse positiivsemaks.
Igal riigil on omad nõrgad küljed ja nii on ka meil. Samas ei saa me võtta kõike ainult negatiivselt, vaid tuleb meelde tuletada ka seda, mida me oleme nende väheste iseseisvate aastatega saavutanud. Ma loodan, et need Eesti noored, kes rändavad välismaale, saavad ükskord aru, et tegelikult ei ole Eestis sugugi halb elada. Väärtustagem seda, mis meil juba olemas on ning tehkem kõik selleks, et meie Eestit veel paremaks muuta! Välismaal võib küll olla soojem talv ja varasem kevad, rohkem võimalusi raha teenimiseks ja ka selle kulutamiseks, kuid seal ei kuule me iga päev oma emakeelt ega saa nautida omakeelset kultuuri. Meie väike maa on omane just meile ja meie kohus on seda hoida, hädaldamata ja rõõmsa meelega.
Anni Zimmermann pälvis Jakobsoni kõnevõistlusel “Isamaa on meile püha” Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi eriauhinna
ANNI ZIMMERMANN, Oskar Lutsu Palamuse gümnaasium, XI klass
