Mis tunne on olla eestlane?

Milline on õige tunne? Millal tead, et teed midagi õigesti? Nendele küsimustele võibki jääda vastuseid otsima, kuid küsimusele “Mis tunne on olla eestlane?” on veidi lihtsam vastata ja just seda küsimust tahaksin oma kõnes käsitleda.

Seitse aastat tagasi lubas Andrus Ansip viie aastaga Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka viia. Seitse aastat on möödas, aga kus me siiani oleme? Me ei ole edasi jõudnud, pigem omamoodi taandarengu teinud. Mina usun, et Eesti riik ei jõua rahalise poolega niipea Euroopa rikkamate riikide hulka. Meie tõeliseks rikkuseks on hoopis meie kultuur.

Meie riik on väike, kuid kultuur on rikas. Oleme teistelt rahvastelt mõndagi üle võtnud. Samal ajal oleme ajapikku seda kõike ise loovalt ümber kujundanud. Tulemuseks ongi see, mis meid rikkaks teeb. Jään nõusse mõttega Ivo Linna kuulsaks lauldud Alo Mattiiseni laulust “Eestlane olen ja eestlaseks jään”, et eestlane olla ongi uhke ja hää. Ma kindlasti ei karda välismaal öelda, et olen eestlane.

Eestlaseks olemise teeb eriti uhkeks, kui mõelda meie iga nelja aasta tagustele laulu- ja tantsupidudele. Laulukaare all lauldes, tantsides või lihtsalt pealtvaatajana viibides valdab meid ühtsuse- ja ülevusetunne, mis jääb meisse pikemaks ajaks. Eestlased on küll väga kinnine rahvas ja mitte eriti julge, kuid meie seas on ka suuri tegijaid, kes on saavutanud oma elu jooksul väga palju. Kas ilma äsja elavate hulgast lahkunud suurepärase näitleja Lembit Ulfsakita oleks saanud film “Mandariinid” Oscarile nomineeritud? Hea on mõelda, et on olemas neid eestlasi, kes ainult ei mõtle, vaid ka tegutsevad nii tulemuslikult.

Välismaal olles tuleb tihti peale igatsus kodumaa ja pere järele, sest teame kõik, et oma kodust turvalisemat kohta pole. Möödunud aasta suvel Prantsusmaal viibides tundsin, et soovin võimalikult ruttu koju, sest ilma pereta oli raske. Seal olles taipasin, et välismaal on tegelikult hea tunne eestlane olla. Prantslased ei saanud aru, millest me, eestlased, omavahel rääkisime. Võõrast keelt kuuldes ei saagi sellest kohe aru saada, aga mingil hetkel tabad midagi siiski ära.

Emakeelega on hoopis teised lood. Paljud inimesed õpivad eesti keelt aastaid, kuid ikkagi selgeks ei saa. Neile pole mõtet seda ette heita, sest tihtipeale ei saa ka me ise seda täiesti selgeks. Mulle meeldib eesti keele rikkus ja veel enam meeldib, et just see kaunis keel on minu emakeel.

Isamaa on meile kõigile tähtis, sest see teeb meid ühtseks selle poolest, et meil on ühine maa, mida kaitsta ja hoida. Iga eestlane teab, kui oluline on tema jaoks ühtsustunne ja milleks see vajalik on. Olen uhke, et olen just eestlane, sest ei kujuta ennast ette näiteks ameeriklasena või soomlasena. Loodan, et ka teised mu ümber tunnevad või hakkavad peatselt sama tundma, sest ainult nii saame hoida eesti kultuuri ja tunda eestlaseks olemise võlusid ja valusid.

Teele Olgo võitis Jakobsoni kõnevõistluse “Isamaa on meile püha”

TEELE OLGO, C. R. Jakobsoni nimeline Torma põhikool, VIII klass

blog comments powered by Disqus