Eelmisel sügisel moodustati Kuremaal külaselts. Kõik ei mahu oma oskustega ju kultuuriseltsi Jensel liikmeiks. Põliselanikud aga muretsevad aleviku ja selle ümbruse käekäigu pärast. On eikellegimaad ja hooldamata alasid.
Esimesed üritused peetud, oligi kevad taas käes ja kutsuti talgutele. Tuhanded kunagise tehnikumi vilistlased Eestimaal seostavad Kuremaale jõudmist eelkõige teeristiga, kus vasakul pool pärnad ja paremal vilkumas järvesilm. Tee viibki mõisaparki. Esmane mulje on asula visiitkaart. Seekord otsustati vanad pärnad, puudealus ja ümbrus puhastada, käsile võeti järveäärne võsastunud kanaliäär. Nüüd on raie käigus loota, et mõniteist kasevitsa kunagi suurtena tulijaid tervitavad. Ilm oli äikesejärgse vihma järel tormine ja kohe-kohe sadama seadmise olekuga. Iga tulija oli elevil, et kas tullakse hulgakesi ja et vaid vihm ei segaks! Instruktsioon antud, hargnesime. Ei oska esile tuua kedagi, sestap nimesid ei nimetakski. Vaid see skaala, et noorim oli viieaastane ja vanim 70-nene. Ligi poolsada rõõmsameelset haaras ohjest. Oli nalja ja naeru ja mööduvatele autodele lehvitamist. Tempot jätkus neljaks tunniks. Mootorsaed aitas “joota” Olerex, januseid kosutas Felix, vald toetas, et päeva lõpetada talgusupiga. Kas saadi indu, et midagi rohkem ette võtta? Kuidas saaks lahti nendest tondihoonetest, mis kohe-kohe kaela kukkumas? Oli üle pika aja õlatunne!
ENE RAUDKATS, talguline
