Õuedes ja aedades on kevadine suurpuhastus täies hoos. Kui ilm vähegi lubab, kaabitakse rehadega lehti ja kulu, lõigutakse oksi ja kuivanud lillevarsi. Aga mida selle ülearuse kraamiga teha tohib?
Teoorias on kõik lihtne: lehed tuleb komposteerida, oksad jäätmejaama viia…Olge nüüd ikka, mida iganes ka ei kirjutataks ega räägitaks, ei ole meie ühiskond veel nii kõrgelt organiseeritud, et iga aiaomanik paari sületäie okste ja lillevartega kauge sõidu ette võtab, et need kuhugi ametlikku ladestuskohta anda. Ikka tuleb valmistada ette korralik lõkkease, mis hoonetest piisavalt kaugel oleks ja kust tuli kuhugi lippama ei pääseks, oodata tuulevaikset ilma ja tõmmata tikust tuld. Loomulikult ei lao mõistlik inimene valmis kõrget tuleriita, vaid lisab põlevmaterjali vähehaaval. Ammuilma on meist välja koolitatud komme kevadlõkkes midagi mürgist tulesurma saata. Kiletükid, veel vähem plast või kumm ei tule kõne allagi, aga kõigele vaatamata sütitab kevadlõke naabrite-kaaskodanike seas pahameelepuhangu: juba jälle keegi tossutab! Eks ole, ka päris tuulevaikse ilmaga, mis meie laiuskraadil ja eriti sel kevadel suur haruldus, ei tõuse suitsusammas noolsirgelt taevasse, vaid väänleb ikka siia-sinna. Kui oodata lõkkesüütamisega hilisõhtuni, mil ju tuul enamasti vaibub, võib lugu hoopis hullemaks minna, sest kui õhk on väga niiske või tekib koguni udu, jääb suits tuulevaikuses oma lõhnaga tükkis tundideks küla vahele ringi roomama.
Milline oleks lahendus vähemalt seni, kuni need kardetud euronõuded meil korstnasuitsugi ära keelanud pole ja me prahist vabanemiseks siiski veel tagasihoidlikke ja turvatud lõkkeid teha tohime?
Kõigepealt mõelgem sellele, kas suitsulõhn, kui see meie oma aia lõkkest tuleb, sama ebameeldiv on kui naabri oma? Ei ole ju… Järgmisena võiks sedagi meeles pidada, et kui kaaskodanik tõesti tundide kaupa poolmärga heina ei tossuta (millega, tõsi küll, mõni süüdimatu kuju teinekord suvel tegeleb), ehk kannataks selle tunni-kaks ära.
Lisan siinkohal ettepaneku, mis skeptikutele ilmselt lauslapsik tundub.
Soomes on näiteks kortermajade elanikel kujunenud välja tore komme, et kui kellelgi on plaanis hilisõhtuni pidutseda, mis ehk kõrvalkorteritesse kuulda võib olla, viiakse peoõhtu eel naabrite postkastidesse kirjakesed, kus antakse oma melust teada, vabandatakse ette, kui õhtuvaikus ehk ideaalne pole, ja kutsutakse lahkesti peopaigast läbi astuma. Enamasti ei võta naabrid küllakutset siiski vastu, aga nad tunnevad end kaasatuna, ning teadmine, et nendega arvestatakse, leevendab võimalikku pahameelt.
Miks ei võiks lõkketegijagi, kui näeb naabrit suitsu peale nina kirtsutamas, talle sõbralikult ettepanekut teha, et toogu oma prahisületäiski tema tulle – üks häda kannatamine. Ja kui teisel ehk polegi hetkel midagi põletada, maheneb ehk vähemalt tema vimm.
Meie kõnekäänd ütleb, et kus suitsu, seal tuld. Oleks ju tore, kui seda lausungit ei peaks nüüdisajastama, et kus suitsu, seal pahameelt.
KAIE NÕLVAK
