Igal juhul hoidkem Jõgevat ja jätkakem ühtse sihiga linna arendamist ning ärgem laskem häirida ennast laitjal.
Aastaid tagasi sõites rongiga Jõgevale, tabas meid, rongissõitjaid, peale Tapat ehmatav üllatus. Ühel ülesõidul sõitis sõiduauto rongile sisse. Õnneks ei olnud kiirused mõlemal liiklusvahendil suured, nii et inimohvreid polnud. Küll aga tohutu ajakadu ja paras solgutamine rongirahvale. Kirjeldan seda väikest vahejuhtumit sellepärast, et soovin oma mõtteid jagada Jõgevamaa rahvaga. Kui rongirahvas pika ootamise järel bussidesse pargiti, algas sõit Jõgevale. Rahvas oli kannatlik, kes vaatas aknast välja, kes lobises kaaslasega.
Korraga aga jäin kuulatama telefonivestlust, jutuhääl oli väga kõva, parajalt närviline ning kuidagi tuttavlik. Jutleja poole vaadates tundsin ära tele- ja lavanäitleja, ta oli siis väga noor kuulsusehakatis, aga saadetest juba tuttav. Korraga kuulsin nii selget väljaütlemist telefonikõnelusest, mis mind ehmatas ja sügavalt mõtlema pani. “No me jõuame Jõgevale, sinna igavesse pommiauku. Siin ei ole mitte midagi teha, mitte midagi pole vaadata. Teada, see on tühi koht. Ma ei tea, kas siit süüagi saab…” Näitleja jätkas juttu ja mina jäin mõttesse. Ma ei ole Jõgeval sündinud ega kasvanud, aga olin just ostnud maakodu Jõgevamaale, eesmärgiga seda armastusega taastada, rajada aed ning jätta see kunagi oma lastele. Mul on sugulasi Jõgevamaal ning ma pole kunagi nii mõelnud. Kas see on tühi koht? Kuhu ma siis sattunud olen? Need mõtted tiirlesid mu peas. Ma ei forsseeri üle, aga hetkeks sattusin paanikasse. Kas ma tõesti tegin nii halva ostu? Mõne minuti möödudes rahunesin ja tunnistasin, et ma ei olnud selle häiriva mõtteavaldusega nõus.
Kõrvaltvaataja pilk on kasulik
Kõrvaltvaatajana saab võõras vahel rohkem öelda kui oma. Minu jaoks on oluline kodupiirkonna üle uhkust tunda. Kõik inimesed tahavad loomult tunda uhkust kodupaiga, sünnikodu üle. See on ju normaalne. Me tahame pärit olla sealt, kus on ilus või vägev ajalugu, arhitektuuri või värvilahenduste poolest huvitavad hooned või keskus, kaunis loodus ja keskkond, kus põnevad ja kuulsad sündmused, festivalid, traditsioonid.
Sellest telefonivestlusest on möödas viis-kuus aastat ja linn on muutunud, tasapisi, aga paremuse poole. Jõgeva ei saa paratamatult uhkeldada atraktiivse arhitektuuri või pargikultuuriga. Linn on noor. Reaalsus on, et linna kujundavad enamasti arhitektuuriliselt tagasihoidlikud hooned, mis eriti meelde ei jää. Huvitavataks ehitisteks pean Jõgeval veetorni, bussijaama, vana puitkatusega raudteeperrooni, uut politseimaja, vana koolimaja.
Piirkond on põliste põllumeeste ala ja seetõttu on ka linn kujunenud vastavalt otstarbele. Siin ei ole mõtet hädaldada ega laita, vaid nutikalt läheneda. Suur patt oleks öelda, et midagi ei ole tehtud. On ikka küll ning linnaruum on muutumas paremaks.
Linna ilme muutmisel on oluline järjepidevus, koostöö ja konsensus. Ega rahaliselt ei suudagi linn ühel aastal kõike korraga teoks teha, see lihtsalt ei ole võimalik. Heade ideede elluviimist ei tohi katkestada, vaid tuleb viia võiduka lõpuni, arvestades aastate plaane. Kõige kurvem stsenaarium on, kui võimud linnas pidevalt vahetuvad. Üks võim alustab linna kauniks ja ligitõmbavamaks muutmisega, järgmine võim aga ütleb, et see kõik on jama, teeme hoopis teistmoodi. Ning kokkuvõttes ei tule midagi head.
Külmalinna kuvand tuleks tööle panna
Mulle on alati meeldinud, et Jõgeva linn on puhas. See on väga suur asi. Küll aga saab suurelt väljakult raudteejaama lähedal kuiva ilmaga suute autode parkimisel või mööda tuhisemisel kamaluga liiva- ja mullatolmu näkku. Midagi võiks selle suure väljakuga ette võtta.
Olen aru saanud, et Jõgeval käib valgustuse rajamine, juurde on tulnud kergteid. See on positiivne. Väga oluline on, et linnas oleks ühtse stiiliga tänavavalgustus, mis oleks ühtaegu ökonoomne, kvaliteetne, otstarbekalt paigaldatud ja disainilt nüüdisaegne. Et linn on aastate jooksul reklaaminud end ka külmalinnana, siis on see suurepärane ja originaalne mõte. Seda tuleks julgelt kasutada! Seetõttu, tuleks ja võiks pimeda aja ning jõuluvalgusega seda rõhutada. Sellel teemal võiksid linn, ühistud, eramajaomanikud, ettevõtjatest poeomanikud, teenindussektor suuremat koostööd teha. Alati võib öelda, et ei ole raha. Mina ei usu seda. Tahtmine, idee ja terviklik nägemus peab olema, mida võiks saavutada (mis sobiks linna pildiga) ja oleks ka nüüdisaegne. Valgustus ei ole ainult tänavavalgustus, vaid see on ka kohtade eksponeerimine (park, pargi osa, hoone, sild, jalgtee, skulptuur, mänguväljak jne). Ei tasu unustada valgusemänge.
Kui ei ole säravaid arhitektuurseid hoonetelahendusi, siis võib linn silma paista ja eristuda suurepäraste rohealade, parkide, alleede, pergolate ja haljasaladega. Mõne aasta jooksul olen märganud ilusaid ümmargusi lilledega kaetud haljasalasid (bussijaama juures, suurel ringteel, raudtee lähedal). Miks ei ole rõhutatud linna ilu nendega julgemalt? Kus on alleed, pergolad, hoolitsetud pargid? Miks ei võiks rajada uusi alleesid? Jõgevamaal asub Luua metsanduskool, kus igal aastal õpib või lõpetavad arboristid, maastikuehitajad jt keskkonnaga tegelevad ametimehed. Lähedal Tartus koolitatakse kõrgemal tasemel maastikuarhitekte, Räpina aianduskool ei asu väga kaugel. Miks me ei kasuta ära loovust, mõtteid, praktikante?
Jõgeva võimalus on saada kaunimaks linnaks parkide, haljasalade ja alleedega, mis võimaldaks läbi viia huvitavaid, omanäolisi, rahvalikke suurüritusi. Aina rohkem ja rohkem väärtustatakse keskkonda, rohelist, puhta õhuga, vaikset piirkonda. Suurlinnainimestele, turistidele meeldib aega viita, puhata ja raha raisata heas ja ilusas keskkonnas, kuhu juurde peab pakkuma teatavaid elementaarsel tasandil teenuseid (kvaliteetset toitlustusteenust, hädaabiteenust). Hea ja ilus keskkond tähendab aga terviklikku lähenemist linnale.
Saab ära kasutada suurepäraselt juba tehtut – jalgteed, valgustus. Läbi peaks mõtlema ühtse stiilina linna prügikastid, pargipingid. Toredad oleksid mitmekesisemad lastepargid või siis näiteks keset linna kusagil näiteks linnaaed, mida hooldatakse koostöös kooliga või isegi vanema lasteaiarühmaga. Kujutate ette, kui tore oleks, kui paaril linna haljasalal kasvaksid suursuguselt gladioolid, lillherned, päevalilled, tokkroosid, peedid, tillid vm. Juures on vahva silt selle eesmärgist, ideest, märgitud kool või lasteaed, kes seda hooldab. Kõik saavad jälgida taimede kasvamist, ilu ja lõhna nautida. Uskuge, neid seisatajaid ja tunnustajaid leidub palju.
Anda uus elu vanadele hoonetele
Huvitavad hooned ja aktsendid linnas on veetorn ja vana perroon puidust katusealusega. Neil on muidugi oma tähendus ja see tuleb ära märkida. Ma ei tea, kelle haldusalas nad on, kuid korda tuleks need teha ja anda funktsioon. Kui need pole linna halduses, siis tuleks seda nõutada. Seda vähestki ajaloolist vanemat arhitektuuri, mis linnas, tuleb väärtustada ja taastada.
Muuseume on Jõgeval vähe, vaid kaks ehk Betti Alveri majamuuseum ja erakätes sõjaajaloo muuseum ehk Jõgewa Muuseum. Aga kui oleks näiteks veel külmapealinnana tuntud Jõulumuuseum? Kui palju rahvast seal käiks ja kas ka turiste?
Jalutades Jõgeva linna tänavatel, on tore vaadata korda tehtud korrusmaju ja hoove. Eramajade juures mängib üsna tihti rolli rahakott. Oleks hea, kui linnaarhitekt saaks rohkem nõuga abiks olla puitmajade värvipaleti valikutel, üle vaadata (soovitustega) eramaja akende, katusematerjalide, värvide, kodade jm plaanimisel. Ärgem unustagem territooriumi piirdeaedu. Ka siin võiks linnarhitekt abiks olla. Sellised nõustamisteenused võiksid linnarahvale olla tasuta. Näiteks lähed oma joonise ja mõttega linnaarhitekti juurde, tema kuulab ära, hiljem käib kohapeal ja annab tagasisidet. Veelgi toredam oleks, et kui linnal oleks koostöö mõne ehitusketi kauplusega, kus n-ö linna soovitused saanud majaomanik saaks sealt kauplusest vähemalt kümme protsenti odavamalt oma materjalid.
Pean siiralt ütlema, et Jõgeva linnas on juba välja kujunenud väga toredad suurüritused ja sündmused, spordiüritused. Hiljuti oli tore lugeda, et tagasi tuli küüslaugufestival, seda nüüd sellel aastal Kuremaal. Kõikide aastate jooksul on ürituste korraldajad pidanud palju vaeva nägema ja pingutama. Nad on tõesti tublid olnud! Üritused on silma paistnud! Oluline on hoida jätkuvat traditsiooni, iseloomulikkust Jõgeva linnale. Seoses haldusreformiga võib juhtuda nii, et piiride hägustumisega ka üritused võivad pika peale hägustuda, kaduda. Jäägem selles osas konservatiivsemaks ja hoidkem traditsioone. Loogem ka uusi sündmusi, sest tulevad uued põlvkonnad uute mõtetega – näiteks midagi poppmuusikaga seoses või rahvakunstis “kaunimad vaibad” või graafilise disaini festival jne. Samuti võivad loovaks ja edukaks kujuneda uued üritused, mis jaotuvad paari kalendripäeva jooksul mitme valla vahel. Tuleks jääda avatuks.
MARIKA PLOOMAN
