Sisekaitseakadeemia Narva viimise läbikukkumine annab tugeva hoobi üldisemale riigiasutuste kolimise plaanile.
Kolimisvastaste võiduga lõppenud lahing tõi lagedale häid relvi, mis sobivad ka mistahes muu riigiasutuse pealinnast nihutamise katsete tõrjumiseks. See oli edukas praktiline õppus, kus testiti, millised võtted kõige paremini toimivad.
Naiivne oleks arvata, et see tehnika ei leiaks kasutamist nüüd, kus valitsus on lubanud vähemalt tuhat riigisektori töökohta Tallinnast välja viia. Valikuskaala põhjustest, miks kolimine pole võimalik, on muutunud märksa rikkalikumaks. Ja mis põhiline, sisekaitseakadeemia lugu tõestas, et Jüri Ratase poolt juhitavat valitsusliitu pole oma plaanidest ja otsustest taganema panna sugugi keeruline.
Kui mõned kuud pärast koalitsioonileppe sõlmimist rääkisid mitmedki ministrid riigiasutuste äraviimisest pealinnast õhinaga kui tähtsast regionaalpoliitilisest meetmest, siis nüüdseks on entusiasm silmanähtavalt raugenud. Kui varemgi pole maakondadesse kolimine ametkondades mingit vaimustust äratanud, siis nüüd ei tasu neid jutte enam üldse kuigi tõsiselt võtta.
Esmaspäeval riigikogus ametiasutuste kolimise teemalisele arupärimisele vastanud riigihalduse ministri Mihhail Korbi vastustes oli konkreetsust vähe. Ta ütles küll, et ei tahtnud tulla parlamenti enne, kui asjas on mingi selgus, aga seda ta endaga paraku kaasa ei toonud. Ta jäi vägagi üldsõnaliseks, rääkides, et “uuritud on eri ministeeriumide seisukohti ja täpsustatud mõningaid aspekte”.
Korb võiks tunnistada, et ministeeriumide huvi asutuste pealinnast välja viimiseks on nullilähedane. Veebruari alguses saatis ta näiteks Ida-Viru programmi koostamise asjus kõigile ministeeriumidele kirja, kus palus hiljemalt 22. veebruariks esitada muu hulgas ettepanekuid ametikohtade või asutuste viimiseks Ida-Virumaale. Tähtajaks vastasid üksikud ministeeriumid, osa pole seda siiani teinud. Nendestki, kes kirjutasid midagi vastu, on osal asutuste üleviimise lahter tühjaks jäänud. Erandiks on vaid kultuuriministeerium, kes julges lubada, et toob järgmisel aastal Narva üle integratsiooni ja migratsiooni sihtasutuse 22 töökohta. Kihlveokontorid võiksid avada panuste tegemise, kas see ka tegelikult aset leiab.
Arvestades, et tänavuse aasta lõpus jääb maavalitsuste kaotamise ja haldusreformi tõttu maakondades tööta sadu tublisid ametnikke, oleks loogiline, et praeguseks oleks selgus, kas ja millised riigiasutused uuest aastast maakondades tegutsema hakkavad. Töötukassa konsultandid käivad juba nõustamas nii kaduvate maavalitsuste kui ka vallavalitsuste töötajaid. Nende nõuannetel oleks märksa rohkem mõtet, kui neid saaks siduda konkreetsete riigiasutuste kolimisega. Aga keegi ei oska selle kohta midagi täpsemat öelda.
Üleliigseks osutuvad kohalikud spetsialistid ei hakka pikalt ootama. Nad otsivad endale uut rakendust või peavad hoopis ise maakonnast ärakolimise plaane. Kui valitsus peaks lõpuks mingi otsuse tegema, siis saab selle elluviimisel takistuseks tõsiasi, et sobivaid spetsialiste pole kohapealt võimalik leida. Kunstlikult pole mõtet asutusi ju mingi kinnisidee nimel liigutada.
Kui olla irooniline, siis sisekaitseakadeemia Narva viimise katse on osutunud üheks Eesti taasiseseisvumisaja paremini maskeeritud regionaalpoliitiliseks operatsiooniks. Seitse aastat valmistati akadeemia kolimist ette. Veel poolteist kuud tagasi soovitas võimuerakondade juhtfiguuridest koosnev töörühm ehitada sisekaitseakadeemia uus õppekeskus Narva. Ja nüüd ‒ hopsti! ‒ paljastus valitsuse eelmise nädala kabinetiistungil tõde: tegelik plaan on teha Narva kolledži nime all hoopis uus ujula, mille ehitamiseks pole riigivõim ja kohalik võim eelneva veerandsajandi jooksul lihtsamat ja paremat moodust leidnud. Ujula ehitamine on iseenesest tore, aga topeltmängu puhul ei saa ju uskuda, kas seegi on lõplik kavatsus või omakorda veel millegi kattevari. Põhiline, et lõpuks ei oleks viimase varju all vaid tühi mull.
Jääme huviga ootama, millised on valitsuse tegelikud kavatsused selliste avalikkuseni jõudnud kodeeritud operatsioonide puhul nagu näiteks Eesti Loto Saaremaale, riigi kinnisvara Jõhvi või veterinaar- ja toiduamet Jõgevale.
Kui riigiasutuste kolimine on selline ettevõtmine, mille peale riigivõimu hammas ei hakka, siis kas on mõtet sellega jännata ja kulutada aega, raha ja auru ning kütta üles asjatuid lootusi või ka hirme? Võib-olla oleks mõistlikum suunata hoopis märksa rohkem raha omavalitsustele, kes ise kohapeal otsustaksid, kas nad teeksid selle eest ujula, mõne õppeasutuse, tööstuspargi või midagi muud, mis aitaks kohalikku elu paremale järjele. Kui see töö on hästi tehtud, siis võivad kunagi mõned riigiasutused ehk ise väga tahta Tallinnast ära kolida.
ERIK GAMZEJEV, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja
