Aastakümnete eest oli mul tore kolleeg, soliidses eas proua, kel oli kombeks aeg-ajalt kogu meie sektori väikesearvulist seltskonda oma kodus võõrustada. Need olid uhked ja lõbusad peod: lumivalge tärgeldatud linaga kaetud laud, hõbe, kristall ja portselan, proua enda valmistatud hõrgutavad toidud.
Traditsiooniks sai seegi, et sünnipäevalapse vanapoisist poeg, tõeline anekdoodivaramu, alati ära mainis, et tema on peo ettevalmistusse andnud väga olulise osa: tema poolt olid hinnalised nõuanded.
Nali naljaks. Nõu andma oleme tõepoolest mihklid, aga kas ja kes neid näpunäiteid tegelikult vajab…?
Ajab ikka vihale küll!
Põlvest põlve on olnud nii, et need, kes ilmas kauem elanud, peavad oma pühaks kohuseks jagada tarkuseteri, elukogemusi ja teinekord lausa füüsilist abi endast noorematele. Ka palumata, sest kust nad, vaesekesed, siis teavad, kuidas üks või teine asi olema peab!
Kord igiammu laekus mu noor kolleeg, korralik ja hoolikas pereema, tööle nii pilves palgega, et keegi kohe küsidagi ei tihanud, et mida hullu nüüd…
Aga juhtus see, et noorele perele saabus külla ülitragi ja ilmselt ka mitte kuigi kõrges eas vanaema (isapoolne paraku!). Ja nagu korteriuksest sisse sai, nii kingad jalast viskas, jaluli toolile ja sealt lauale kepsutas, et… kardin õigesse asendisse seada, sest kust see noor minia nüüd teab, kuidas on ilus! Võttis sõnatuks, eks ole!
Sama noorik kurtis sedagi, et teinekord olekski laste külmetushaiguste puhul päris tõesti hüva nõu tarvis, aga oma teraselt ämmalt, kes ise neli poega suureks kasvatanud, ta seda paraku ei saa, ikka tuleb sealtpoolt pigem tiraad, et kui lapsed targemini riidesse oleks pandud, siis poleks nad ilmselt haigeks jäänudki, ja nii edasi…
Seda tuleb paraku ikka ette, et kui endast vanemale ja üpris staažikale põdejale oma ihuhäda kurdad, lootes asjalikku nõu saada, kuuled pigem seda, mida oled valesti teinud, et üldse haigeks jäid. No ei hakka sellest teadmisest kergem!
Igas olukorras ja iga asja kohta…
Tänu sellele, et rahvapärimus meie ajalgi teinekord suust suhu ja käest kättegi kärmesti liigub, sain mõne aasta eest ühe väga väärt kirjatöö omanikuks. “Keskealise palve” autor on teadmata, aga levinud on see arvatavasti väga laialt ja tekst on nii vaimukas ja tabav, et paneb lugeja, kes enda vastu aus, äratundmisjahmatusest kordamisi kahvatama ja punastama.
Muu hulgas on seal kirjas lause, kus palutakse jumalat: “Hoia minust kaugel see saatuslik mõtteviis, et ma igas olukorras ja iga asja kohta pean midagi ütlema.”
Mina tean, kuidas…
On teatud sort soliidses eas kodanikke, kelle lemmiksaated raadios on need, kus kuulajatele antakse võimalus mõnd probleemset teemat telefonitsi otse-eetris lahata.
Tänavu 25. jaanuari Postimehest jäi silma Juhan Melliku arvamuslugu “Onklite diktatuur”. Artikli autor tõdeb, et see on meil jõudsalt võimust võtmas. Paljud keskeas ja vanemad härrad avaldavad oma arvamist-suhtumist isalik-üleolevas stiilis: “Mina tean, kuidas olid asjad vanasti, teie, piimahabemed, peate veel elu nägema.”
Paraku kinnistub paljudel aastate lisandudes veendumus, et kõik oli hea, mis vanasti ehk nende lapse- ja noorusajal oli, ja kahjuks ei mahu pähe mõte, milline oleks tänane maailm juhul, kui kõik põlvkondade kaupa muutumatuks jäänukski, sest eks idealiseeri ju igaüks oma noorusaega. Mis pole üldinimlikus mõttes muidugi põrmugi paha.
Aga lisaks tarkadele onklitele on meil ka piisavalt teraseid tädisid, kes meelsasti kogu kuulajaskonnale oma elukogemusi ja -tarkusi jagavad. Arvamusavaldus läheb kärmelt üle nõuandmiseks ja see omakorda vingutiraadiks. Tõeliselt vinge näide oli hiljaaegu Vikerraadio eetris üks proua, kes ei unustanud pikas põimlauses oma kõrget haridust ja kunagist tähtsat ametit mainida, aga paraku ei seganud seesama haridus tal saateteemast kaugele kõrvale kaldumast ega saatejuhist kiledal häälel üle karjumast. Võta siis veel vanematelt (ja targematelt?) õppust!
Kunagi igiammu kuulsin Vikerraadio Meelejahutajast vahvat följetoni. Andku kõrgemad jõud ja targemad pead siinkohal andeks, aga ei suuda praegu kindlaks teha, kas autor oli Priit Aimla või siiski keegi teine.
Loos aga ei sobinud vinguviiulist ostjale lihapoes pakutav kraam. Üks lihatükk oli liiga taine, teine rasvane, kärsitute sabasseisjate nõuanded lisasid aga papi kiuslikkusele vaid hoogu.
Puänt oli nii vaimukas, et siiani meeles. Kui keegi kaaskodanikest soovitas papil liigne pekk lihatüki küljest tihastele anda, läks vinguja lausa marru, karjatas: “Ärge tulge mind õpetama!” Läks koju… ja söötis oma tai tihastele.
Hea nõu on kallis küll, aga kahjuks meeldib inimestele oma tarkusi jagada ka palumata. Ja mis salata, teinekord leiame just peeglist selle kõige targema, kes küünalt vaka alla jätta ei raatsi… Siis tulebki õigel ajal “Keskealise palvet” meenutada.
Aga kui keegi hinnaliste nõuannetega liialt pinda käib, eks teki teinekord tahtmine teha midagi sama totakat, nagu tegi lihapoes marru aetud papi!?
KAIE NÕLVAK
