Me kõik võime süüa rohkem kui vaja ja liialdada alkoholiga, sest nõrkused on inimlikud. Aga me ei taha ülekaalulisusest ja alkoholismist tulenevaid tervise- ja muid hädasid, seepärast üritame liialdustest hoiduda.
Olen veendunud, et enamus meist, kaasa arvatud suurem osa autoomanikke, tajuvad autostumisega kaasnevate probleemide kiiret kasvu ja saavad aru, et meil on viimane aeg üle vaadata oma suhtumine autodesse ja ressurssi raiskavale käitumisele pidurit panna. Sugugi mitte kõik inimesed ei ole õnnelikud ka suitsu ja viina hinnatõusu üle, siiski oleme omaks võtnud, et tervist rikkuvate sõltuvusainete hinnad tõusevad pidevalt. Tõusevad tänu maksude tõstmisele, kuna administratiivselt on hinnatõus lihtsaim ja üks efektiivsemaid vahendeid tarbimisharjumuste muutmiseks.
Mida rohkem, seda uhkem?
Loodus ja selle energiaallikad on isegi sellest mõtlemata ometi meie kõigi ühine rõõm ja mure. Seepärast pakkusid sotsiaaldemokraadid oma koalitsioonipartneritele välja maksustada nende autode kasutamine, mille omamine võrreldes teiste tänavapildis liikuvate sõidukitega on luksus kogu ühiskonnale.
Välja pakutud eelnõu kohaselt hakkaks kehtima maks autodele, mis on ebamõistlikult võimsad ja seeläbi tarbivad rohkem kütust ja saastavad keskkonda. Reeglina lõhuvad sellised autod ka rohkem teid ja võtavad tänavatel rohkem ruumi kui väiksema võimsusega kergemad autod. Idee järgi võiks maksustada sõiduautod, mille võimsus on 140 kW või rohkem, sest üle selle piiri jäävad autod on tõesti priiskamine kogu ühiskonna arvelt, kuna praktiline otstarve sellise võimsuse juures on küsitav. Metsas, põllul sõitmiseks, käru vedamiseks, rääkimata “pealinna tänavatest” piisab oluliselt väiksemast võimsusest, kuna isegi enamus JEEPidest jääb alla selle piiri.
Niisiis räägime luksuslikest ja ülivõimsatest maasturitest, sportautodest, limusiinidest nagu Hummer, Mercedese S- klass, Jaguarid.
Me võime seda nimetada nii luksusauto-, öko- kui edevusmaksuks, sest nimetusest tähtsam on maksustamise eesmärk — suunata inimesi mõistlikumale tarbimisele. Ühtlasi ehk muuta veidi ka väärtushinnanguid, mis autode puhul tunduvad olevat omased eelmise sajandi arenguriigile, mitte kaasaegsele heaoluühiskonnale. Ei ole mõtet vastu sõdida faktile, et tänane soovitud heaoluühiskond on paljuski tarbimisühiskond. Teatud tüüpi mõttemaailmas jääb tõenäoliselt igaveseks kehtima printsiip “mida rohkem, seda uhkem”, aga selle kõrval on ruumi ka läbimõeldud lähenemisele ostuotsuste tegemisel. Oskus põhjendatult tarbida ja teadlikud valikud on suund, mille poole rihtida, ja sõnum, mida riik peaks kandma.
Auto, mille omanik kulutab oma neljarattalise sõbra ülalpidamiseks 20 000-50 000 krooni kuus (liising, hooldus, kütus) tarbib 15- 20 liitrit bensiini sajale kilomeetrile. Oleks igati mõeldav, et sellise “hobi harrastajad” panustavad 3000- 4500 krooni kuus ühisesse riigikassasse. Eestis registreeritud ligi 600 000 autost on üle 139kW autosid ligi 30 000 ja meie poolt pakutud maksu sisseviimisel saaks koguda üle ühe miljardi krooni maksutulu, mis riigieelarve seisukohast vaadates on märkimisväärne summa. Sellise summa eest saab näiteks viiekordistada kogu riigipoolset bussitranspordi toetust. Ühistranspordi arengusse on aga selgelt rohkem tarvis panustada, sest juba on osad maavalitsused olnud sunnitud niigi ülihõredaid bussiliine hinnatõusu tõttu vähendama. Korralik ühistranspordi teenus aitab suurendada selle kasutatavust, mis omakorda vähendab energiatarbimist, keskkonnakahju ja ka liiklustihedust.
Ebamõistlik tarbimine peab olema taunitav
Kõlanud vastuargument, et autode maksustamise korral registreeritakse need Lätti ja Leetu ei ole kohane. Lätis on automaks sisse viidud juba 2004. aastal. Leedu, kes tõesti koos Eestiga on ainus riik Euroopa Liidus, kus automaks puudub, nõuab auto registreerimisel, et omanik või tema abikaasa oleks kantud riigi elanikeregistrisse. Ei usu, et oleks palju neid, kes seepeale leedulastega fiktiivseid abielusid sõlmima tormaksid.
Samuti võib ju küsida, et miks kõik ülejäänud Euroopa riikide kodanikud ei ole praegu oma autosid Eestisse registreerinud?
Loomulikult vajab selline maksuotsus enne veel ühiskonnas läbivaidlemist, kui ta Riigikogus ära koputada, ja siin on mitmeid nüansse, mida tuleb täpsustada. Näiteks kas 140 kW on see piir, millest maksustamist alustada?
Kas maksuvalem ei peaks sisaldama ka CO2 heitekoguse arvestamist ja auto registrimassi? Millised on võimalikud erandid, kus suurem võimsus on põhjendatud?
Samas on ilmselge, et tuleb lõpetada pea liiva alla peitmine ja tunnistada, et nafta kallineb enneolematu kiirusega ning selle kogus on lõplik. Fossiilsed kütused on meie kõigi ühine ressurss, ilma milleta me lähiajal hakkama ei saa ja nende raiskamine peab olema taunitav. Lisaks teevad enneolematuid hüppeid toiduainete hinnad, millel on naftatarbimisega otsene seos. Globaalsest soojenemisest ja muudest keskkonnariskidest rääkimata.
Seepärast on igati vastutustundlik ja õiglane, et me suuname inimesi luksusautode maksustamisega mõistlikumale tarbimisele ja energiasäästule. Need, kes tahavad “elult viimast võtta”, peavad enda poolt tarvitatud ressursi kinni maksma.
INDREK SAAR,
Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni aseesimees
